Türgi õpetas mulle, kui palju on elus ilusat. Ja kui palju rasket. Mulle tundus, et mina kuulun talle täielikult, aga Türgi ei kuulunud mulle hetkekski. Olin alati võõras, alati liiga eurooplane, liiga… vale. Kui küsitaks, kuidas võtaksin kokku oma välisõpingute kogemuse Türgis, siis ei oskaks ma vist tänaseni sellele vastata. Mul oli kaks väga erinevat ülikoolikogemust: ülikonservatiivses islamiinstituudis ja üliliberaalses rahvusvaheliste suhete instituudis. Ühes oli mind liiga palju ja teises liiga vähe.
Minu päris lugu oli lõpuks nii palju enamat kui pelgalt ülikooliõpingud. See oli lugu ühe riigi tundmaõppimisest, sellesse ära armumisest ja lahkuminekust. Olen tänaseni veendunud, et maailmas ei ole teist niivõrd kaunist ja mitmekesist paika kui Türgi. Ja ometi olen veendunud ka selles, et mõnda paika on parem armastada kaugelt. Kirglikult, aga kaugelt.
