TIINA SÖÖT
ABSURDI ARMUNUD
Osa raamatu tegelaskujusid on loodud mitme isiku põhjal ja mitmel juhul on ka tegelase nimi muudetud.
Autoriõigus: Tiina Sööt ja Petrone Print OÜ, 2022
Toimetaja: Mae Lender
Keeletoimetaja ja korrektor: Tuuli Kaalep
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9916-678-35-0 (trükis)
ISBN 978-9916-678-36-7 (epub)
ISBN 978-9916-678-37-4 (epub)
www.petroneprint.ee
Minu kaaslastele, kes mu armastusega selle kummalise maa külge köitsid:
Ioanile, Vladile ja Kuivikule
Matused ja kohviplekk
Anekdootlik katastroofiootus
Üliõpilaste linn Cluj
Seebiooper tõsiste teemade ümber
Muld kohast, kus koerad on kakelnud
Suvitusvõimalused: mereäär, mägimatk või Balconia
Kodu on seal, kuhu sa sobid
Kasutatud kirjandus
MINU RUMEENIA
SISSEJUHATUS
„Asju saab ette ennustada ainult pärast nende toimumist.“ – Eugène Ionesco*
Olen teinud elus kannapöördeid, oma kohta otsinud, selle leidnud ja jälle kaotanud. Praegu olen etenduskunstnik – lavastan ja vahel olen ka ise laval. Kuid kõigepealt õppisin hoopis ökoloogiat, Tartu Ülikoolis. Tundsin juba õppimise ajal, et see pole minu teema ning otsisin meeleheitlikult midagi, mis mulle sobiks. Huvitusin kunstist ja kultuurist ning joonistasin õhtuti omaette. Kui üks mu sõbranna Eesti Kunstiakadeemiasse magistriõppe katsetele läks, mõtlesin, et mida iganes, ma lähen ka! Panin kokku oma esimese portfoolio, kus oli neli maali, üks joonistus ja üks foto. See ei olnud valik mu töödest – mitte midagi muud mul polnudki ette näidata. Ootamatul kombel võeti mind kunstiakadeemiasse vastu ning olemata kindel, kas see ikka on õige tee, läksin õppima. Kunstniku elukutse on suur riskivõtmine ning ainult väga vähestel õnnestub end kunstist ära elatada. See oli väga ebapraktiline samm, kuid olin kehtestanud endale reegli, et olulisi elumõjutavaid otsuseid ei
* Eugène Ionesco (1909–1994) oli rumeenia-prantsuse näitekirjanik, üks olulisemaid absurditeatri autoreid.
tohi teha kainelt planeerides, vaid juhindudes sellest, mida süda igatseb. Siiani on see teguviis juhtinud mind väga kummalistesse olukordadesse, kuid oma otsuseid pole mul kunagi kahetseda tulnud.
Ka Rumeeniasse kolimine oli kannapööre. Praegu elan siin viiendat aastat, kaheksakordse paneelmaja kõige kõrgemal korrusel, ümbritsetuna lokkavast rohelusest, tsikaadide häältest ja kasside öisest kräunumisest, 35-kraadises augustikuu kuumuses. Ühena 1,8 miljonist linnaelanikust, elektrikatkestuste, prussakate, korruptsiooni ja bürokraatia meelevallas, osalen igapäevaselt etenduvas absurditeatri lavastuses, mis ei jää alla Eugène Ionesco jaburatele näidenditele. Liftiga üles koju sõites (ja varbaotsaga ust kinni hoides, et lift seisma ei jääks), jään vahel lifti peeglisse vaadates elu üle mõttesse ja ütlen nagu mantrat: „See on täiesti absurdne, et ma siin elan“ ja naeratan endale julgustavalt.
Absurdne on, et üheksa aastat tagasi polnud ma kuigi palju isegi Rumeenia olemasolule mõelnud. Ainus assotsiatsioon, mis mul selle riigiga tekkis, oli ehk võimalus, et mingi kunagi joodud vein võis olla Rumeeniast pärit. Paljudele inimestele seostub Rumeenia krahv Draculaga – Transilvaania pole tegelikult mingi muinasjutuline mägine kummitusküla, vaid 16 maakonda ühendav piirkond Rumeenia keskosas. Kuid millegipärast oli isegi see info, et Dracula Rumeeniast pärineb, minust mööda läinud.
Absurdne on ka see, et mulle ei meeldi reisida. See ajab mind stressi ning tavapärased turistiatraktsioonid ei paku erilist huvi. Olen 95-protsendiline introvert, uute inimestega suhtlemine on minu jaoks paras katsumus ning vajan mitu
MINU RUMEENIA
kuud sisseelamisaega, enne kui end uues kohas normaalselt tundma hakkan. Selles valguses on väga kummaline, et olen sattunud elama välisriiki, ja mitte ühe, vaid kaks korda –2013–2017 elasin Austria pealinnas Viinis. Seal kohtasin oma rumeenlasest elukaaslast Ioani. Saime jagada oma idaeuroopa immigrandi kogemusi ja frustratsiooni ning meie vahel tekkis kohe side. Ja säde.
