Minuga on hästi
Kirjutanud Jana Maasik
Illustreerinud ja kujundanud Urmas Viik
Toimetanud Signe Kure
Kirjastanud Päike ja Pilv, 2026
www.paikejapilv.ee
Trükitud Printonis
ISBN 978-9916-630-84-6 (köites)
Kõik õigused kaitstud
Raamatu väljaandmist on toetanud:
Ice Cube räpib taustal sellest, et täna on hea päev. Ongi üsna hea. Lükkan rulale hoo sisse, tõukan veel paar korda, tõstan lauanina üles, hüppan ja maandun umbes kolmkümmend sentimeetrit kõrgemal platvormil, nii, et laud on platvormil pooleldi. Frontside 5050 grind. Libisen umbes meetri jagu platvormil edasi, tõukan ära, maandun ja pidurdan. Erik noogutab väärikalt ja irvitab siis oma isalikkuse üle. Tahaksin krohvitud seinte ja eterniitkatusega vana kaalumaja juures üksinda käia, sest see seisab ainult mingi kakssada meetrit eemal jõest ja meie lobudikust. Aga poistele siin arusaadavalt meeldib, nad on siin aastaid käinud. Ei midagi uut. Autod sõidavad siit harva mööda, ja kuigi asfalt pole eriti hea, kompenseerib seda meie tegevusest huvitatud täiskasvanute puudumine ning umbes kümme meetrit lai ja viis meetrit kõrge kaalumaja sein, mida Mäks on asunud oma kunstiga juba teist korda katma. Esimese katse, mis sai valmis eelmisel aastal, värvisid Mäks ja Erik paar päeva tagasi halli värviga üle.
„Jälgi nüüd!“ hüüab Erik ja tuleb täpselt sama trajektoori mööda ülesmäge nagu mina äsja. Hoog peab päris hea olema, ja tal on. Täiesti sujuv tõuge, veidi rabe maandumine
betoonil, ta grindib1 ja on siis tagasi asfaldil.
„Vou!“
Erik naerab õnnelikult.
Lööme käed kokku ja tammume teiste juurde. Karla, Ralf ja Robi seisavad, jalad harkis ja käed rinnal vaheliti, ning vahivad Mäksi iga liigutust.
„Tulge nüüd keegi lähemale ja hoidke seda,“ kamandab Mäks, loksutades samal ajal närviliselt aerosoolvärvi purki.
Mina, kes ma olen kõige lähemal, saan šablooni enda kätte. Šabloon kujutab elusuuruses kutti rulaga rambi kohal õhus. Ramp koos selle külgi katvate grafiitodega on juba valmis ja näeb välja nagu mustvalge foto. Meenutab Mäksi lemmiku
LA kunstniku Jonas Neveri tööd „Touch of Venice“, võib-olla „California Son’i“. Mäks fännab Neverit. Mitmeid teisi ka, aga Never on talle nagu guru. Seinale joonistatud ramp on samuti grafitiga kaetud. See on nagu grafiti grafiti sees. Kujutis on natuke tuhmim, kui see päriselus oleks, ja näeb megaäge välja. Pitsiliselt detailne. Kolme halli, musta ja valgega tehtud.
Mäks astub kolm sammu tagasi, kallakust alla teiste juurde, paneb pea viltu, kissitab silmi ja juhendab: „Astu sellega veidi vasakule ja tõsta kõrgemale.“
„Ma ei ulata rohkem.“
„Faak, meil on siia mingisuguseid tellinguid vaja. Ma ei saa
1Grinding e grindimine on libisemistrikk, mida sooritatakse mitmel spordialal, nagu rula või rulluisutamine. (Autori märkus)
seda nii teha. See kolme jalaga taburet doesn’t help. “
Mina seisan kikivarvul taburetil edasi ja surun oma väljasirutatud kätega šablooni vastu seina.
„Ma ei tea, äkki paneks toone juurde, veel paar helehalli ja tumehalli... tekitaks varjud,“ arutleb Mäks.
„Et oleks nagu ruumilisem või?“ pakub Robi.
„Naah... realistlikum,“ parandab Mäks. „Ma pean veel mõtlema. Kas on aru saada, et pilt kujutab õhtust aega ja rampi valgustab aint tänavalatern.“
„Nagu veits pime on või? Minu arust küll. See, et sein pole valge, aitab selles mõttes kaasa,“ ütleb Erik.
„Oleks võinud isegi tumedam hall olla,“ arvab Mäks nägu krimpsutades.
