ÜKS
MISKI ON VALESTI, ma tunnen seda: nõel torkab nahka ja surub
sügavamale. Võib-olla unenägu. Mälestus. Mõlemad on mulle omajagu südamevalu toonud. Sunnin ennast silmi avama, kardinate vahelt immitseb tuppa pisut halli valgust. Pole veel päev. Aga küllalt valge, et näha ta kerratõmbunud siluetti väikeses voodis minu oma kõrval, tekk lõuani tõmmatud ja tihedalt ümber väikeste jalgade mässitud. Finch, magab. Kaitstud. Uni ründab, võimsa ja vintske jõuga. Aga ... majast väljaspool liigub midagi. Miski kiirustab aknast mööda. Rabin. Mütsatus, surmakarje, ahastus. Üles nüüd, Cooper. Aja ennast üles. Löön teki jalaga pealt, tõusen istukile. Kahman pealambi, sätin selle laubale. Libistan käe enda padja kõrval oleva padja alla juba laetud Rugeri järele.