2013. aasta detsembris olin kõrvuni armunud ja esimest korda Bukarestis. Olime koos Ioaniga siin tema vanematel külas. Sellel reisil mul Bukaresti jaoks eriti silmi ei jagunud, kuna pidin vahetpidamata armunult Ioani vaatama. Mäletan vaid, et Bukarest oli hall. Peaaegu nagu oleks sattunud mustvalgesse filmi. Bukaresti arhitektuuris annavad tooni betoon ja kivi, paljud majad on lagunenud ja tolmunud fassaadiga ning isegi värskemalt renoveeritud majade värv on tihtipeale juba tuhmunud, küllap heitgaasidest tahmunud. Lisaks oli taevas pilvedest hall, maapind halliseguse lumega kaetud ning udu nii tihe, et tänava lõppu ei näinud. Praeguseks olen taibanud, et selleks, et Bukaresti tegelikke värve nägema hakata, tuleb vaadata palju lähemalt ja vastavate prillidega.
Pärast seda külaskäiku elasin neli aastat maailma parima elukvaliteediga linnas Viinis, teenisin leiba kunstiga, pälvisin erialast tunnustust, mul oli palju tuttavaid ja armastav kaaslane ning olin üldse võrdlemisi hästi integreerunud – pealiskaudselt oleks mu elu saanud kirjeldada kui „living the dream*“. Tegelikkuses koosnes mu elu ületöötamisest, pidevast teadmatusest, kuidas järgmise kuu üür ära maksta, tülpimusest,
* Living the dream – unistust elades (inglise k)
üksildusest, tõrjutusest ja igatsusest lähedaste sõprade ja kogukonna järele. Kõige selle mõjul tekkis mul depressioon, mis tegi olukorra ainult hullemaks. Tundsin, et vajan elus muutust. Viin oli mu lõplikult ära tüüdanud oma igavuse, elutuse, pedantliku puhtuse ja obsessiivse turvalisusega. Tundsin, et ma ei saa inimestega kontakti ega suuda sinna sobituda. Ka Ioanil olid sarnased tunded. Tegelikult olime niimoodi tundnud juba aastaid, meil oli Viini elu kirjeldamiseks järgnev metafoor: Viinis elada on nagu olla elusalt maetud erakordselt mugavas ja turvalises kirstus.
Hakkasin alguses naljatamisi Ioanile peale käima, et me võiksime Rumeeniasse kolida, kuid ajapikku muutus see mõte aina reaalsemaks. 2017. aasta kevadel olime lühikesel reisil
Bukarestis, tahtsin selgust saada, kas ma ikka päriselt tahan kolida või on see ainult minu kurnatud aju fantaasia. Käisime Ioaniga turul ja ostsime kohalikke moositäidisega pontšikuid nimega gogoașă, mis mulle väga meeldivad. Jalutasime tänaval ja see pontšik oli nii hea, et seda süües jõudsin oma sisemuses otsusele, et ma tahan siin elada. Kolme kuu pärast kolisime.
August 2022
Bukarest
ARMUNUD INIMESE AJU
Suured elumuutused, armumine ja Bukaresti armumine on mulle sülle sadanud ootamatult, planeerimata, tuues kaasa ilu, katsumusi, suuremat sorti kaose ja üllatavaid rõõme.
Bukarest on kõige ilusam linn, mida näinud olen, kuid kohalikud seda ei usu. Samuti ei näi põlised bukarestlased märkavat linnas lokkavat rohelust või tunnistavat parkide massiivsust. Kui ma mainin, et Bukarest on väga roheline linn, siis vaatavad kohalikud mind suurte silmadega: „Ei... mis sa ajad...“, samal ajal ise väätidesse takerdudes või suurest üllatusest vastu puud kõndides. Vahel ma lausa ei suuda oma silmi uskuda, kui intensiivselt roheline võib mõni linnavaade olla. Meie maja taga kasvavate lopsakate puude võrad näivad troopilise metsana. Kõrgete puude oksad kaarduvad võlvina üle teede ja nende alusel alleel võib ka kõige päikselisemal suvepäeval pea kottpimedat varju leida.
Tihedad puuvõrad varjavad tänavavalgust ka öösiti, aga enamasti on pimeduses süüdlaseks puuduvad või liiga pika vahemaaga laternapostid ja katkised pirnid. See suur kokkuhoid tänavavalgustuse arvelt on kummaline, eriti arvestades suurt tõenäosust mõnda auku kukkuda – teekate on kõikjal kehvapoolne ja kanalisatsioonikaevude kaaned kindlustunnet