„Ära põe,“ sekkub Ralf, „see on nii ka hea.“
„Ja sina ära õpeta! Ma põen, kui mulle meeldib põdeda. Okei?“
Ralf tõstab käed üles. „Tšill, mees, eks.“
„Papahh-papahh, meil on väikene krahh. Papahh-papahh, meil on väikene krahh...“ ümiseb Karla tasakesi ja irvitab.
„Kuule, ole sina ka vait!“ vihastab Mäks.
Siis seisavad kõik veel mingi kümne sekundi jagu vaikselt paigal, mille jooksul Mäks näib jõudvat otsusele ja ütleb:
„Ma pean rohkem ettevalmistusi tegema. Täna ma ei saa.“
Seejärel loobime meie aerosoolipurke Mäksi seljakotti, samal ajal kui Mäks ise äärmise hoolikusega šabloone rulli keerab. „ Stencil pole sul mingi suvaline aerosooliplärakate seinale määrimine. Selleks peab ikka eeltööd ka tegema,“ selgitab ta, kuigi sellest oleme me kõik juba ammu aru saanud.
Erik küsib: „Lähme siis Kaussi või?“
Mina ei suuda otsustada, vahin maha ja kiigutan jalga rulalaual edasi-tagasi.
„Või tegelt, lähme enne meilt läbi, ma tahaks süüa,“ pakub
Erik järele mõeldes, tõstab siis häält ja hüüab Mäksi poole, kes on koti juba selga visanud ja end kaalumaja künkast alla lükkab. „Mäks! Kas ma räägin isaga tellingu asja?!“
Mäksi laud tõmbab külje ette, ta pidurdab hoo maha. „Mai tea, võib-olla peaks! Mu däds niikuinii ei viitsi selliste asjadega tegeleda!“
„Oki, ma küsin!“ lubab Erik ja vaatab siis minu poole.
„Ma ei tule praegu.“
Erik on sellise näoga, nagu peaksin ma ümber mõtlema.
„Võib-olla hiljem.“
Nüüd tõstab ta hüvastijätuks käe ja vihiseb koos teistega üle silla. Karla on viimane, ta seljal on kulunud hall kiri „I love sk8“. Siis kaovad nad silmist. Keskuseni, kus on paar vana nõukaaegset paneelmaja, mitu põllutäit uuselamuid, koolimaja, statka, raamatukogu, kohvik, rulapark, bensu-
kas, niinimetatud kaubanduskeskus ja veel mõned poed, on neil veidi üle poole kilomeetri minna. Linna lähedus ja igasugu arendused meelitavad sinnakanti üha uusi inimesi. Siiapoole jõge mitte. Siin elan mina. Ja siin on kaalumaja, kus kunagi ammu veoautosid kaaluti. Kaugemal on lagunenud laudad ja põllud. Jõgi on nagu piir parema rahva ja... Vahet pole.
Mu telefoniaku näitab üheksat protsenti.
Kell on pool seitse.
Leian kaalumaja kõrvalt lauajupi, mis on, nagu ikka kaua päikese ja vihma käes seisnud puit, hallikirju ja pinnuline.
Lisaks on selle pinnal läikivad õliplekid. Tõstan laua üles ja jälgin keldrikakandite ja mardikate närvilist põgenemist krobelisel asfaldil. Pööran selle teistpidi ja istun. Sein on päikesesoe, kuid maapind on veel külm.
Teispool võilillemerd tähistab veidi viltuvajunud silt asula lõppu. Suvel lainetavad sealt edasi kollased viljapõllud, praegu on põld veel roheline. Keset lähimat põldu on hiiglasuur kivisaar. Alfred rääkis, et saar tekkis sedaviisi, et inimesed aeti kive korjama ja traktorid vedasid kivid hunnikusse – sellesse ja teistesse samasugustesse. Maa on siin kohati päris kivine, aga mitte jõeorus.
Ma arvan, et see oli kolm või neli aastat tagasi, kui me ehitasime poistega lähimale kivisaarele lammutatud euroalustest ja roigastest onni. Käisime seal nõgeste, võsa ja vaarikatega kaetud kivihunnikus iga päev, kuni mind hammustas rästik. Rohkem ei tahtnud ma sinna minna.
