ESIMENE PEATÜKK
I Oli varane tund. Haruldaselt soojad ja vaiksed ilmad olid sellele Euroopa kõige loodepoolsemaks eelpostiks oleva saare loode rannikule toonud peaaegu võrdsel hulgal sääski ja turiste. Laste hääled helisesid eredas, selges hommikus, märjale liivale jäid väike sed jalajäljed. Üle mere mühina kostis murelik hüüatus, kui ranna toolide, linade ja toidukorvidega koormatud vanemad mööda kitsast üherealist teed ranna poole ruttasid. Aga üksik, terav karjatus tabas neid hirmunoolena ja kõik pillati käest ning kui nad veepiiri poole kiirustasid, kerkis nende väledate jalgade alt liiva. Lapsed seisid mere hoovamisega imekergelt kaasa loksuva inim kuju ümber, ta juuksed olid liivas laiali nagu mererohust lehvik. Noor naine vahtis taevasse, mis peegeldus ta suurte avatud silmade sinas. Kena nägu, aga vasakult poolt marraskil, merevesi oli lõike haavast põsel vere välja loputanud. T-särk oli rebenenud, kaeluse juurest katki, üks rind paljas. Ta oli paljajalu, valged vereplekilised aluspüksid puruks rebitud. Üks surnukeha piiravatest tüdrukutest pööras oma kahvatu näo vanemate poole, tumedates silmades juba paistmas lapsepõlve süütuse hukkumine. Ta küsis vaiksel häälel: „Kas temaga saab kõik korda?“
9