Esimene peatükk
CALIFORNIA, CORONADO SAAR
MAI 1966
Müüritagune suletud väravatega McGrathi mõis oli omaette maailm, turvatud ja privaatne. Sellel videvikuvalguses õhtul hiilgasid Tudori stiilis maja suured vahepiitadega aknad lopsaka taimestikuga krundi keskel nagu kalliskivid. Pea kohal õõtsusid palmioksad, tiigi pinnal hõljusid küünlad ja suure kalifornia tamme okste küljes rippusid kuldsed laternad. Musta rõivastatud teenijad liikusid hästi riietatud rahvahulga keskel ringi, käes šampanjapokaalidega kandikud, samal ajal kui nurgas mängis vaikselt džässtrio.
Kahekümneaastane Frances Grace McGrath teadis, mida temalt täna õhtul oodati. Ta pidi jätma mulje, et on hästi kasvatatud noor daam, naeratav ja muretu; kõik sobimatud emotsioonid tuli vaikides endale hoida ja ära peita. Kodus ja Püha Bernadette’i Tütarlaste Akadeemias omandatud õppetunnid olid Frankiesse süstinud ranget sündsustunnet.
Rahutuslaine, mis viimasel ajal rullus üle maa, raev, mis vallandus linnatänavatel ja ülikoolilinnakutes, oli tema jaoks eemalolev ja võõras maailm, sama mõistetamatu nagu kauges Vietnamis puhkenud konflikt.
Ta ringles külaliste vahel, rüüpas jääkülma kokakoolat, püüdis naeratada ja aeg-ajalt seisatas, et arendada oma vanemate sõpradega viisakat vestlust, lootes seejuures, et tema murelikkus ei torka silma.
Samas otsis ta pilguga rahva hulgast venda, kes oli enda auks korraldatud peole hiljaks jäänud.
Frankie pidas oma vanemat venda Finleyt iidoliks. Nad olid alati olnud lahutamatud, kaks mustajuukselist ja sinisilmset last vähem kui kaheaastase vanusevahega, kes olid veetnud pikad California suved täiskasvanute järelevalveta, sõitnud jalgrattaga Coronado saare ühest unisest otsast teise ja jõudnud harva enne öö saabumist koju.
Nüüd aga oli vennal kavas minna paika, kuhu Frankie ei saanud järgneda.
Vaikset peomeeleolu segas automootori möire, seejärel anti mitu korda järjest signaali.
Frankie nägi, kuidas mamps müra kuuldes võpatas. Bette McGrath vihkas kõike, mis oli edev ja vulgaarne, ning päris kindlasti ei kiitnud ta heaks tuututamist, millega saabumisest teada anti.
Hetk hiljem tormas tagaväravast sisse Finley, nägusad põsed õhetamas, lokkis must juuksesalk laubale langenud. Noormehe parim sõber Rye Walsh oli käe ta piha ümber põiminud, sest kumbki ei paistnud seisvat kindlalt jalul. Nad naersid joobnult, hoidsid teineteist püsti, nende selja taga aga komberdasid peole veel mõned sõbrad.
Seljas laitmatu musta värvi tuppkleit, juuksed pidulikult üles pandud, hakkas ema naervate noormeeste ja neidude poole minema. Ta kandis vanaemalt päranduseks saadud pärleid, delikaatset meeldetuletust, et Bette McGrath oli kunagi olnud Bette Alexander, Newport Beachis elavate Alexanderite suguvõsa liige. „Poisid,” lausus ta seltskonnakombeid tundva vaoshoitud häälega. „Kui tore, et te lõpuks siin olete.”
End sirgu ajada püüdes koperdas Finley Ryest eemale.
