1 See naine oli päriselt olemas. Lihast ja luust õrnema soo esindaja, keda kohtasin al-Qanāṭiri naistevanglas1 mõne aasta eest, kui olin läbi viimas teadustööd erinevates kuritegudes süüdistatavate või juba süüdi mõistetud naisterahvaste iseloomuomadustest. Vanglaarst hakkas mulle seletama: „Sellele eevatütrele on karistus juba määratud – hukkamine, sest ta olla ühe mehe ära tapnud. Kuid ta pole üldse sarnane teiste siin vangimajas kinni hoitavate õrnemast soost mõrtsukatega, vaid täiesti erinev inimolend: ei kohta ainsamatki temasugust ei vanglas ega väljaspool seda. Ta keeldub ükskõik kellega kohtumast, hoidub sõnakestki poetamast, jätab toidu puutumata – mõned harvad korrad välja arvatud – ning laseb silma looja vaid vahel koidikul. Valvurid näevad teda mõnikord mõtteisse vajununa pikki tunde istumas ja tühjusse jõllitamas; ükskord nõudis ta paberit ja pliiatsit ning veetis tunde kummargil 19. sajandi lõpus ehitatud al-Qanāṭiri kinnipidamisasutus on Egiptuse kuulsaim naistevangla, mis asub Kairost u 25 km põhja pool. Seal hoitakse nii kriminaalkurjategijaid kui ka poliitvange, siin hoiti 1981. aastal kinni ka raamatu autorit. Vt ka järelsõna. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.) 1
5