naised
See romaan on pühendatud vapratele naistele, kes teenisid Vietnamis. Need naised, enamjaolt meditsiiniõed, kelle hulgast paljud olid kasvanud teise maailmasõja kangelastegudest jutustavate uhkete perekonnalugude saatel, võtsid kuulda kodumaa kutset haarata relvad ja läksid sõtta. Liigagi paljudel juhtudel pöördusid nad aga tagasi riiki, mis ei hoolinud nende teenistusest, ja maailma, kus ei tahetud kuulda nende läbielamistest; nende sõjajärgsetel võitlustel ja lugudel lasti liiga sageli unustuse hõlma vajuda või tagaplaanile jääda. Ma olen uhke, et sain võimaluse heita valgust nende tugevusele, vastupidavusele ja südikusele. Ühtlasi on see romaan pühendatud kõigile sõjaveteranidele, sõjavangidele, teadmata kadunuks jäänutele ja nende peredele, kes on nii palju ohverdanud. Ja lõpuks ka meditsiinipersonalile, mille liikmed võitlesid pandeemiaga ja andsid endast kõik, et aidata teisi. Tänan teid.
5