KORST NAS
Detsembri suu vajus lahti ja ta hõõrus silmi. Maja korstnas oli laps. Ta oli näinud lapsi hällides ja vankrites, postkastides ja pesukorvides, suurtükitorudes ja tiigri puurides, aga korstnas mitte kunagi. Lapse pea, mis kivikorstnast välja ulatus, meenutas suitsukera, tuul sasis ta ronkmusti juukseid, või oli hoopis musträstas ta kõrvade vahele pesa teinud? Ühes asjas polnud kahtlust: laps vaatas tema poole. Sissesõiduteel polnud kedagi teist, väravate taga samuti mitte. Maja oli kahekordne ja punastest tellistest, katusel oli tilluke torn ja maja kõrval oli kollaste puude rida. Aeda katsid kuivanud lehed ja aknaid roni taimed, nagu sinna poleks talv veel saabunud. Detsember otsis välja ajaleheväljalõike, millele 7