KUIDO MERITS
LINN, MIS EI MAHU ÜHTE RIIKI
Autoriõigus: Kuido Merits ja Petrone Print OÜ, 2024
Toimetaja: Liis Seljamaa
Keeletoimetaja ja korrektor: Merit Pärnpuu
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9916-82-015-5 (trükis)
ISBN 978-9916-82-016-2 (epub)
ISBN 978-9916-82-017-9 (epub)
www.petroneprint.ee
PROLOOGI ASEMEL
Päris alguses olime me üks. Tervelt seitsme sajandi jooksul olime lahutamatult koos, üks ja seesama, kandes uhkusega nime WALK. Meid ei olnud võimalik lahutada – kuidas saanukski? Olime ju kaksikõed, kes üheskoos kasvasid, õppisid ja tegid omi töid ja toimetusi.
Mida kõike meie silmad ei näinud läbi aja? Ähmaselt mäletame, et siin käisid rüütlid ja piiskopid, maaisandad ja vasallid.
Lõid oma laagrid püsti Pedeli oru nõlvadel, sõid ja jõid ning pidasid nõu. Meie aga kiikasime kõrvalt, kui maapäeval tehti Liivimaa jaoks olulisi otsuseid. Need olid ilusad ajad – lapsepõlve ajad –, kui kõik tundus helge nagu muinasjutus.
Ühel päeval saabusid võõrad ja panid majadele tule otsa. Miks nad seda tegid? Ja mikspärast meie kodu ei kaitsnud tarad või müürid? Majad ehitati ikka ja uuesti üles, ei läinud kaua aega, kui nägime rohelisel põhjal väljasirutatud soomustatud kätt, mis hoidis kõverat mõõka. Kui oli kirjutatud aasta 1584, siis väljastas Poola kuningas Stefan Batory meile „täiskasvanu“ tunnistuse – andis asulale Riia linnaõigused.
11. juunit peame oma linna sünnipäevaks ja tähistame tänase päevani.
Siis aga rullus ränkraske põhjasõda üle linna, me jäime vaevu ellu ja toibusime aegamööda. Kulus terve inimpõlv, enne kui elanikkond kasvas mõnesaja inimeseni. Kui kerkisid uhked mõisad ja kreisilinnale kohased hooned, hakkas elu taas ilmet võtma ja jõukus kasvama. Turu- ja laadapäevadel võis kuulda nii eesti-, läti-, vene- kui saksakeelset juttu.
Kasvades muutusime haritumaks ja kultuursemaks, talletasime rahvaviise ja laulsime koos kooris. Tutvusime ärksameelsete noormeestega, kes õppisid Jānis Cimze õpetajate seminaris ning kes hiljem korraldasid üleriigilisi laulupidusid ja asutasid teatreid, kirjutasid luuletusi ja avaldasid raamatuid.
Oli rahvusliku ärkamise aeg. Olles küll sarnased ja tugevalt seotud, mõistsime nüüd, et kasvame pikapeale erinevateks isiksusteks.
Ning me tõesti arenesime kiiresti. Tekkis uus elusoon, ümberringi rajati rööpaid, rongide rattad ragisesid ja kõikjalt vooris kohale kaupmehi. Seda just tänu raudteele, mis tegi meist tähtsa sõlmpunkti kahe kubermangulinna Tallinna ja Riia vahel. Valmis ka uhke punastest tellistest jaamahoone.
Esimese maailmasõja lõpu poole lugesime kokku juba paarkümmend tuhat elanikku. Tulevik näis taas pilvitu, miski ei ennustanud, et rõõmus aeg võiks otsa saada. Aga kahurid ei vaikinud, sõjamürin läks järjest valjemaks. Linnast käis läbi mitmes mundris mehi, lahinguid peeti otse meie naabruses.
Valitses väga keeruline aeg, sõditi ümberringi ja mindi omavahel tülli. Mõneks ajaks sai linnast koguni Läti pealinn.
Kui saabus oodatud rahuaeg, siis oleksime olnud üsna õnnelikud. Jah, kui meid vaid poleks lahku löödud – esimest korda kõigi aegade jooksul. Ühtäkki oli meie vahele tõmmatud piir, mõlema riigi piir ühes piiripostidega. Eks püüdsime harjuda kummalise olukorraga, aga see polnud sugugi lihtne.
