EESTI VIIKING
TRUSSIKUID ÕMBLEMAS
Autoriõigus: Taavi Turk ja Petrone Print OÜ, 2022
Toimetaja: Mae Lender
Keeletoimetaja ja korrektor: Merit Pärnpuu
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9916-678-32-9 (trükis)
ISBN 978-9916-678-33-6 (epub)
ISBN 978-9916-678-34-3 (epub)
www.petroneprint.ee
SISUKORD
Esimene päev Taanis ehk korterikaaslased ja kaos
Herning – mis koht see veel on?
Esmamuljed Taanist – kõik on väga okei
Disco inferno ehk kuidas me korteris pidusid korraldama
Ellujäämine Taanis ehk sõnnik, vaasid ja Ariana Grande
Kuidas saada täiskasvanuks?
Stegt flæsk med persillesovs, spagetipitsa ja vaseliinmajonees 80
Suur, avar ja piinlikult lapik Taanimaa ehk kuhu minna, mida teha? 91
Taanlased – millised nad on ja miks nad sellised on? 108
Taani riik, poliitika ja kõikenägev maksuamet 119
Saja rahva lood
Karvased ja sulelised ehk üliõpilaste korter 141
Kassid, hašiš ja seiklused väikeses Rumeenias 154
Minimalism on moes ehk kuidas kanda seljas kuubikut 165
Kunstirööv ehk kuidas tualeti-Elvis plagama pani, ja eksamid 177
Vanalinna häärber ja töötuna elamine. Kuhu edasi? 188
SISSEJUHATUS: EESTI VIIKING TAANIS
Minu nimi on Taavi Turk.
Ma olen disainer, rätsep, stilist, kokk, lavatööline, koristaja ja kõike muud vahepealset. See raamat on minu elust Taanis, minu värvikatest elamustest välisüliõpilasena Jüütimaal ning moetudengi kummalisest ning stressirohkest eksistentsist ülikoolis ja väljaspool seda.
See raamat siin ei ole üks pikk ja sidus lugu minu teest ning kannatustest disaineriks saamisel, vaid pigem on tegemist võrdlemisi kaootilise kollaažiga minu mälestustest enda
Jüütimaal elatud ajast. Võtke juba aegsasti arvesse, et kõik siin kirjapandu on täielikult minu subjektiivne nägemus minevikust ja kui kellelgi raamatus mainitud asjaosalistest on selle vastu pretensioone, annan talle vaba voli minu õue peale kaklema tulla.
Olen elanud Taanis juba alates 2015. aastast, enamiku oma ajast olen veetnud Herningis, Kesk-Jüütimaal asuvas hubases ülikoolilinnas, kuhu sattusin pea kogemata moedisaini õppima.
Ma olen vast viimane inimene, keda võiks tänavapildis moedisaineriks pidada: välimuselt pikk ja lai, krussis habemega mehemürakas, kellele pakuks pigem sepa- või kalameheametit, ent ometi otsustasin proovida 2015. aastal sisse saada VIA ülikooli kolledžisse Taanis.
See, kuidas ma moedisainini ja otsapidi Taani jõudsin, on omaette lugu.
Pärit olen ma Saaremaalt, ametikoolis õppisin kokaks, kuid alles pärast kokahariduse omandamist ja mõnda aega kokana
töötamist otsustasin: fuck it, ma hakkan hoopis tõsisemalt tegelema oma hobiga – minust saab moedisainer! Vaid šampanja ja glamuur ja ilusad inimesed!
Niisiis suundusin õppima Tallinna tööstushariduskeskusesse rätsepaks ja sealt edasi Eesti Kunstiakadeemiasse moekunsti erialale. Ei tea, kas asi oli minus, koolis või konkreetses olukorras, aga mulle see koht vähemalt tollel ajahetkel ei istunud: pärast esimest kursust langesin koolist välja ja istusin õigupoolest terve aasta endanimelises ateljees ning virelesin, tehes samal ajal kõrvalt kokatööd. Välismaal õppimine oli mulle alati tundunud kuidagi kauge ja rahaliselt koormav, pigem nagu kättesaamatu unistus, mistõttu polnud ma kunagi isegi plaaninud välismaale õppima minna. Muutus saabus, kui hakkasin ükskord uurima kooli kohta, millest olin juba enne kuulnud: VIA University College Herning, varem tuntud ka kui TEKO. Lugedes kooli kohta, olin imestunud, kui paljud tingimused mulle sobisid. Õppimine Euroopa Liidu liikmesmaade kodanikele tasuta? –Check. Odav väikelinn? – Check. Hea õppeprogramm ja uhke kampus? – Check.