Isa andis bändile käega märku ja muusika soikus. Järsku võtsid võimust Coronado saare hiliskevadise õhtu hääled: ookeani kurisev nurrumine, pea kohal kiikuvate palmilehtede sosin, tänava lõpust või rannalt kostev koera haukumine. Mustas rätsepaülikonnas, tärgeldatud valge särgi ja musta lipsuga isa tuli pojale lähemale, sigaret ühes ja viskikokteil teises käes. Lühikeseks pügatud mustade juuste ja kandilise lõuaga sarnanes ta veidi endise poksijaga, kes on kuulsaks saanud ja šikilt riietuma õppinud, mis polnudki tõest kuigi kaugel.
Isegi selle kena, elegantsetes rõivastes rahvamassi hulgas torkasid paps ja mamps silma, kiirgasid edu. Mamps oli pärinud raha ja olnud alati kõrge sotsiaalse staatusega, paps mööda karjääriredelit ise üles roninud, et enesekindlalt tema kõrval seista.
„Kallid sõbrad, pereliikmed, äsja akadeemia lõpetanud,” alustas isa kõmiseva häälega. Väikesena oli Frankie tajunud isa häälduses ikka veel veidi iiri aktsenti, mille kaotamiseks oli ta kõvasti tööd teinud.
Ta hooples sageli sisserändaja legendiga, looga enda ülestöötamisest ja ränkadest pingutustest. Hoopis harvem mainis ta vedamist ja võimalust, mille ülemuse tütrega abiellumine oli talle andnud, aga see oli niigi teada. Teada oli seegi, et pärast ema vanemate surma oli isa innukalt California kinnisvaraturgu arendades nende varanduse rohkem kui kolmekordistanud.
Ta põimis käe saleda abikaasa ümber, tõmbas ta nii lähedale, nagu naine avalikkuse ees lubas. „Me oleme tänulikud, et te olete siia kogunenud, ja aitate meil soovida meie pojale Finleyle head reisi.”
Paps naeratas. „Enam pole meil tarvis maksta tema eest lunaraha, et ta kell kaks öösel pärast mõnd naeruväärset autode kiiruskatset Coronado politseijaoskonnast välja päästa.”
Kostis vaikset naeru. Kõik peokülalised teadsid ringrada, mida mööda Finley täiskasvanuikka oli kihutanud. Sestpeale kui teda mäletati, oli ta olnud kõigi lemmik, metsiku loomuga laps, kes suutis sulatada ka kõige kõvema südame. Tema naljad ajasid naerma, tüdrukud jooksid tal sabas. Finleyt armastati, aga ühtlasi nõustuti, et temaga on tükk tegemist. Neljandas klassis oli ta istuma jäetud, eelkõige seepärast, et tegi pidevalt pahandust. Mõnikord käitus ta kirikus ebaviisakalt ning talle meeldisid sedasorti tüdrukud, kes armastasid lühikesi seelikuid ja kandsid käekotis kaasas suitsupakki.
Kui naer lõppes, jätkas paps: „Joome Finley ja tema suure seikluse terviseks. Me oleme sinu üle uhked, poeg!”
Teenijad ilmusid nähtavale Dom Pérignoni pudelitega ja kallasid šampanjat juurde, õhku täitis klaaside kõlin. Külalised kogunesid Finley ümber; mehed patsutasid õnne soovides talle seljale. Noored naised trügisid tema tähelepanu pärast võisteldes ettepoole.
Paps andis käeviipega bändile märku ja taas kõlas muusika.
Frankie, kes tundis end kõrvalejäetuna, möödus majja sisenedes suurest köögist, kus toitlustajad kiiruga suupistevõileibu kandikutele sättisid.
Ta põikas sisse isa kabinetti. Lapsena oli see olnud tema lemmikpaik. Suured polsterdatud nahktugitoolid, jalapingid, kaks seinatäit raamatuid, massiivne kirjutuslaud. Ta klõpsas tule põlema. Ruumi täitis vana naha ja sigarite lõhn, milles oli tunda õige veidi kalli tualett vee aroomi. Laual lebasid korralikult üksteise otsa virna laotud ehitusload ja arhitektiprojektid.
