PROLOOG
„Sedasi, härra Shipley, esiotsa tundub kõik kenasti olevat.“ Põgus naeratus pehmendas hetkeks St Monica erakooli direktrissi nurgelisi näojooni. Graham Shipley vastas naeratusele kergendusega. Ta tundis esimest korda pärast vestluse algust, kuidas tasapisi hakkasid taanduma pinged, mis olid teda vaatamata enne kodust lahkumist neelatud diasepaamitabletile sundinud ebamugaval toolil tikksirgelt istuma, käed põlvede külge klammerdumas. „Teie soovituskirjad on suurepärased ja teie innukas suhtumine oma õppeainesse avaldab mulle muljet,“ jätkas preili Monroe mehe elulookirjelduse lehti uuesti järjekorda sättides ja pabereid tagasi neid ümbritsenud kilekaante vahele torgates. „Mulle pakub erilist huvi teie projektikavand „Ajalugu käigu pealt“ – kuigi tuleb tunnistada, et pealkiri on minu jaoks pisut kentsakas. Ma kujutan ette, et selles sisaldub mingi lastele mõistetav vihje?“ Graham naeratas taas ja noogutas. „Oi, selles pole vähimatki kahtlust,“ kinnitas ta naisele. No tõesti, mõtles mees endamisi, see vanadaam näeb oma terashallide krunniks veetud juuste, raamideta prillide ja kurguni kinni nööbitud rätsepatööna valminud pluusiga välja nagu ehe anakronism. Talle meenus, et naise ruumi sisenedes oli ta tähele pannud tolle seelikut, mis sukis – mees oli veendunud, et tegu on sukkadega; seda naist poleks keegi suutnud sukkpükse kandmas ette kujutada – jalgade poole sääreni ulatus, ning lisaks