Niikaua kui end mäletasime, olime alati olnud üks. Õigemini justkui üks hing kahes kehas, kui mitte rohkematki. Hing sai haiget, ühtpidi olime nüüd vabad ja iseseisvad, ent ometi eraldatud. Tundsime teineteisest puudust, olime nii lähedal, aga samas kaugel. Sellest ei piisanud, et vahetevahel nägime ja saime kokku.
Kes oleks võinud arvata, et kõige hirmsamad ajad olid veel tulekul! Veel üks sõda, võõrastavad punalipud ja õudsed rongid külmale maale. Sõda sai läbi, aga õnne ei tulnud. Relvadega mehi saabus juurde, nende järel aina rohkem võõrast rahvast ida poolt. Hakkasid tossama uued tehased ja vabrikud, metsade vahele rajati salajasi sõjaväebaase. Me ei tohtinud meenutada oma vabaduse aegu ega rahvuslikke värvegi.
Ja kuigi meid ei eraldanud enam tõkked ega aiad, olime ometi närtsimas ning kõik tundus kuidagi hall ja trööstitu. Siiski ei lasknud me pead norgu, vaid hoidsime vaikselt alles oma keelt ja meelt.
Lootus oli pea täiesti kadunud, kuni saabus uus ärkamisaeg. Jällegi lehvisid rahvuslipud ja kõlasid laulud, kuid meid valdasid kahetised tunded – ühelt poolt rõõm, et saime uuesti vabaks, teisalt nukrus, et meid eraldas taas kord tülikas piir koos putkade ja piirdeaedade, järjekordade ja passikontrolliga. Õnneks ei kestnud meie seekordne eraldatus enam kaua.
Euroopa ühiskoduga liitumine tähendas tarbetu piirikontrolli
lõppu, loodetavasti igaveseks. Kirjutati aasta 2020, kui Konnaoja ümber, seal, kus varemalt laius mahajäetud piiriala, sai valmis ilus väljak ja jalakäijate tee, meie ühine linnasüda.
Nagu varemaltki, ei pane keegi enam tähelegi, kui satud ühest riigist teise. Eestist Lätti, Valgast Valka. Oleme üks linn, mis asub ühtaegu kahes riigis ja kannab kahte sarnast nime. Piir kujutab endast üksnes formaalsust, mis ei lahuta, vaid pigem ühendab.
Meie ühine kodu on aastate jooksul palju muutunud ja muutub veelgi. Pole kahtlust, et meil on kaksiklinnana suur potentsiaal. Ah et miks? Kasvõi seetõttu, et oleme unikaalsed. Küllap saite aru – kaks õde said taas üheks! Kõige aluseks on aga ajalooline Walk, mille hõngu jääme piirilinnas alati tundma.
Võiks öelda, et ring sai täis. Kuid meie jaoks see ei tähenda kaugeltki lõppu, vaid uut algust ja nooruse jätku. Oleme har junud omaette toimetama, kuid koos on ikkagi parem. Üheskoos, ühist asja ajades. Meie linna paremaks muutes, nii kohalikele kui ka külalistele. Siinsamas, oluliste teede ristteel ja sõlmpunktis. Eesti lõunaväravas ja Läti põhjaväravas.
Valga-Valka ühise fotoraamatu (ilmunud jaanuaris 2022) tekstiosa, kirja pannud käesoleva raamatu autor.
SISSEJUHATUS
Valga! Või ka Valga-Valka. Milline võiks olla mitte-valgaka reaktsioon või esmane kujutluspilt, kuuldes öeldavat tolle linna nime? Minul ilmus vististi kevadel 2020, vahetult enne Valka elama asumist, suule kerge muie, mille põhjust või tähendust on tagantjärele keeruline tuvastada. Üldjoontes võis esmane mõttekäik olla ligikaudu alljärgnev. Ühest küljest, kunagine tähtis raudteesõlm ja sovetiaja militariseeritud punkt. Näib kuidagi kauge ja süngevõitu kant, eriti põhjaeestlasele, iseäranis pealinna tegelinskile. Kuuldavasti üks Eesti vaeseimaid piirkondi, kus lisaks leidub õige rohkesti mustlasi, vabandust – romasid. „Ma loodan täna nuga ei saa neeru“, kui tsiteerida Juhan Viidingu viisistatud luuletuse „Õhtu Valgas“ algust. Kohalikus poliitikas käib kuuldavasti mingi pidev kisma – pole ime, aga kakeldakse mitmel pool mujalgi. Ja linna sünnitusmaja pandi miskipärast kinni. It’s no good.
