See naine oli päriselt olemas. Lihast ja luust õrnema soo esindaja, keda kohtasin al-Qanāṭiri naistevanglas1 mõne aasta eest, kui olin läbi viimas teadustööd erinevates kuritegudes süüdistatavate või juba süüdi mõistetud naisterahvaste iseloomuomadustest.
Vanglaarst hakkas mulle seletama: „Sellele eevatütrele on karistus juba määratud – hukkamine, sest ta olla ühe mehe ära tapnud. Kuid ta pole üldse sarnane teiste siin vangimajas kinni hoitavate õrnemast soost mõrtsukatega, vaid täiesti erinev inimolend: ei kohta ainsamatki temasugust ei vanglas ega väljaspool seda. Ta keeldub ükskõik kellega kohtumast, hoidub sõnakestki poetamast, jätab toidu puutumata – mõned harvad korrad välja arvatud – ning laseb silma looja vaid vahel koidikul. Valvurid näevad teda mõnikord mõtteisse vajununa pikki tunde istumas ja tühjusse jõllitamas; ükskord nõudis ta paberit ja pliiatsit ning veetis tunde kummargil
1 19. sajandi lõpus ehitatud al-Qanāṭiri kinnipidamisasutus on Egiptuse kuulsaim naistevangla, mis asub Kairost u 25 km põhja pool. Seal hoitakse nii kriminaalkurjategijaid kui ka poliitvange, siin hoiti 1981. aastal kinni ka raamatu autorit. Vt ka järelsõna. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)
paberilehe kohal, kuid ei saanud vangivahid sotti, kas oli see kellelegi mõeldud läkitus või ei kirjutanudki ta seal üldse mitte midagi.”
Küsisin vanglaarstilt: „Aga kas ta mind võtaks vastu?”
Ta vastas: „Ma siis püüan teda veenda, et ta teie seltsis mõnda aega istuks. Ehk nõustubki, kui saab teada, et olete psühhiaater, mitte aga mõni prokuratuuri saadetud uurija.
Kuid ta ei soostu vastama ainsamalegi küsimusele, keeldus isegi alla kirjutamast presidendile mõeldud karistuse kergendamise palvele, et surmanuhtlus asendataks eluaegsega.”
„Kes kirjutas tema eest valmis selle armuandmispalve?” küsisin mina.
Valvur vastas: „Mina talle selle koostasingi. Sest ma tõepoolest tunnen, et tema pole mõrtsukas. Kui te vaatate talle näkku, tema silmadesse, siis pole võimalik ette kujutada niivõrd elegantset naisolevust tapjana.”
Mina talle: „Ja kes on väitnud, et tapatöö ei nõua elegantsust?”
Tohter vaatas mulle korraks silmi pööritades otsa, seejärel tõi kuuldavale lühikese ja närvilise naerupahvaku ning küsis: „Olete siis teie kedagi tapnud?”
Mispeale vastasin: „Kas siis mina olen elegantne eevatütar?”
Ta kallutas pead, viipas ühele väikesele aknakesele, sõnades: „See ongi tema kongiaken. Lähen sisse ja püüan teda veenda teie juurde välja tulema.”
Kuid vanglaarst tuli mu juurde tagasi üksipäini: Firdaws keeldus minuga kohtumast. Kuigi pidanuksin sel päeval läbi viima intervjuud veel mitme teise naissoost kinnipeetavaga, läksin hoopis autosse ning lahkusin vanglast.
Kodus aga polnud ma võimeline mitte millelegi keskenduma. Kuigi oleksin pidanud läbi vaatama oma viimase raamatu käsikirja, ei suutnud ma mõelda millestki muust peale tolle Firdawsiks kutsutava naisterahva, kellele langetatud surmanuhtlus kümne päeva pärast täide viiakse.
Järgmise päeva varahommikul leidsin end jälle türmist.
Vanglaarst polnud veel saabunud, seega nõudsin valvurilt, et too lubaks mul kokku saada Firdawsiga, kuid valvurimutt lausus mulle: „Kuulge, preilna doktor, sellest pole nüüd küll mingit tolku, ta ei võta teid mitte kunagi vastu.”
Pärisin, et mispärast siis küll? Ta vastas: „Nad poovad ta mõne päeva pärast üles, no mida tal küll oleks tahta teilt või kelleltki teiselt? Jätke ta parem juba rahule!”
Vangivalvuri hääl kõlas ärritunult ning ta põrnitses mind vihast pakatavate silmadega, nagu oleksin see mina, kes tolle naise seal paari päeva pärast võlla tõmbab. Seega siis vastasin vangivalvurile: „Mina pole vastutav ei siin vangimajas ega väljaspool seda.”
Kuid tema jätkas ikka tigedalt: „Kõik nad räägivad sedamoodi.”
Pärisin talt: „No miks sa küll nõnda vihastad? Oled täiesti veendunud, et Firdawsil ei lasu süüd ja ta pole tapnud?”
Tema vastas aga veelgi suurema vihapurskega: „Tappis või ei tapnud – ta on süütu ega vääri üles poomist. Hoopis nemad tuleks oksa tõmmata!”