11
Poisid – ma mõtlen neid kõiki –, ma ei tea, mida ma teeksin, kui neid poleks. On keeruline selgitada, mida ma täpselt mõtlen. Tähendab, ma peaksin peaaegu kõigist oma päevadest rääkima, ja kõigest sellest, mida me alates mu üheksandast eluaastast koos teinud oleme. See oleks väga pikk jutt. Koosneks pisiasjadest, millega me päevad täidetud on olnud. Ma tean, et see on suht ajuvaba, aga vahel ma mõtlen nendega seoses oma sünnihetkele, hetkele, kui ma otsustasin ellu jääda, kuigi ma olin räigelt enneaegne ja sinine. Nägin välja nagu nälgind konn. Mitte et konnad alati sinised oleks. Meil oli üks raamat, mida vanamees pannialusena kasutas, see anti emale sünnitusmajast kaasa, ja selle vahel oli pilt kolme päeva vanusest minust. Ainus, mis minu juures mind meenutas, olid silmad. Võib-olla see ongi loogiline, sellist sinist nälginud konna oligi raske armastada.
Ikka veel on.
Mu sünnihetk ei puutu arusaadavalt poistesse, aga ma olen sellest nii mõelnud, et mulle näidati siis imepeenes trükis elulepingut. Sellist, kus oli kaks lahtrit: hea ja halb. Poisid, Luna, Merili ja Alfred olid heas lahtris. Tegelikult ka Kännukas ja mu sõprade vanemad, eriti Eriku paps. Heas olid veel sellised asjad nagu rulapark, adrenaliin, Alfredi aed, taimed, kool, koolilõunad. Tegelikult väga palju asju veel. Inimesi ka. Halva lahter oli üsna tühi – petlikult tühi –, võib-olla selle õnge ma läksingi.
Ei süvenenud.
Hah. Muidugi ei olnud tegelikult mingit elulepingut. Ja muidugi ei antud mulle valida. Kellelegi ei anta. Sünnid, kuhu
sünnid, mõnel veab rohkem, teistel vähem. Aga ikkagi võib ju mõelda, et ma allkirjastasin selle lepingu ja ise tegin oma valiku, kuna hea kaalus halva üles.
Me tulime siia suvel enne seda, kui ma esimesse klassi läksin. Ema elas esialgu veel meiega, aga kauaks ta ei jäänud. „Siin kolkas pole ju midagi teha. Ja mina küll nii palju ei teeni, et kõik see benss kinni maksta, mis edasi-tagasi pendeldamise peale kulub.“ Umbes nii ta ütles. Kõik oli kenasti ära põhjendatud, bensiin oli siis ja on praegugi kallis. Mind jäeti muidugi issi juurde.
Ma arvan, et nüüd on selge, miks ma ema nii harva näen.
Päris tõesti ei jaksa sellele mõelda, aga vahel ma ikkagi mõtlen, ja siis tabab mind alati soov midagi ohtlikku teha.
Tõusen püsti ja olen valmis Kaussi sõitma, kui kuulen tüdrukute naeru, mis rõkkab tuuletus õhtus üle jõeoru suhtelise vaikuse.
„Hoodies you know and oversized streetwear,“ ütleb Merili ilmselgelt kedagi järele tehes, ja nad purskavad selle lause peale veel kõvemini naerma.
Nüüd on nad juba kaalumaja külje all, peaksin end kohe näitama, aga viivitan.
„Möh!“ häälitseb Luna pettunult, kui rularataste krõbin on vaibunud.
„Nad ongi siin käinud. Ikkagi tulid ilma meieta.“
„Pisut nagu mage tõesti. Oleks ju võinud oodata, kuni me linnast tagasi jõuame.“
„Kuigi, ega Mäks küll ei oota, kui ta tahab midagi teha, siis ta teeb.“
„Tegelt küll,“ nõustub Luna.
Nad kõnnivad teisele poole kaalumaja.
„Vau,“ häälitsevad mõlemad.
„Aga ta tõesti oskab.“
„Jaa,“ vastab Luna kuidagi unelevalt.
„Nad tulevad tagasi. Kõik on ju pooleli,“ osutab Merili. „Küsime Erikult, nad kindlasti filmisid, siis näeme, kuidas ta tegi seda.“
„Jaa.“ Luna hääles on ikka veel see unelev imetlus.
„Jah, aga mis teeme siis nüüd?“
„Kell pole eriti palju, võiks korraks Kaussi minna.“
Kuulen jälle rularataste krõbinat asfaldil, ja mul on hea meel, et end ei näidanud. Mitte et mul tüdrukutega mingi probleem oleks, nad meeldivad mulle. Praegu lihtsalt ei viitsinud. Midagi on nende siinoleku ajal siiski juhtunud, ma ei tunne enam seda kõikehõlmavat soovi Kaussi minna. Istun uues-
ti lauajupile ja nokin põlve pealt kärna maha. Enam-vähem kohe saan aru, et liiga vara. Veretilk pressib end esialgu suureks mulliks ja hakkab siis säärt mööda soki poole veerema. Rebin asfaldipraost teelehe, lakun seda ja pressin lahtikistud haavale.
