ÜKS
Peainspektor Malcolm Halloran surus jala tugevasti musta Fiat Linea gaasipedaalile ja kihutas Esk Valley vanglasse juhatavast teeviidast mööda. Kolm miili. Kolm miili kaledat nõmmemaastikku, enne kui ta läpatanud õhuga külastustoas oma naise mõrtsukale jälle silma vaatab. Siis teab ta kindlasti, kas Jeremy Kerril on õnnestunud lausa trellide tagant veelkord tappa. Halloran püüdis rahulikult hingata, sest see mõte tegi nii mitmel viisil haiget. See asi pidi ju lõppenud olema. Kas Kerr oli leidnud uue tapmisviisi – kellegi teise kaudu? Kui nii, siis kuidas suudab ta häbistatud ja vangistatud Kerri seda tunnistama panna? Temasugustel puudus vanglast vabanemise võimalus, pakkugu ta kui tahes palju informatsiooni. Sellegipoolest oli Halloranil vaja leida moodus temast tõe välja pigistamiseks. Viimane kord oli Kerril õnnestunud seitse elu võtta, enne kui Halloran oli ühel õhtul silmanud tema riiulis raamatut anglosaksi jumalatest. Kui tal poleks olnud meeleheitlikku soovi pärast oma naise tapmist juhtum lõpetada, siis võib-olla polekski ta seda raamatut nõmmematkamisest ja sõjaajaloost rääkivate süütute köidete vahel silmanud. Kerri kolmanda ohvri peopessa oli lõigatud üks raamatuseljal kujutatud ruunidest; sellest oli saanud esimene raasuke, mis oli lõpuks viinud rituaalmõrvarist lähedase kolleegi süüdimõistmiseni. Kui Kerr oli mingil moel süüdi veel ühe süütu elu lõppemises, pidi Halloran tegema kõik selleks, et laipu rohkem juurde ei tuleks. Mõrv nõm m el
7