MERERÖÖVLITELE PEALE PANDUD NEEDUS Kolmeteistkümnenda juuni hommikul läks Robin Tallinna bussijaamas bussi peale ja asus Saaremaa poole teele. Täpselt neli tundi hiljem ronis ta Kuressaare bussijaamas bussist välja ja vahtis uurivalt ringi. Ema oli arvanud, et vanaisa saadab talle ehk naabrinaise vastu. Aga peale selle olevat veel olemas maaliinibuss ja lõpuks ka takso. „Maaliinibussid sõidavad mitu korda päevas. Mine vaata stende või küsi infost. Ja helista mulle, kui miski segaseks jääb. Ja ära muretse, sinna bussijaama sa ei jää.“ Robin eriti ei muretsenudki. Ta pidi oma võimalusi lihtsalt õiges järjekorras kasutama. Esimene valik oli niisiis see naabrinaine, keda ta polnud kordagi näinud. Robin nuputas parasjagu, kuidas see naabrinaine aru saab, et tema ongi see poiss, kes tahab Saaremaa teise otsa sõita, kui üks vana ja väsinud olemisega Volvo kõva törtsu signaali laskis. Robin vaatas auto poole. Valgus peegeldus klaasidelt vastu, seesistujat ei paistnud. Kuid siis kerkis kellegi karvane käsi auto lahtisest küljeaknast välja ja vehkis umbes sedamoodi, nagu poiss peaks kiiremini tegema. „Ee, tere,“ ütles Robin lähenedes. „Tule istu sisse. Seie1 äi tohi parkida,“ vastas vanaisa ja viipas tagaistme poole. „Kimpsud-kompsud viska taha.“ See vanaisa rääkimise viis polnud Robinile päris võõras, ka Robini ema kasutas vahel kirjakeelest erinevaid sõnu. Ta sai sellest päris hästi aru. „So silmaouk on must kut törvatee. Ma ei tund sind kohe äragid. Kudas söit oli?“ Siin ja edaspidi, kui mõni Sõrve murdesõna tekitab kahtlust või tahaksid teada, mis on selle sõna kirjakeelne vaste, vaata raamatu viimastel lehe külgedel olevat sõnastikku. 1
21