Teisalt – ikkagi mitmerahvuseline kaksiklinn, huvitava ajalooga – Walk!, vaieldamatu piiriülese potentsiaaliga. On
kuulda, et areneb tasapisi ja muutub kaunimaks. Mis parata, et kui linn pole sedavõrd nägus kui Viljandi oma järve ja lossivaremetega, või Haapsalu oma kaldapealse ja väljapeetud õdususega.
Elame üle, see-eest leiab ümberringi rahu ja laiub loodus.
Pealegi, näiteks Kohtla-Järvest, mida olen korduvalt väisanud ämma-äia külastades, on too Valga ilma kahtluseta kenam.
„Ei, ei, ei mahu ühte vabariiki Baltikumi suurim linn.“ Selge see, et kandlemees Sander Karu lauluread kätkevad endas puhast huumorit. Valgas on vähem elanikke kui Maardus või
Sillamäel, ta kuulub samasse suurusjärku Võruga. Paraku on piirilinn mõlema riigi poolt jäetud ääremaa staatusse, seal pole märgata niisugust elavnemist nagu näiteks Narvas. Ent inimesed seal lõunapiiri peal ometigi elavad ja toimetavad, rahvast on Valga linnas kümne tuhande ümber, lisaks mitu tuhat ümberkaudu külades. Valkas elutseb omakorda üle nelja tuhande lätlase. Järelikult peaks ühislinn nii rohkesti avastamisrõõmu pakkuma.
Küllap tähistab enamiku eestlaste jaoks Valga eeskätt paika, kust saab edasi Lätti ning mina polnud mingi erand. (Läti ja lätlastega on mul erisuhe, aga sellest pärastpoole.) Praegu ei pane teise riiki jõudmist õieti tähelegi, ent Schengeni-eelset aega meenutavad piiripunktid püsivad kenasti alles. Minu ajal valmis seal ka suurepärane Valga-Valka ühine linnasüda – Valka keskväljak ning seda Valga keskväljakuga ühendav jalakäijate tänav, mis tekitas omanäolise riigipiire ületava avaliku ruumi.
Kuna Valga-Valka pole just otsene või eriline tõmbekeskus ega turismiobjekt, peab inimesel olema mingi eriline põhjus, et linna sisse keerata. Keegi on seal kunagi abikaasaga
lõunatamas käinud, nagu näiteks tartlasest president Alar Karis, kes sattus oma ametiaja esimesel piirkondlikul visiidil restorani Lilli teist korda elus.
Nojah, Valka viinarallit ei maksa mainidagi. Siiski on paljud Valgat vähemalt korra-paar külastanud, seda mõne ürituse või sündmuse käigus. Tegelikult meenus mullegi, et olen vähemalt kahel korral Valgas nii-öelda jala maha saanud, aga eelmise sajandi lõpul, mistõttu mälestused on ähmased.
Oma senises elus olin elanud mitukümmend aastat Tallinnas, ligikaudu kaheksa aastat koos väikeste vahedega Tartus, üle kolme aasta Riias, kolm aastat New Yorgis ja Kiievis, pool aastat Chișinăus, mõne kuu New Delhis, Hersonis, Garmisch-Partenkirchenis, ja nõnda edasi.
Puudus aga väikelinna-kogemus – niisugune perspektiiv mõjus peibutavalt ja oli üks peamistest põhjustest, mis mind pikemaks ajaks Valka elama ja töötama tõi. (Ise sündisin küll hubases Võrus, paraku viidi mind sealt juba imikuna ära, suure linna kära ja müra sisse.) Ühesõnaga, eesmärgiks oli sisse elada ja end proovile panna tundmatus väikelinnas, kus kõik vajalik on ometigi käe-jala juures ja kus „kõik kõiki tunnevad, vastamisi vannuvad“.
Olgem ausad, Valga pole Lõuna-Eesti paikade seast just kõige popim ega mainekam. Kuulsin hiljem kindlast allikast, et keegi põhikooli õpetaja hurjutanud õpilast: „Kui sa paremini õppima ei hakka, siis sa peadki siia Valka jääma!“ Kas pole mitte kummaline avaldus?
Hittloo „Depressiivsed Eesti väikelinnad“ sõnade autori Leslie Laasneri peas olevad skandaalsed lauluread hakanud tõenäoliselt idanema just Valgas, kus mees suvitamas käinud