Üks kabineti sein oli kogu ulatuses pühendatud nende suguvõsa ajaloole. Seal rippusid raamitud fotod, mille mamps oli päranduseks saanud oma vanematelt, ja isegi paar tükki, mis paps oli kaasa toonud Iirimaalt. Samuti foto, millel Frankie sõdurivormis vanavanaisa McGrath kaamerasse vaadates au andis. Pildi kõrval võis näha raamitud ordenit, mis tema vanaisa Francisele oli esimeses maailmasõjas antud. Frankie vanemate pulmapilt oli paigutatud vanaisa Alexanderi Purpursüdame medali ja ajaleheväljalõike vahele – fotol oli sõja lõpus sadamasse jõudnud laev, millel vanaisa oli teeninud. Sõjaväevormis isast fotosid polnud. Papsi suureks häbiks oli ta füüsiliselt ja psühholoogiliselt sõjaväeteenistuse jaoks kõlbmatuks tunnistatud. Selle üle kurtis ta aga ainult pereliikmetega omavahele jäädes ja vaid siis, kui oli joonud. Pärast sõda oli ta veennud vanaisa Alexanderit, et saaks hakata rajama San Diegosse koju tagasi jõudnud sõjaveteranidele taskukohaste hindadega elamispinda. Paps ise nimetas seda oma panuseks sõja võidukasse lõppu ning projekt osutus uskumatult edukaks. Vestlustes oli ta sõjaväe üle alati nii uhke, et ajapikku paistsid kõik Coronado elanikud olevat unustanud, et ta ise polnud seal teeninud. Tema lastest polnud seni üles riputatud ainsatki fotot. Frankie isa arvas, et sellele seinale jõudmine tuleb välja teenida. Frankie kuulis, kuidas uks tema selja taga tasakesi avanes ja keegi lausus: „Oh, palun vabandust! Ma ei tahtnud segada.”
Ta pööras end ringi ja nägi ukseavas seismas Rye Walshi. Ühes käes hoidis noormees kokteiliklaasi ja teises „Old Goldi”
sigaretipakki. Polnud kahtlust, et ta oli otsinud vaikset paigakest, kus suitsu teha.
„Ma peidan end peoliste eest,” ütles Frankie. „Nagu näha, pole mul erilist peotuju.”
Mees jättis ukse oma selja taga lahti. „Mul olid vist samad plaanid. Tõenäoliselt sa ei mäleta mind …”
„Joseph Ryerson Walsh, lühidalt Rye*. Nagu viski,” sõnas Frankie, püüdes naeratada. Just nii oli noormees eelmisel suvel end talle tutvustanud. „Miks sa end siis peidad? Sina ja Fin olete ju nagu sukk ja saabas. Naudite mõlemad head pidu.”
Kui Rye lähemale astus, tundis Frankie veidrat võbelust südames. Samasugust mõju oli Rye talle avaldanud juba nende esimesel kohtumisel, aga vestelnud nad veel polnud. Frankie ei teadnud, mida öelda talle nüüd, mil ta tundis end justkui hüljatuna. Üksildasena.
„Ma hakkan temast puudust tundma,” lausus Rye vaikselt.
Frankie silmi kõrvetasid pisarad ja ta keeras end kähku ümber, jäädes näoga mälestuskogu seina poole; noormees tuli tema kõrvale. Nad jäid üksisilmi vaatama suguvõsafotosid ja meeneid. Sõjaväevormis mehi, pulmakleitides naisi, medaleid vapruse ja vigastuste eest, kolmnurkseks volditud ja raami sisse pandud Ameerika lippu, mis oli kingitud Frankie isaemale.
„Huvitav, miks siin pole ainsatki pilti naistest, pulmapildid välja arvatud?” küsis Rye.
„See on kangelaste sein. Et avaldada austust meie pereliikmetele, kes on kodumaad teenides nii palju ohverdanud.”
Rye süütas sigareti. „Ka naistest võivad saada kangelased.”
Frankie puhkes naerma.
„Mis selles naljakat on?”