Teine põhjus, miks mind Taani kutsus, oli lihtne: olin varem suviti Norras elanud-töötanud ja mulle oli Skandinaavia elukorraldus päris mokkamööda ning üleüldse tundus Eestist vähe pikemaks ajaks ära kolimine värskendav ettevõtmine.
Olin võlutud ja asusin ankeete täitma, ainukeseks tõkkeks sertifitseeritud inglise keele test, mille jaoks mul tol hetkel raha polnud. Olin juba kandideerimise idee enda peas maha
matnud, kui komistasin internetis Dream Foundationi kodulehekülje peale. Dream Foundation on nimelt üks vahva organisatsioon, kes aitab potentsiaalseid üliõpilasi lihtsalt, kiirelt ja odavalt välismaale õppima, pakkudes erinevate ülikoolide jaoks ka roppodavaid keeleteste.
Jõudsin siis viimasel hetkel, paar päeva enne kandideerimise tähtaega saata Dream Foundationi kaudu enda dokumendid ja teha keeletesti. Mäletan eredalt, kuidas ma kell viis reede hommikul pärast kaheteisttunnist tööpäeva köögis enda ateljees istusin ja vastuvõtuülesande jaoks poolpornograafilisi antromorfseid seen-naisi joonistasin. See oli päris kummaline kollektsioon, ilmselt mängis oma osa ka üleväsimus ning töötamine varajastel hommikutundidel. Mul polnud õrna aimugi, kas selline asi ka Skandinaavia moeskeenele peale läheb, aga lootsin, et mu rõvedad seen-olevustest inspireeritud riided on piisavalt pilkupüüdvad.
Paar kuud hiljem sain kinnituse, et olen vastu võetud.
Seen-naised skoorisid ja Taavi sõitis Taani. Hoia alt, Skandinaavia mood!
ESIMENE PÄEV TAANIS EHK
KORTERIKAASLASED JA KAOS
„The programme begins 1 September at 9.30 a.m. and takes place in the auditorium in building A, Birk Centerpark 5, 7400 Herning.“*
Katkend kirjast, mille sain VIA ülikooli kolledžist keset juunikuud 2015.
Hetkel elan ma Norras ja minu tööleping lõppeb alles kuu aega pärast kooliaasta algust. Ebamugav olukord, aga paraku hoiab tööleping mind kinni.
Kontakteerun siis oma murega kooli välistudengite koordinaatoriga ja tädi oskab mulle vaid vastu saata ükskõikse „Eks teed oma projektid järele“. Milline kergendus. Võimalus rahulikult enda elu joonde seada ja seejärel ülikooli suunduda.
Kui täiesti aus olla, siis olen veidi ka õnnelik, kuna ülikooli esimeste nädalate ebamugavad jäämurde-mängud mind väga ei peibuta. Üksteist saab tundma õppida ka ilma piinlike nimeõppimisringideta.
Minu Taani kolimine on üldse küllaltki hektiline, kuid saabumispäev kujuneb eriti rängaks. Nimelt lendasin kõigi oma kompsudega Norrast Taani Kopenhaagenisse ja sealt suundusin edasi Kesk-Jüütimaale. Tundub lihtne, aga paraku on
* „The programme begins 1 September at 9.30 a.m. and takes place in the auditorium in building A, Birk Centerpark 5, 7400 Herning.“ – Õppetöö algab 1. septembril kell 9.30 ja toimub A korpuse auditooriumis aadressil Birk Centerpark 5, 7400 Herning. (inglise k)
mul oskus enda elu ka lihtsatel momentidel keeruliseks ajada. Olin varem vaid korra Taanis käinud ja seda oma aastatetaguse
kooliprojekti asjus Bornholmi saarele. Bornholm teadagi on aga pisike saar keset Läänemerd ja taanlastele endilegi pea sama kauge kui välismaalastele. Pindalalt küll veidi väiksem kui Hiiumaa, kuid piisavalt kaugel Taani maismaast, et pakkuda taanlastele midagi sarnast, mis on võrreldav eestlastele Ruhnu või Kihnu saareeksootikaga.
