1.
PEATÜKK
September 1905 Hampshire, Inglismaa
Jesse James Prescott, kes ei kannatanud banaanide, hobusesõnniku, suitsu ja soolase õhu lehka, tõmbas punase kaelaräti ninale. Ta venitas õlgu, mis olid nii pikalt voodrilaudade vastu nõjatumisest kangeks jäänud ja heitis vihase pilgu kollaste kobarate poole, mis tilpnesid tema pea kohal. Vastikud asjandused. Kui ta kord banaani maitses, ajas see ta öökima. Mis tal arus oli, kui käis kohtumispaigana välja Snooki puuviljaleti? Tõsi, saabuva laeva siginas-saginas oli lähima puuviljakaupmehe eksootiliste viljade väljapanek silmatorkav teetähis, mis ei võinud kellelegi märkamatuks jääda. Aga see põrgulik hais ... Jesse kergitas kaelaräti serva ja sülgas tänavale. Vankrid logisesid mööda ja Jesse lipsas napilt ilusa kõrbi Belgia tõugu veohobuse läikiva kabja eest kõrvale. Ta oli siin piisavalt häid hobuseid näinud, et kaaludagi paikseks jäämist. Aga see muudaks kõik keerulisemaks. Parem plaanile kindlaks jääda. Jesse sirutas jälle selga ning samal hetkel nõõtas voorimees oma rakendi mööduva trammi eest turvaliselt mööda, kuid otse päevinäinud rummivaatide virna otsa. Jesse norsatas naerda. „Andestust, poja, ega sul tuld ole pakkuda?“ 7