BIRGIT ITSE
METSIKULT ILUS
Autoriõigus: Birgit Itse ja Petrone Print OÜ, 2024
Toimetaja: Tuuli Kaalep
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Maketi autor: Madis Kats
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9916-82-086-5 (trükis)
ISBN 978-9916-82-087-2 (epub)
ISBN 978-9916-82-088-9 (epub)
www.petroneprint.ee
Kutile, kes on nüüd sama vana, kui mina esimest korda saarele minnes.
Emale, kes oli mind saarele viies umbes sama vana, kui mina seda raamatut kirjutama hakates.
Kõigile naissaarlastele, kelle lahkus võimaldas mul tunda end nagu kodus, kuigi olin vaid külas... ...ja kõigile, kelles peidab end ebakindel teismeline.
SISSEJUHATUS
See on väga isiklik lugu.
See on lugu teismelisest tüdrukust, kes tahtis, et teda märgataks ja mõistetaks, ilma et peaks pidevalt nii väga püüdma olla natukegi teiste moodi. Ta ei märganud oma ilu ega mõistnud ka ennast. Tema enesehinnang sõltus teiste hinnangust temale.
Ta häbenes oma lainelisi kartulikoorekarva, poolde selga ulatuvaid juukseid ja kandis neid hobusesabas, et need vähem tüütud oleks. Lokke aitas varjata ka nokamüts, mis tõmbas tähelepanu eemale prillidelt, mida ta samuti häbenes.
Tema elukogemuse põhjal oli eristumine ohtlik: mida paremini sulanduda, seda väiksem on oht saada negatiivse tähelepanu osaliseks.
See on lugu saarest, mis eristus mitte ainult Tallinnalähedastest, vaid ka kõigist teistest Eesti saartest. Seda saart polnud aastakümneid ühelgi kaardil ja selle saare sinetav siluett väideti olevat poolsaar. See saar oli „kaardil“ väga ohtlikel põhjustel. Varjatud olid nii saare ohud kui ka ilu.
Tüdruku ja saare kohtudes olid mõlemad parasjagu metsikud. Isegi ohtlikud, kumbki omal viisil. Aeg oli segane. Tulevikuplaanid lahtised.
Nad kohtusid. Tüdruk hoidis Naissaart ja Naissaar tüdrukut.
Naissaarel ja koos Naissaarega sai sellest enesehinnanguta teismelisest tüdrukust enesekindel naine. Naissaare radadel avastas ta ennast, mõõtis oma suhteid, Naissaare sadamast sai kodune sadam kõikide elutormide ajal ja järel. Midagi sel saarel ei kuulunud talle, aga tema süda kuulus saarele.
Tüdruku silme all kujunes metsikust ja militaarsest saarest paik, kuhu inimesed on rajanud omale kodu ja kuhu võib turvaliselt tulla.
See on vastastikuse armastuse lugu.
Lükkasin selle kirjutamist kaua edasi ettekäändel, et lugu vajab küpsemist. Mitte lugu ei vajanud küpsemist, vaid mina ise. Aprillis 2022, vaadates saart lennukiaknast, teadsin, et nüüd on selle loo rääkimiseks õige aeg.
Raamatu kirjutamisel olen tuginenud peamiselt oma märkmetele, fotodele ja mälestustele. Olen andnud endast parima faktide kontrollimisel, aga kuna eriti esimestel aastatel oli Naissaare vahet käimist omajagu, võis mõni tõsilugu juhtuda ka aastakese varem või hiljem. Samuti esineb praegugi kirjalikes allikates vasturääkivusi.
See raamat on Naissaarest, selle muutumisest, aga samavõrd minu enda kasvamisest ja küpsemisest. Minu jaoks tähendab see paik rohkemat kui kunagist suvist tööotsa või toredat hobi. Mina armusin Naissaarde esimesest käigust, aga ehk on selliseid rohkemgi? See on küll kindel, et kui sina armastad Naissaart, armastab tema sind vastu.
Teatavas mõttes on ring täis – mu poeg on selle raamatu kirjutamise ajal samas vanuses, kui mina esimest korda Naissaarel maabudes.
Aberdeen, Šotimaa, 2024
MINU NAISSAAR
ARMASTUS ESIMESEST
KOHTUMISEST
„Kas sa Naissaarele tahad kaasa tulla?“ oli ema minult mõni nädal varem küsinud. Olin vastanud jaatavalt ja nüüd olen teel kuhugi, kus ma pole kunagi käinud ja millest pole varem isegi midagi kuulnud. Emaga kaasas käies on see täiesti tavaline.
Käin küll juba teist aastat Tallinna eliitkoolis, aga Piritale, kus Naissaar kaldalt ilusti näha, pole mul eriti asja olnud. Asja Naissaarele on selleks hetkeks olnud vähestel. Meiegi pääseme saarele vaid Viimsi vallast võetud eriloaga.
