VASKE LUTSUTADES
Ma olen alati teadnud, et miski mu peas on korrast ära. Kuue- või seitsmeaastaselt palusin emalt igal õhtul enne magamaminekut, et ta peidaks ära ühe pisikese iluasja, mis meil kodus oli, ühe jubeda vasest keedupotikese, tüüpilise odavates suveniiripoodides leiduva meene või vahest isegi mõnest restoranist saadud kingituse. Ja ma ei palunud seda temalt mitte põhjusel, et poti inetus minus ebamugavust tekitanud oleks – mis tundunuks pisut kummaline, ent mingil määral mõistlik –, vaid seepärast, et olin kusagilt lugenud, et vask on mürgine, ning kartsin, et tõusen keset ööd kuutõbisena üles ja hakkan keedupotti lakkuma. Ma ei tea, kuidas selline mõte võis mulle pähe tulla (arvestades, et ma pole kunagi kuutõbine olnud), kuid juba tol ajal näis see mulle endalegi pisut veider. See aga ei takistanud mind selgelt ette kujutamast, kuidas ma metalli lutsutan, ja mõnda aega anusin ema hirmuärevil, et ta palun-palun hoiaks seda eset edasi kusagil salajases kohas; kui võimalik, siis iga kord erinevas, et ma seda mitte mingil juhul üles ei leiaks. Nagu näha, on mu kujutlusvõime alati omasoodu ringi kapanud. Ning mu imetlusväärne ema noogutas tõsiselt ja lubas seda kindlas kohas hoida. Ta mõistis lapsi mingi seitsmenda meele abil, ja pealegi usun ma nüüd, et temaga võis olla väikesest peast sarnaseid asju juhtunud. Sest ka mu ema oli elava mõttelennuga.
9