DIBOU
HETK RAHU JA SÕJA VAHEL
Autoriõigus: Tanja Dibou ja Petrone Print OÜ, 2022
Toimetajad: Mae Lender, Epp Petrone
Aitäh abi eest: Mailis Hudilainen
Keeletoimetaja ja korrektor: Anu Parnabas
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9916-678-26-8 (trükis)
ISBN 978-9916-678-27-5 (epub)
ISBN 978-9916-678-28-2 (epub)
www.petroneprint.ee
„Parem lavašš rahuajal kui linnupraad sõjas.“
Araabia vanasõna
SISSEJUHATUS
Iga kord, kui kuulen sõna „Süüria“, lendavad mõtted seal veedetud 2010. ja 2011. aastasse. Tahes-tahtmata igatsen seda aega ja paika kui midagi kaotsi läinut. Möödunud on üle kümne aasta. Niisama kaua on Süürias kestnud sõjaline, ebastabiilne olukord. Mälestused on siiski värsked, argipäevade olmes tuhmumata.
Elasin Süürias enne sõda ja sõja algul. Pean tõdema, et Süüria on jäänud mu mällu kõige kaunima maana, mida mul on õnnestunud näha. Kannan ikka kaasas pilti sellest idamaise rahu, harmoonia ja helguse maalapikesest, kuigi karmid kaotused ja sõjakoledused on tema palet nüüdseks tundmatuseni moonutanud. Püüan taas luua korda selles mitmepalgelises virvarris, mida kogesin paigas, mida õigusega võib nimetada imeliseks nii ajaloolises kui ka kultuurilises plaanis.
Minul vedas. Sattusin Süüriasse just enne traagiliste sündmuste tormi, mis jätkub siiani ja mõneti on haaranud kogu maailma. Võin julgelt öelda, et püüdsin kinni pilvitu hetke selle maa ajaloos rahu ja sõja vahel.
Minu Süüria on hoopis teistsugune, kui oleme näinud telerist ja internetist. 2011. aastast oleme sealt kandist kuulnud ikka negatiivset. Meile pakutakse veriseid pilte, mis kõnelevad sõjast, ebaõiglusest ja -inimlikkusest. Ajalehed kuulutavad tuhandetest põgenikest, islami konservatiivsetest traditsioonidest, ISISe* terroristidest ja diktaatorlikust poliitilisest režiimist. Tume pilv on laskunud maale ja matnud enda alla kunagise hiilguse. Keeruline on kujutledagi, et Süüriast võiks kõnelda imetluse ja vaimustusega.
Sellegipoolest, ma proovin. Ennekõike on Süüria mulle südame külge kasvanud tänu armastusele. Jah, see tundub üsna labane põhjus. Mu abikaasa on just sealt pärit, kuigi tutvusime Peterburis. Saatuse hammasrattad asusid pöörlema. Nooruke ja kõrvuni armunud, unistasin ammutada endasse kõike, mis vähegi mu armsamale omane. Juured, kultuur, keel, loodus –kõike temaga seotut tahtsin kogeda omal nahal. Seega sööstsin talle võõrale maale järele. Minu lugu räägibki sellest, kuidas euroopaliku eluviisiga naine üritab kohaneda ida elulaadiga.
Eestis küsitakse tihti: „Milline see Süüria enne sõda oligi?“, „Mis seal praegu toimub?“, „Mis muutunud on?“ See on pikk jutt. Vastuseks ongi see raamat. Tutvustan siin lugejale Süüria traditsioone ja kutsun ta endaga jalutuskäigule selle maa kõige ilusamatesse ajaloolistesse paikadesse, mida sõda pole suutnud lõhkuda.
Soovin oma kogemust jagada, sest pean seda ainulaadseks, kuna tulin Süüriasse siis, kui kõik oli veel alles ja sõda polnud
* ISIS – lühend ingliskeelsest väljendist Islamic State of Iran and Syria (Iraani ja Süüria Islamiriik), rahvusvaheline islamistlik radikaalsete sunniitide terrorirühmitus. (Siin ja edaspidi autori märkused)
alanud. Julgen isegi väita, et keegi ei olnud selleks valmis ega uskunud, et mingeid suuri muutusi ei tule. Seda riiki polnud veel haaranud pärast araabia kevadet ootamatult puhkenud jõhkra ja halastamatu sõja leegid.
Ma ei ela enam Süürias, aga sidemed ei ole katkenud.
Lähedastelt, sugulastelt ja sõpradelt* voolab lakkamatult infot.
Seepärast lõpeb raamatu iga osa epiloogiga selle kohta, mis on Süürias muutunud tollest ajast, kui sõda algas. See on omamoodi kaleidoskoop, mille mustri moodustavad killud möödunud ja praegusest maailmast.
Head lugemist!
Eestis
detsembris 2021
* Turvalisuse mõttes olen muutnud mõne tegelase nime.
ESIMENE OSA OKKALINE TEEKOND KAUGELE MAALE
KÕIK ALGAS LAPSEPÕLVES
Miks just Süüriasse? Armastus või töö? Vajadus või kirg? Kuidas on sellega seotud vanaisa jutustatud lood?
Kus on minu eesti-vene-süüria pere nurgakivi?
Kirjutan kahe käega alla väljendile „juhuseid ei ole olemas“. Isegi kõige tühisem elusündmus leiab ilmtingimata jätku.
Selleks peab vaid kätte jõudma õige aeg. Lapsepõlveunistused võivad kord täituda. Nii juhtus minugagi. Varasest lapsepõlvest hakkas idanema unistus muinasjutulisest araabia maailmast, justkui džinn pudelis ootas see õiget hetke, et siis paiskuda lummava maagiana reaalsusesse.
Elas kord väike tüdruk Tanja, kes vaatas nõukogude lastele mõeldud filmisarja „Tuhat ja üks ööd“*. Filmitud on see osaliselt Tadžikistanis ja osaliselt Süürias. Juba väiksena pöörasin tähelepanu sellele, et tiitrites jooksis filmi päritoluriigina „Süüria“, kuna olin kuulnud sellest maast oma vanaisalt. Mu vanaisa oli elanud ja töötanud Süürias 1978–1979 Nõukogude
Liidu tsiviil- ja sõjaväeprogrammi raames, kaitsmaks Süüria
* Nõukogude ajal loodud filmitriloogia, mis põhineb kogumikul „Tuhande ja ühe öö muinasjutud“: „Šeherezade uued lood“, „Ja veel Šeherezade öö“, „Šeherezade eile õhtul“. Filmid on valminud Tajik Filmi stuudios ja Süüria filmistuudios Ghanem-film aastatel 1986–1987. Süürias filmiti Damaskuses ja Aleppos.