NÕUSTUMISE JA VASTUPANU VAHEL THEA KARIN
Allviidetes jm on kasutatud Sõnaveebi ja Vikipeedia infot.
Autoriõigus: Thea Karin ja Petrone Print OÜ, 2023
Toimetaja: Evelin Kivimaa
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Maketi autor: Madis Kats
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9916-678-92-3 (trükis)
ISBN 978-9916-678-93-0 (epub)
ISBN 978-9916-678-94-7 (epub)
www.petroneprint.ee
Väida, et oled hull, ja sa elad täiel rinnal. Tuneesia kõnekäänd
Lisa
Lisa
SISSEJUHATUS
Minu aktiivne reisimine algas tudengina pooleaastase retkega. Tollal, 25 aasta eest õppisin Austria ülikoolis ja see kuulus elustiili juurde. Kogusime raha, tegime ette hulga eksameid ja asusime teele, põhisihiks Filipiinid. Järgmise sammuna andis endast märku aga patriotism. Kui Eestisse kirja saates isegi Austria pealinna Viini postimajas öeldi „ahhaa, kiri läheb Venemaale“, otsustasin teha selgitustööd ja pöördusin meedia poole. Steiermargis, mis on üks Austria liidumaa, hinnati minu ambitsioonikust lausa Viini vääriliseks. Nii sattusingi Austria ringhäälingu väljaõppesse. Minu selgitusplaanid leidsid vastukaja, öeldi lihtsalt, et pane kirja, mida teha tahad.
Mind läkitati saateid tegema kõigepealt Balti riikidesse. Sealt edasi avanes maailm ja algas suurepärane aeg Austria raadios ORF Wien, kus mind toetas keelteoskus. Kunagi ei saa unustada imelisi samethääli ja professionaalsust, millega puutusin kokku koostöös saatejuhtidega nagu Michael Schrott, Alois Vergeiner ja Nora Aschacher. Neid kõiki autasustas Austria president kuldmedaliga.
Eestisse naastes sain tänu Kuku raadio tollasele tegevjuhile
Janek Lutsule võimaluse tutvustada oma saates „Reisirada“ neid maid, mida olin tundma õppinud, andes hääle sealsetele
elanikele. Nii jätkusid reisid saksakeelsetelt maadelt Jaapanisse, Indoneesiasse ja mujalegi, tutvumised imeliste paikade ja inimestega. Lisandusid toredad kohtumised Eestis: sageli öeldi „tunneme teid ära hääle järgi“ või kommenteeriti „nüüd näeme ka nägu hääle taga“. Restoraniski tuldi laua juurde ütlema „teate, me kuulame teie saateid“. See andis tegutsemiseks motivatsiooni ja energiat.
Tuneesia sattus minu ellu täiesti juhuslikult. Juba ülikooliajast olin keskendunud Kagu-Aasia maadele, kus mind paelusid nii loodus, budism kui ka inimeste pehmus. Araabia maad ei tundunud kutsuvad pärast esimest käiku Marokosse, mis jäi meelde oma intensiivsuse ja pealetükkivusega. Tuneesias oli aga muutuste aeg ning nii võlus see maa oma energia, erinevuse ja arhailisusega, kõrbeluidete-muusika ja külalislahkusega. Nii astus Tuneesia ootamatult mu ellu, pakkudes eksootilist vaheldust Euroopa argipäevale.
Kui tuli ettepanek vaadata Euroopale distantsilt, tegin seda kõigepealt Saharas laiuvatel liivadüünidel, kaugel tavaturismi sihtkohtadest, kust veel edasi kõrbesse pääseb ainult erilubadega. Tundsin, et on vaja väljuda euroopalikust kultuuriruumist, mis on omamoodi piiratud, vaadata kodukandile eemalt ja kasutada võrdlusvõimalust globaalses plaanis. Läksin sinna esmalt ajakirjaniku ja eksootikavaatlejana, hakates aina paremini mõistma riigi põhja- ja lõunaosa elustiili ning traditsioonide erinevusi. Sain tunda, mida tähendab omada kohalikke häid sõpru, kui ostu- ja müügivõtted veel selged ei ole. Taipasin, kuidas iga viimase veeni ja lihakiuni läheb lammas käiku iga-aastastel ohverdamise pidustustel. Nägin erilist liivakollast valgust, mille legendaarsel reisil Tuneesiasse jäädvustasid akvarellidele
ja joonistustele August Macke, Gustav Klimt ja Paul Klee, nii et see jättis jälje 20. sajandi kunstiajalukku.
Rääkisin kitsekarjuste, dromedaride omanike, ennast üles töötanud IT-meeste, koolitüdrukute ning pruutidega nende elust Sahara kõrbeväravas või euroopalikus pealinnas. Jälgisin päikeseliste hurmurite võlumisvõtteid ning flirtimise eripärasid – mis on lubatud tuneesia mehele, ei ole lubatud euroopa mehele, ning mis on lubatud euroopa naisele, ei ole lubatud tuneeslannale. Artiklitesse põimisin lõunaosa pulmade eripära, kaamelivõistlused, kõrge pruuditorni võlu, üllatused roomaaegsete linnade varemetes ja omapärase suhtumise keskkonna eest hoolitsemisse.