Olen veidi unine. Hommik on alanud vara. Ilm on mai alguse kohta tavatult hall ja jahe. Vaat et hakkab veel sadama. Õhk on niiske, aga see võib ka merest olla. Mere peal on ju ikka niiske?
Ühtlase laevamootori mürinaga seguneb ahtrilainete pahin. Valge vaht segunemas tumehalli veega, aeg-ajalt peegeldub selles tantsus taeva heledamaid laike. Sügavamad lainekihid on halli piirivalvekaatriga sama värvi. Kas see on veepealne kaitsevärv nagu metsas on rohelaiguline, arutlen endamisi, kui minu pilku püüab keset merd olev majakas. Reelingust kinni hoides ja põlvi lainete rütmis nõksutades lähen lahtise ukse juurde ja jään sinna seisma.
Ma ei jõuagi midagi küsida, kui meiega kaasas olev looduskaitsja Veljo Ranniku selgitab mu uudishimulikku pilku nähes,
et see on Vahemadala majakas. Naissaar minu ees muutub üha suuremaks. Oleme teel olnud vaid umbes kümmekond minutit. Otsustan jääda lahtise ukse peale seisma, ise piidast kõvasti kinni hoides ja läbi kaatri esiklaasi suurenevat rohekassinist siluetti uudistades.
Ma olen varem olnud nii mõneski meresõidukis, aga piirivalvekaatriga sõidan esimest korda. Mu ema, Maie Itse ja keskkonnaministeeriumis töötav Veljo Ranniku istuvad väikese tumepruuni laua taga ja vaatavad kaarti. Mu ema oli sel ajal matkaradade komisjoni eestvedaja Eesti Matkaliidus, mis koordineeris Euroopa Rändurite Assotsiatsiooni liikmena rahvusvaheliste matkaradade võrku Eestis. Meie tänane ülesanne on märkida viimane osa tulevasest matkarajast kaardile, et paari nädala pärast Harju matkaklubi liikmetega see kaardi järgi maha märkida. Kõik tundub nii tähtis.
Kaater võtab hoo maha. Tuul mu hobusesabas rahuneb, justkui järgiks vaibuvat masinamüra. See on mulle märguanne ukseava vabaks teha. Lähen taas tuttavasse kohta ahtris, kuid hoian end pardasse, mis jääb kaldast kaugemale. Ema ja vend on küll merekoolis, aga mulle ei jää kuidagi meelde, kummalt poolt vasakut ja paremat parrast arvestatakse, kas näoga vööri poole olles või eemalt laeva vööri vaadates.
Esimene, mis mulle suurtest maakividest ja betoonist sadamakail silma hakkab, on selle kaitsemüürile suurte, mustade trükitähtedega värvitud kiri: „Kategooriliselt keelatud randuma!“ Muigan seda grammatikaviga nähes. Kaitsemüür ise
on mitmest kohast lagunenud, kivid lahti pudenenud. Kaater sõidab kaldale üsna lähedale. Üks piirivalvuritest viskab otsa minuga üsna ühte kasvu, vuntside ja tumedate juustega mehele. Tumesiniseid, pisut määrdunud teksaseid ja tumedat dressipluusi kandva mehe vanust on võimatu täpselt öelda.
Minusuguse pubeka jaoks pole ka vahet, on ta 35 või 60.
Märkan ka suuri, alles kevadiselt helerohelisi ja ikka veel läbipaistvaid kibuvitsapuhmaid ning valgeks värvitud tellistest hoonet. Ema ja Veljo lepivad piirivalvuritega kokku tagasituleku aja ning siis on meil luba kaldale minna. Vuntsidega mees ulatab mulle käe. Võtan selle vastu. Tema käehoid on tugev, seega tunnen end kaatri ja kai vahelist tühimikku ületades üsna kindlalt. „Aitäh!“ Betoonist sadamakail seistes vaatan ringi. Mulle jäävad silma raudteerööpad. Need jooksevad paralleelselt, aga sirgeks neid küll nimetada ei saa. Nii palju, kui ma tean, pole Eesti saartel raudteed. Aga võib-olla siis on. Ja võib-olla on ka rong. Esialgsel hinnangul pole siin mitte miski nii nagu mandril. Või teistel saartel, kus ma olen käinud.
Rand mõlemal pool sadamakaid tundub liivane. Kibuvitsapuhmaste tagant paistavad aga suured metallist tünnid. Hakkame nende suunas liikuma – mina, ema ja Veljo Ranniku.
Vuntsidega mees on ilmselgelt kohalik. Ta jääb veel piirivalvurite juurde – nad on talle süüa toonud ja kogu kraam laaditakse koos tumerohelise villise-tüüpi auto peale.
Kailt saare pinnale jõudmisest annab märku see, et moreenine betoon asendub liivaga, millesse tossudes jalad sisse vajuvad. Samm muutub kohe aeglasemaks.
Roostekarva tünnid on veel suuremad, kui eemalt tundus. Minu küsimuse peale selgitab Veljo, et need sisaldasid saart