Naine sinises

1. peatükk Peainspektor Harry Nelson kuuleb uudist tööle sõites. „Walsinghami lähistelt kraavist on leitud naise surnukeha. Asjaga tegeleb RKT.“ Kui ta maanteel käsipidurit appi võttes ringi keerab, tajub ta endas hulka vastandlikke emotsioone. Loomulikult on tal kahju, et keegi on surnud, aga ta ei saa parata, et tunneb lisaks midagi veel: kerget erutusvärinat ja samuti kergendust, et teda on säästetud hommikusest kohtumisest komissar Gerald Whitcliffe’iga ja nende arutelust eelmise kuu eesmärkide täitmise üle. Nelson on RKT ehk raskete kuritegude talituse juht, aga paraku on tõsi, et King’s Lynnis ja selle ümbruses tuleb raskeid kuritegusid enamasti õige harva ette. See on muidugi hea – kui Nelson sireeni tööle paneb ja endale hommikuses liikluses teed teeb, annab ta sellest endale selgelt aru –, aga tema töö teeb see kaunis igavaks. Mitte et Nelsonil ei oleks oma tööalases karjääris raskeid kuritegusid ette tulnud – kõigest mõne kuu eest tulistati tema pihta ja ta oleks võinud surma saada, kui tema seersant ei oleks vastu tulistanud –, aga üldiselt on seal kõigest suhteliselt palju pisivargusi, väiksemaid narkokuritegusid ja kaebusi selle pärast, et kellegi jalgratta vargus „Crimewatchi“ saates kajastamist ei leidnud. Ta helistab seersant Dave Cloughile ja seersant Tim Heathfieldile ning annab neile korralduse teda kuriteopaigal oodata. Mõlemad vastavad üksnes: „Jah, boss,“ ning ta kuuleb ka nende häältes erutust. Kui kohal oleks seersant Judy Johnson, tuletaks ta neile meelde, et tegemist on inimliku tragöödiaga, aga Judy on emapuhkusel ja seega on õhk jaoskonnas testosteroonist paks. 17