Intervjuud sidusin oma „Reisiraja“ saadetesse, otsides lärmakas maailmas vaikseid kohti nende sisselugemiseks. Nii mõnigi kord pugesin selleks hotellitoa kappi. Minu fotograafiline tähelepanu kinnistus tuules lendlevatele rüüdele kõrbevärava Douzi peaväljaku hiigelpuude all.
Ent alles kutse tillukesse poodi sai alguspunktiks pikale tutvumisseiklusele selle maaga. Sel päikeselisel momendil ei osanud ma veel aimata, et varju pakkuvate galeriide all helkivad imevalgete hammaste naeratused ja tumedate krussis lokkide peale turbaniks keeratud 25 meetrit riiet juhivad selleni, et aastate pärast viin ellu kultuuriprojekti, mille raames Tuneesia tuleb Eestile tantsides palju lähemale. Ja kinnitab arusaama, et vaatamata kaugusele ja kõikidele erinevustele on Eestil ja Tuneesial ka sarnasus – mõlemad on väljast väikesed, seest suured.
Tunis, La Marsa 2023. a märts
KUIDAS MA KAOTASIN JA LEIDSIN
OMA KOHVRI
Tunise lennujaamas silmitsen registreerimislaua taga paistvat kohvririda ega leia enda oma. Miks, küsin. Aga minge tooge see ise ära, kostab Tunisairi lennufirma töötaja. Lennuki väljumiseni on aega vaid 20 minutit!
Lennuk maandub Tunises, mis on Tuneesia pealinn. See PõhjaAafrikas asuv riik on maailma mastaabis tilluke, vaid 3,5 korda Eestist suurem. Edasilend Tuneesia lõunaosasse läheb alles 8 tunni pärast. Helsinkis oli check-in’i töötaja kinnitanud, et minu kohver läheb otse sihtpunkti, linnakesse nimega Tozeur. Nii suundun muretult Tunise võluvasse vanalinna, mis on tihedalt täis inimesi ja poekesi. Kõigepealt tuleb aga lennujaama esisel platsil intensiivselt pealetungiva taksojuhtide karja seast leida mõistlik mees, tingida, arutada, keelduda, alustada uuesti.
Taksosõit linna maksab rohkem kui pea terve päeva kestev bussisõit lõunasse. Taksod seisavad rivis. Kui valida valget värvi takso, siis tuleb kasuks araabiapärane oskus tingida, sest hind on seal kokkuleppeline. Minul seda oskust ei ole. Tean ainult, et kollastes masinates on olemas taksomeeter. Abi pole aga õieti kummastki, sest olen äratuntavalt Euroopast ja hind tõuseb kohe üle 100%.
Siiani pole keegi Tunises tulnud idee peale panna lennujaama ja linna vahele käima buss. Nii on taksojuhtide käes
võimas monopol. Lõpuks jõuan kokkuleppele juhiga, kes tundub teistest kuidagi mahedam ja ausam. Ta on veidi ümarik, mis võib-olla jätabki pehmema mulje. Kõige olulisem: ta on sõbralik ega kasuta trafaretseid väljendeid „see hind on just sinu jaoks, mu sõber, ja ainult täna“. Jõuame kokkuleppele ja ta viib mu linna.
Tunises leidub tüüpiline araabiapärane vanalinn ehk mediina, kuid muidu jaguneb see linn mitmeks osaks ilma tõelise keskuseta. Esimese presidendi järgi nimetatud Habib Bourguiba avenüül lehvivad jalakäijatele mõeldud laia bulvari kohal pikad read väikesi Tuneesia lipukesi. Need on punased ja poolkuuga, äravahetamiseni sarnased Türgi lipuga. Tuleb heita pilk poolkuu asukohale, et neid teineteisest eristada.
Avenüü ääres on kohvikud täis väikeste laudade taga istuvaid naisi ja mehi. Tean, et riigi lõunaosas see muutub – seal istuvad tee- ja kohvitasside taga ainult mehed, vesipiip tooli kõrval. Istun lauakese taha kahe torniga katoliku kiriku juures ja joon selle päeva esimese tillukese, aga aromaatse mokakohvi. Mõtlen, et ka siin on sõnal vabadus oluline tähendus ja nii on see mänguliselt võetud selle kultuurikohviku nimessegi: Liber’Thé*.
Tunise peatänaval on tunda pariislikku hõngu, kunagise Prantsuse koloniaalaja mõjutusi. Nii seal kui ka ajaloolisel Beb Bhari väljakul, kus araabia vanalinn läheb üle euroopalikuks linnaosaks, seisavad vanad, kõrged ja uhked laternad.
* Liber’Thé – nimi on inspireeritud sõnast liberté ehk vabadus. (prantsuse k)