Frankie keeras näo tema poole, pühkis silmist pisarad. „Ma … ühesõnaga … sa ei taha ometi öelda, et …”
„Jah,” ütles Rye talle otsa vaadates. Frankiele ei meenunud, et mõni mees oleks teda kunagi vaadanud sellise pilguga, nii pingsalt.
* Rye (inglise k) – rukis. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
See võttis tal hinge kinni. „Ma mõtlesin seda tõsiselt, Frankie. Käes on 1966. aasta. Kogu maailm muutub.”
Mitu tundi hiljem, kui külalised olid hakanud viisakalt hüvasti jättes lahkuma, tabas Frankie end ikka veel mõtlemast Ryele ja noormehe sõnadele.
Ka naistest võivad saada kangelased.
Midagi sellist polnud mitte keegi talle kunagi varem öelnud. Ei tema õpetajad Püha Bernadette’i Tütarlaste Akadeemias ega tema vanemad. Isegi mitte Finley. Miks polnud Frankiele kordagi tulnud pähe mõtet, et ka noor neiu, naine, võib pälvida koha isa kabineti seinal, sest on saatnud korda midagi kangelaslikku või tähtsat, et ka naine võib midagi leiutada või avastada või olla lahinguväljal õde, päästes seal sõna otseses mõttes inimelusid?
Mõte mõjus nagu maavärin, pöörates pea peale tema piiratud maailmavaate, piiratud taju iseendast. Nunnad, õpetajad, ema – kõik nad olid talle aastaid rääkinud, et meditsiiniõe elukutse on naise jaoks suurepärane valik.
Õpetaja. Õde. Sekretär. Just need ametid kindlustaksid temasugusele tütarlapsele ühiskonna poolt heaks kiidetud tuleviku. Frankie ema oli alles eelmisel nädalal kuulanud tütre kirjeldust võitlusest kõrgema astme bioloogiaga ja nentinud: Keda huvitavad konnad, Frances? Sinust saab õde ainult senikauaks, kuni sa mehele lähed. Ja muide sul oleks aeg juba praegu selle peale mõtlema hakata. Ära torma ühest loengust teise ja võta rahulikult. Miks sa peaksid lõpetama akadeemia enne teisi? Sul on tarvis rohkem kohtamas käia. Frankiele oli sisendatud usku, et tema ülesanne on saada heaks koduperenaiseks, kasvatada suureks kombekad lapsed ja hoida korras kena kodu. Katoliiklikus kõrgkoolis olid nad päevade kaupa õppinud, kuidas täiuslikult triikida nööpauke, kuidas ideaalselt voltida salvrätikut, kuidas stiilselt katta lauda. San Diego Tütarlaste Kolledžis polnud tal just palju mässumeelseid klassikaaslasi ja sõbrannasid. Tüdrukud naersid, et olid tulnud kõrgkooli abikaasat otsima. Ka tema enda valikule õppida õe kutset tõendava diplomi nimel ei eelnenud pikka
kaalutlemist, tegelikult keskendus ta vaid sellele, et saada häid hindeid ja teha oma vanemad uhkeks.
Kui muusikud hakkasid pille kokku pakkima ja kelnerid laudadelt tühje klaase korjama, lükkas Frankie sandaalid jalast, läks väravast välja ja sammus üle inimtühja Ocean Boulevardi, laia sillutatud puiestee, mis eraldas tema vanematekodu rannast.
Tema ees laius Coronado ranna kuldne liiv. Vasemale jäi kuulus
Hotel del Coronado, paremale suur North Islandi mereväe lennubaas, mida hiljuti oli hakatud nimetama mereväe lennubaaside sünnipaigaks.
Jahe ööbriis sasis tema kohevaid lõuani ulatuvaid juukseid, ent ei saanud jagu Aqua Neti juukselakist, mis hoidis kõik salgud paigal.
Ta istus niiskele liivale, põimis käsivarred põlvede ümber ja jäi ainiti laineid vaatama. Pea kohal rippus täiskuu. Mitte eriti kaugel hõõgus oranžilt rannalõke; öises õhus heljus suitsulõhn.
