Neljas versioon

I „Püha müristus! Mis, kuramuse päralt, see siis on!!!“ hüüatas uurija Thomas Homaś, kui ta enese ees avanevat vaatepilti nägi. Lahkaja lükkas ninale vajunud prillid tagasi silme ette, otsis valge, aga parajalt verega määrdunud kitli rinna­taskust paki sigarette, viskas suitsu näkku ja süütas selle vilunud liigutusega arstiriistade riiulilt haaratud välgumihkliga. „See, mu armas Thomas, on kõik, mis jäi järele kannatanu näost.“ „Siin ei olegi ju nägu!“ hüüatas uurija Thomas Homaś. Ta oli oma kolmekümne viie aastase staaži vältel näinud igasuguseid õudusi, kuid see, mis talle roostevabast metallist laibaalusel lumivalgete kahhelkividega vooderdatud lahkamiskambris vastu vaatas, ületas kõike, mida ta oli osanud karta. Oma 57 aastaga turjal oli ta vana tegija. Vana, 178 cm pikkune tegija, kellel seljas päevi­ näinud pruun ülikond, jalas lakk-kingad, mis kulumisest hoolimata olid viksilt läikima löödud. Tema ümara näo suurimaks ehteks võis pidada massiivseid bakenbarde, 7