ESIMENE PEATÜKK
Suvi hakkas augusti lõpuks ära väsima. Aina lühemaks muutuvates päevades ja pikenevates varjudes oli tunda läheneva septembrikuise pööripäeva eelaimust, vaid kaks kuud tagasi veel veidi oma kevadisest särast säilitanud puude lehestik oli väsinult ühetaoliseks muutunud. Pärast mitut põuanädalat aimdus roheluses juba pruune ja kollakaid noote. Sel aastal valdasid Melissa Craigi saabuva sügise osas vastakad tunded. Ta tundis tavapärast rahulolu, silmitsedes puu- ja köögiviljasaaki, mida andis ta Viirpuu villa väike aed. Melissa oli pärast Londonist pagemist juba mitu aastat maal elanud ja oli selle üle järjest õnnelikum. Pärast pikka, erakordselt palavat ja kuuma suve pakkusid jahedamad õhtud kergendust. Udulaam, mis laiutas igal hommikul eraldatud Cotswoldi oru põhjas, kuni hekke vallutanud ämblikuvõrke sillerdavateks pitslinikuteks muutev päike selle olematuks kõrvetas, lisas lämmatavasse õhku kübekese teretulnud niiskust. Kitsemurakad ootasid korjamist ja koos ta oma õunapuudelt nopitud viljadega koogiks küpsetamist. Oodata oli ka lõikuspidu, mil Ülem-Benbury väike normanniaegne kirik sai pilgeni täis erinevat kraami, mida sealsed elanikud kivisest, kuid siiski viljakast mullast välja võlusid. Ja siis saabus oktoobri lõpp, mil Melissa sõber ja naaber Iris Ash oma asjad ja kunstitarbed kokku pakkis ning talveks LõunaPrantsusmaale suundus. Ainult et sel aastal oli kõik pisut teistmoodi. Sel aastal pidi Iris alatiseks lahkuma.