Kuidas pidi üks naine maailma avastama? Kuidas alustada reisi, millele pole teda kutsutud? Finleyl oli kerge, tema jaoks oli tee juba rajatud. Tal jäi üle teha vaid seda, mida kõik McGrathi ja Alexanderi suguvõsa mehed olid teinud: teenida auga kodumaad ja seejärel võtta üle nende pere kinnisvaraäri. Keegi polnud kordagi pakkunud Frankiele välja tulevikku, mis oleks sisaldanud veel midagi peale abielu ja emaduse.
Ta kuulis selja taga naeru, jooksvate jalgade müdinat. Noor blond naine raputas veepiiril kingad jalast ja tormas murdlainetesse. Rye kihutas talle naerdes järele, vaevumata isegi kingi jalast võtma. Keegi laulis valel viisil „Walk Like a Man”.
Finley prantsatas Frankie kõrvale, vajus joobnult talle otsa. „Kus sa kogu õhtu oled olnud, nukuke? Ma tundsin sinust puudust.”
„Hei, Fin,” lausus Frankie tasakesi. End venna vastu toetades meenutas ta nende minevikku, mis oli möödunud sellel rannal; lapsena olid nad siia rajanud kunstipäraseid liivalosse ja ostnud suviti mööda Ocean Boulevardi edasi-tagasi sõitvast jäätiseautost Creamsicle’i jäätist. Nad olid veetnud pikki tunde surfilaudadel, jalad üle serva rippu, ajanud kuuma päikese käes õiget lainet oodates juttu, jaganud teineteisega oma suurimaid saladusi.
Alati koos. Parimad sõbrad.
Frankie teadis, mida vend temalt vajas: ta oleks pidanud ütlema Finile, et on tema üle uhke, ja ta naeratades teele saatma, aga seda ei suutnud ta teha. Nad polnud kunagi teineteisele valetanud. Praegune hetk ei paistnud olevat õige, et sellega algust teha. „Fin, oled sa ikka kindel, et peaksid Vietnamisse minema?”
„Ära küsi, mida saab sinu riik teha sinu heaks, vaid mida saad sina teha oma riigi heaks.”
Frankie ohkas. Nad mõlemad olid president Kennedyt idealiseerinud. Tema sõnad tähendasid neile midagi, nii et kuidas oleks
Frankie saanud vennaga vaielda? „Ma tean, aga …”
„Seal pole ohtlik, Frankie. Usalda mind. Ma olen lõpetanud mereväeakadeemia, ohvitser, kellele antakse mõnel laeval kerged ülesanded. Ma olen tagasi varem, kui sa oskad ette kujutada. Sa ei jõua mind isegi igatsema hakata.”
Seda väitsid kõik: kommunism on pahe, mis tuleb välja juurida; käes olid külma sõja aastad. Ohtlikud ajad. Kui päise päeva ajal sai üks punane Dallases maha lasta sellise mehe nagu president Kennedy, siis kuidas võis Ameerika tunda end turvaliselt? Samuti oldi ühel meelel selles, et kommunismil ei tohi lasta Aasias vohada ja Vietnam oli paik, kus see tuli peatada.
Õhtustes uudistes näidati naeratavaid sõdureid, kes marssisid rühmiti läbi Vietnami džungli ja tõstsid reportereid nähes pöidlad püsti. Ei mingit verevalamist.
Finley pani käe õe piha ümber.
„Ma hakkan sinust puudust tundma, Pähklike,” ütles ta. Frankie tajus tema hääles heldimust ja taipas, et vend kardab minna.
Kas Finley oli algusest peale varjanud seda tema või hoopis iseenda eest ?
Ning nüüd oligi see kohal, hirm ja mure, mida Frankie oli terve õhtu püüdnud alla suruda, ignoreerida. Äkitselt oli see kasvanud talumatult suureks. Enam ei saanud sellest mööda vaadata.
Tema vend läheb sõtta.
