Kolmapäev, 21. juuli
1. peatükk Hanna Duncker haaras jalgrattakorvist riidest koti ja ruttas Isaki juurde, kes maadles sellega, et oma ratast püsti hoida. Hedvig oli just märganud Sandby linnusevaremete all kivisel rannikul vabalt ringi liikuvaid lehmi. „Muu!“ hüüdis ta ja hüples laste jalgrattatoolil üles-alla. Muu oli üks viiest sõnast tema seni üsna piiratud sõna varas. Ülejäänud olid emme, issi, lamp ja aie. Viimast kasutas ta kõige kohta, mis talle ei meeldinud. Hanna aitas ratast püsti hoida, kuni Isak nende tütre turvarihmad lahti klõpsas ja ta välja tõstis. „Aie,“ teatas Hedvig ja tõukas kätega Isakit rindu. Selge see, et ta tahtis sülest maha saada. Isak tegi leige katse teda ümber veenda, öeldes, et nad jõuavad mere äärde kiiremini, kui ta on issi süles, kuid andis siis järele. „Üha paremini läheb,“ ütles Hanna ja vangutas naerdes pead. „Sa pidasid tervelt kolm sekundit vastu.“ Nad olid tihtipeale visanud nalja selle üle, et Hedvigist saab ärahellitatud laps. Hellitatud ja pikk. Isak oli veidi üle meeter üheksakümne ja Hanna ise meeter kaheksakümmend viis. Isak pidi ülakeha peaaegu üheksakümmend kraadi