Telefoni aku näitab kaheksat protsenti.
Kell on seitse läbi viis minutit.
Üritan välja mõelda, mida oma õhtuga peale hakata. Terve nädalavahetus on ees. Ei viitsi veel õppida ja koju ei taha ka minna. Kõht tuletab meelde, et Alfredi keldris on ikka veel alles vähemalt paarkümmend moosipurki, mingisuguseid mahlu ja salateid. Ja kartuleid! Just! Võin kartuleid tuua, ära koorida ja pärast praadida. Ainuüksi mõte toidust paneb suu vett jooksma.
Lükkan rulale hoo sisse, veeren mööda meie kohe-kohe külili vajuvast majast. – Ma tean, maja on palju öelda, aga vahel ma kasutan seda sõna ikkagi. – Edasi, üle roostes piirdega betoonsilla, Alfredi väravast sisse ja ukse taha. Teen esimese asjana tule alla. Pärast korjan köögiviljaaiast sibulaid ja hakin neid. Pann säriseb, kartulid muutuvad kuldpruuniks. Siin on hea pliit.
Hiljem uitan Alfredi aias ja tõmban harjumusest mõned umbrohud välja. Videvikus ühendan telefoni laadijaga ja magan öö Alfredi tumepunasel sametdiivanil.
Kui hommikul koju jõuan, istub paps ilma püksata, ainult luitunud AC/DC-kirjaga särgis köögilaua taga ja joob. Pole teda kolm päeva näinud.
„Noh, kottpüks, kust tuled?“ küsib ta ja peab oma küsimust kangesti naljakaks.
„Alfredi juurest.“
„Mis sa sinna ära kaotasid? Vanamees on surnud ju.“
Ta imestus on siiras, mokk vajub töllakile, verd täis valgunud silmad paisuvad suureks. Päris huumor. Ei oska selle peale õieti midagi vastata, ta ju ometi teab, et ma käin seal iga päev. Ei jäta ühtegi päeva vahele. Ja ööbin kümnest ööst vähemalt kaheksal Alfredi diivanil. Või ta ei teagi? Isegi seda mitte! Veider, nende ükskõiksus teeb haiget ja ei tee ka. Igatahes teeb see vähem haiget kui varem. Mõtlen, et ühel päeval mul ongi ükskõik. Päriselt ükskõik.
„Ega sinult ühtegi mõistlikku sõna ei kuule,“ poriseb paps ja kulistab veini otse pudelist. Ta nahk on pundunud ja punane, ta silmad on pundunud ja punased, isegi ta sõrmed on pundunud ja punased. Ja ta haiseb nii rõvedalt, et kogu maja lehkab.
„Kus sa lähed?!“ karjub ta mu eemalduvale seljale järele.
„Tule istu, ma valan sulle ka!“
Tõesti lahke pakkumine.
„Räägime mehejuttu! Sinu isa tahab sinuga rääkida!“ räuskab ta. „Kas sa kuuled?!“
Ma tean neid tema jutte.
„Su ema läks poodi!“ kuulen teda nüüd hüüdmas. „Kohe tuleb!“
Taga paremaks, mõtlen mina ja tean, et ei saa sinna jääda. Alguses nad joovad koos ja siis vaidlevad raha pärast, või siis mamps ei joo, aga nad karjuvad ikka. Haaran rula ja astun välja.
„Kuule, ära mine ära nüüd,“ laliseb ta ärevalt, nagu läheks talle tegelikult ka korda, mida ma teen.
Sõidan keskuse poole. Kuid juba enne, kui üle silla jõuan, märkan Alfredi aiavärava taga linnamaasturit. Auto tagumine luuk on pärani ja keegi kohmitseb sealt välja... Pidurdan hoo maha. See on jälle see mees. Ta käib nüüd sageli ja seekord tuli ta värvipurkidega. Või mingite teiste purkidega, ma tegelikult ei näe täpselt. Ilmselt tuli ta koos selle naisega.
Oleksin pidanud arvama, et nad tulevad. Seekord oli päris napikas. Tulin Alfredi juurest vaevalt viisteist minutit tagasi ära. Mõtlen sellele, et kütsin eelmisel õhtul veidi pliiti. Lihtsalt, et maja oleks vähem niiske, kartuleid oleks saanud elektripliidil ka teha. Ei tea, kas nad märkavad? Igatahes viisin teki ja padja Alfredi tuppa. Ei jätnud midagi laiali. Vist.
17