Pärisin, et kes nemad? Too valvuritädike silmitses mind kahtlustavalt ning päris: „Kes sa üldse sihukene oled? Kas ka nende hulgast – nemad saatsid su siia?”
Pärisin veel kord, et kes nemad.
Naine vaatas hirmuseguse ettevaatusega enda ümber ringi
ning eemaldus siis minust, ise rääkides: „No nemad! Kas sa siis ei tea neid?” Vastasin, et mitte.
Naine tõi kuuldavale sarkastilise naeru ning lahkus. Kuulsin teda veel endamisi rääkimas: „Kuidas küll saab tema neid mitte teada, kui kõik teised teavad?”
Külastasin vanglat ikka uuesti ja uuesti ning püüdsin iga kord Firdawsiga kohtuda, kuid mu ponnistusi saatis ebaõnn. Ja seega ei ähvardanud mitte ainult minu uurimustööd läbikukkumine, vaid mulle hakkas tunduma, et ka kogu minu elu justkui jookseb silme eest läbi ning mind ähvardab ebaõnnestumine ja täielik nurjumine. Tundsin eneseusku murenemas ja kõike allamäge veeremas. Elasin üle mitmeid raskeid hetki, mil mulle näis, et see mõrtsukast naine, kes paari päeva pärast hukatakse, on minust parem ning mina tema kõrval ei kujuta endast midagi peale pisikese putuka, kes vingerdab maapinnal miljonite teiste omasuguste seas. Mil iganes mulle meenus pilk vangivalvuri või vanglaarsti silmis, kui nood rääkisid, kuidas naine kõigest keeldub ja kõike tagasi lükkab – eriti aga minuga kohtumist –, siis seda enam kasvas minus tunne, et olen täiesti kasutu.
Ühel ööl vaevas mind unetus ning kuskil sisemuses painas järelejätmatult rõhuv küsimus: mida küll see naisterahvas endast kujutab? Ja kas tähendas minu tagasitõrjumine seda, et ta on minust parem? Kuid ta keeldus ju suhtlemast isegi presidendiga!
Mind valdas veider, veendumusele sarnanev tundmus, et see olend on üle kõigist meestest ja naistest, keda võiksime näha või tunda, või kellest üldse kuulda.
Mulle turgatas pähe küsimus, millele püüdsin unega võideldes vastust leida: kas too naine tõrjus mind, teades, kes
ma olen? Või keeldus ta minuga kohtumast minust midagi teadmata?
Järgmisel hommikul leidsin end jälle vanglast, kuid ma ei teinud enam uut katset Firdawsi juurde pääseda: olin kaotanud igasuguse lootuse temaga kokku saada. Vaatasin ringi, püüdes leida hoopis vangivalvurit või vanglaarsti. Viimane polnud veel välja ilmunud. Valvurit kohates pärisin: „Kas Firdaws on sulle rääkinud sellest, kas ta mind tunneb?”
Valvur vastas: „Ei, ta pole mulle midagi rääkinud. Kuid ta teab sind.”
Pärisin talt, et kuidas küll Firdaws mind tunda saaks. Valvur vastas: „Ma tunnetan teda.”
Tardusin paigale. Valvur aga pöördus oma askelduste manu tagasi ja jättis mu sinnapaika. Tahtsin minna oma auto juurde ja vanglast lahkuda, kuid ei suutnud paigast liikuda. Midagi rõhuvat litsus südamele ja tervele kehale, mu tundetuks muutunud jalad ei allunud mulle. See raskus oli suurem kui kogu maailm, justkui lasunuks maapind minul, mitte mina ei seisaks selle peal. Taevaski oli maapinnale sarnaselt mustaks tõmbunud ning laotus rõhuvalt minu üle. Mind valdas tunne, millist ma varem veel iial polnud kogenud. Välja arvatud üks kord palju aastaid tagasi, kui armusin mehesse, kes mind vastu ei armastanud: temalt mulle osaks saanud tõrjumine polnud mitte ainult tagasilükkamine ühelt inimolendilt maailmas, mis oli täis miljoneid inimesi, vaid see oli kui tõrjumine terve maailma miljonitelt inimestelt koos kõige seal sees leiduvaga.
Ajasin õlad laiaks ja rühi sirgeks, hingasin sügavalt sisse, pead rõhuv raskus andis veidi järele. Vaatasin enda ümber, avastasin end oma üllatuseks sellisel varajasel tunnil
vangimajas viibivat. Nägin valvurit sillutisekivide kohal kummargil põrandat pühkimas. Mind valdas isevärki tunne teda mitte millekski panna: too kinnimajas põrandaplaate nühkiv naine, kes ei oska ei lugeda ega kirjutada, ei ta tea mõhkugi psühholoogiateadusest ega muust – kuidas ma üldse sain tema tundmusi tõeseks pidada? Polnud ju Firdaws talle öelnud, et mind tunneb. Kui ta aga mind tundmata kohtumast keeldus, siis ei peaks keeldumine mulle piina valmistama: ta vältis kohtumist mitte konkreetselt minuga, vaid tõrjus kogu maailma ja kõiki selle asukaid.