Esimeseks komistuskiviks saab fakt, et ma suutsin reisile eelneval päeval enda telefoni koos mustade riietega pesumasinasse toppida ja reisi hommikuks oli mul telefoni asemel säravpuhas, mustast klaasist lutsuviskematerjal. Ei aidanud ei riis, positiivsed mõtted ega ahastus. Telefoniga koos oli loomulikult läinud ka enamik kontakte ja GPS-võimekus. Hommikul naudin mitmetunnist rongireisi läbi Norra kaunite mägede, pärastlõunaks jõuan Kopenhaagenisse. Ilus suur lennujaam ning mugav otseühendus Taani raudteevõrgustikuga. Enda viitsimatusest tingituna ei pidanud ma ilmselgelt ka vajalikuks targematelt isikutelt uurida, mis oleks optimaalne reisimarsruut Kopenhaagenist Herningisse. Teadjam inimene ütleks kohe, et ehk paari vahepeatusega rong või buss, aga mingil põhjusel pidasin ma kõige loogilisemaks leida Herningile lähim lennujaam, sinna lennata ning sealt endale transporti edasi organiseerida. Selleks lähimaks lennujaamaks on Karup: pisikese reisijateosakonnaga sõjaväelennujaam keset tühermaad. Karupi muudab veelgi
toredamaks asjaolu, et see asetseb kõikidest põhikeskustest piisavalt kaugel, et transport keeruliseks muuta, ja samas on lennujaam piisavalt pisike, et sinna peale eribusside peaaegu ükski ühistransport ei sõida.
Maandun Karupis ja lähen pagasit ootama. Väike lennuk, vähe inimesi ja veel vähem pagasit. Ootan ja ootan, aga ainuke, mida pole, on minu pagas. Küsin siis töötajatelt enda kohvri kohta, kuid paraku pole neil mingit asjalikku infot:
„Täitke ära ankeet ja me võtame teiega ühendust.“
Okei, mõeldud-tehtud, asun siis ankeete täitma. Kogu asjaajamine võtab pea pool tundi ja selleks ajaks, kui mul on aeg lennujaamast lahkuda, on kõik shuttle-bussid juba läinud. Küsides infolauast, millal läheb järgmine transport, saan vastuseks:
„Ega täna rohkem lähegi, te vist peate takso võtma.“
Teadmiseks Taani reisijatele: takso on Taanis roppkallis, eriti kui selle takso peab mitukümmend kilomeetrit kaugemalt tellima. Paraku on see aga hetkel ainuke variant.
Hea küll, lasen infolauast endale takso tellida, istun autosse ning suundun Herningisse. On juba õhtu, vihma sajab, ilm tuuline ja mina istun takso tagaistmel ilma pagasita, ilma telefonita ja omaenda ettenägematusest ka ilma oma uue korteri aadressita. Tean ainult, et pean minema kuhugi Holmparkeni-nimelisse linnajakku ja et mu korter on number 56 trepikojas. Majast või tänavast pole õrna aimugi, olen vaid näinud pilte hoonete üldmuljest ja linnajaost.
„Kuhu ma teid viin?“
„Kas teate, kus asub Herningis Holmparken?“
„Ei ole kuulnud, kas saan teid mingile kindlale aadressile viia?“
Tuleb välja, et taksojuht pole Herningist ja kui aus olla, ei tea ka enamik Herningi elanikke, mis see Holmparken on, sest tegemist on vaid paari kortermaja ja suure muruplatsiga linna servas.
„Ee, ma ei tea, äkki saate mind kuhugi kesklinna maha panna, kuskile, kus on wifi?”
Mul on plaan mõnda kohvikusse maha istuda, logida läpakaga wifisse ja leida meilirägastikust vajalik aadress, sest sellist olulist informatsiooni varem välja otsida ei olnud ma taibanud.
Paarkümmend minutit hiljem, mitmed sajad Taani kroonid* vaesemana, vedades näpu otsas oma ropprasket ilma ratasteta käsipagasit, astun sisse kohalikku McDonald’sisse. Väljas on pime ning väidetavalt on kõik muud kohad juba kinni. Okei, uurin, kuidas ma netti saan. Letitagune teenindaja vastab:
„Aa, meil on täna wifi katki, kas saan kuidagi muudmoodi aidata?”
Hea küll, wifit pole. Uurin kohalikelt einestajatelt, kuhu poole ma peaksin kõndima, et jõuda Holmparkenisse. Keegi ei tea, ainult üks vanem meesterahvas näitab mulle umbkaudse suuna kätte.
Tolleks hetkeks sajab väljas paduvihma. Ettenägematult ja kohvriruumi säästes olen endale selga ajanud massiivse kootud villase mantli. Kes vähegi on suure raske kudumiga vihma kätte sattunud, teab kui rõve, raske ja ebamugav selline rõivas veel märjana on. Minu käsipagas on samuti läbimärg, kaasa arvatud läpakas.
* Üks euro võrdub 7,44 Taani krooniga (juuni 2022).