Mis juhtub, kui odav hotell Cádizis osutub öösel kummitusmajaks? Või siis, kui kvartali jagu Pisa linna elanikke aitab noortel vanematel lapsevankrit läbi akna restorani tõsta? Seljakotiga rändava kirjaniku Jari Järvelä muhedad lood paikadest, kus voolab vein ja kasvavad oliivipuud, nakatavad tõsise reisipalavikuga ja panevad suu vett jooksma. „Kui näitasin kaarti kelnerile, puhkes restoranis sigin-sagin. Kuuldavasti oli minu kaart läinud eksikombel jaapanlaste kätte, maksmine oli ju toimunud õige järjestikku, aga jaapanlaste seltskond pidi varahommikul tagasi Tokiosse sõitma. Keegi restoranis ei teadnud, millises hotellis jaapanlased ööbivad, keegi ei mäletanud kindlalt ka ühegi seltskonnas viibinud isiku nime. Asjatult püüdis keegi kaardi pealt jaapanikeelset kirja välja lugeda. Kaks kelnerit läks jooksuga Covent Gardeni ümbruskonnast seltskonna jälgi ajama. Kolmas helistas läbi Londoni hotelle, minule ja Kirsile toodi närvide rahustuseks üks konjak teise järel. Jälgisin vaatemängu huvitatult: ah et selline