Hakkasin auto suunas minema, et vanglast minema saada. Teadsin ju hästi, et mitte ühegi eriala teadlane ei tohi lasta sellistel isevärki tunnetel enda üle võimust võtta. Avasin naeratades auto ukse, oma neljarattalise katsumine tõi mulle tagasi teaduste doktorile omase kindlustunde ja väärikuse. No mis ka poleks, see oli ikkagi etem veretöö eest surma mõistetud naisterahvast. Masinat käivitades ning jalaga gaasipedaalile vajutades taastus mu tavapärane eneseusk. Surusin nüüd kogu jõust maha ärevustunnet, mis mind mõnikord läbikukkumishetkedel valdab: pole ma mingi teiste tõukude seas ringi sagiv pisimutukas. Siis aga kuulsin tagant läbi mootorimüra kostmas häält, mis hõikas: „Kuulge, doktoriproua … emand doktor!”
See oli too naisvangivalvur, kes jooksis mulle järele ja hingeldas häälega, millist kuulen vaid mõnikord unenägudes.
Tema laiaksveninud suu pundunud huuled avanesid ja sulgusid mu ees nagu paraaduksed, ikka avanesid ja sulgusid.
Kuulsin teda hüüdmas:
„Kuulge, doktor … Firdaws on nõus kohtuma!”
Isegi siis, kui ta oleks teatanud, et riigi president võtab
mind vastu, poleks ta rind tõusnud ja langenud nii erutatult, ta poleks niivõrd meeletult hingeldanud, ta silmnäos poleks peegeldunud säärast uhkust.
Ahmisin õhku, justkui haigushoo käes, süda hakkas hirmsasti taguma. Ma ei mäleta, kuidas autost väljusin või vangivalvuri järel minema hakkasin. Niipalju vaid meenub, et paaril korral jõudsin temast ette. Linnutiivul kulgevad kiirustavad sammud ning mingi veider tunne, nagu oleksin sinavast taevast alla vaadates kõike pilguga haaranud ning tervet maailma pihus hoidnud: kõik see on minu oma. Mind valdas tunne, mida olen kogenud vaid üks kord elus palju aastaid tagasi, kui esmakordselt armununa läksin oma esimesele kohtingule.
Enne Firdawsi kongi uksest sisenemist seisatasin hetkeks, et hinge tõmmata ning kleidi kraed sättida. Tegelikult aga püüdsin end koguda, et saada tagasi tavapärane meelekindlus: olen ju uurimust läbi viiv teadlane, see tähendab psühhiaater, või no midagi sarnast. Vangikongi lukus raskelt krigiseva võtme hääl andiski mulle toekuse tagasi, portfellisanga pihus pitsitades laususin endamisi: „Kes see Firdawsiks kutsutud naisterahvas üldse selline on? Ei miskit enamat kui …”
Kuid ma ei jõudnud lauset lõpetada, juba olingi tema ees. Meie pilgud kohtusid. Miski aheldas mind paigale, ma ei suutnud end liigutada ega sõnagi lausuda, isegi ei tajunud enam sees pekslevat südant, ei pannud tähele selja taga suletava ukse lukukriginat. Ma justkui surin selsamal hetkel, mil me üksteisele otsa vaatasime: tema kaks tapvalt sügavat ja tardunud, noana läbistavat silma väikseimagi silmalau võbeluseta, tema näos ei liikunud ainsamgi lihas.
Kogusin end hetke pärast mingi heli peale, see osutus tema hääleks. Seegi sarnanes terariistaga: vahe, püsiv, sügav, vähimagi värinata, karge. Kuulsin teda lausuvat: „Pane aken kinni.”
Sõnatult kuuletudes läksin ja tõmbasin akna kinni. Vaatasin hämmastunud enda ümber ringi: kongis polnud ei voodit, tooli ega üldse midagi, kuhu istuda võinuks. Kuulsin naist lausuvat: „Istu maha.”
Tundsin, kuidas mu keha end pööras, et istet võtta. Oli jaanuarikuu, põrand täiesti paljas, kuid ma ei tajunud selle jahedust.
Viibinuksin justkui unes. Minu all oli tõeline pinnas kogu oma külmuses, mis aga ei kandunud edasi minu kehasse. Justkui meri, milles ujud unne vajununa, sa ei tunne selle jäisust ega upu sinna – seda hoolimata paljast kehast ja ujumisoskuse puudumisest. Naise häälgi sarnanes unes kuuldavale: tundub eemalt kostvat, tegelikult aga tuleb lähedalt, või siis kauge heli lähedalt – me ei tea täpselt, kust see meieni jõuab: ülevalt või alt, paremalt või vasemalt, kuid arvame seda tulevat kuskilt maapõhjast, või siis taevasügavusest, ehk hoopis katuselt – see saabub igast küljest, just nagu õhk, mis kõrvadesse jõuab – kuid see polnud õhk, see oli tegelikult kuuldav hääl.
Minu ees maas istus luust ja lihast päris naine. Kongiruumi aken oli suletud. Seega ei saanud hääl tulla mujalt kui vaid sellest naisest.