RIKKUS EI OLE ÄBIASI
Aitüma Eesti Kultuurkapitalile ja Eesti Rahvakultuuri Keskusele
Osa lugusit om jupi kaupa rükivalget nännu aalehten Sakala ja Üitsainus Mulgimaa.
Auturiõigus: Ilves Kristi ja Petrone Print OÜ, 2025
Toimeteje: Lenderi Mae
Keeletoimeteje ja vigade parandeje: Lusti Inna
Kujundeje: Undi Heiko
Kaardi tegije: Vungi Kudrun
Küllendeje: Maasalu Aive
Maketi autur: Katsi Madis
Rükk: Greif OÜ
ISBN 978-9916-82-242-5 (trükis)
www.petroneprint.ee
Mammale ja papale
SISSIJUHATUS
Ku mia vaate oma tua aknest vällä, näe ma oru veere pääl suurt tammepuud, mis om sääl seisnu terve miu eluaa. Miu vanaesä kõnel, et selle puu olevet istuten sinna temä vanaesä, ku ta 25aastesest saarisõaväest valla pääsi ja omale selle väikse soldatikotusse sai. Siin om miu esivanembe elänu sellest aast pääle ja siia jää mia kah.
Kodu om miu mailma kindel alustala kohe peris akatusest pääle. Alla ulka ildamb sai ma täädä, et selle ümmer om viil nõnda pallu kultuuri-, aaluu-, mälestuste- ja suhtekihte, et nende valla arutemises kulup terve elu. Mida aaste edesi, sedä põnevembes lääp.
Miu latsepõlvekodun Mulgimaast või mulgis olemisest es kõnelde. Kõneldi oopis einäteost, kardulevõtmisest, koduluumest, suurest tuisust või külmäst kevädest ek sis egäpäevästest asjust. A sellest kigest kõneldi puhtan mulgi keelen, kirjakiild es tarvitede. Ja samamuudu kõnelive üleaidse, tuttave ja muu külärahvas kah. Mia ku vanaemä-vanaesä ek mamma-papa laits kasusi kuni kooliaani üles tävveste mulgikiilsen kodun.
Kooliaig viis mu Villändise, sest sääl elli sel aal mu emä. Sii olli miu elu kige kurvemb ja ütsikumb aig – mu kodu, mu mamma-papa, looma, naabrepoiss jäive ju kik Mulgimaale, ku mia linnan võõraste keskel koolipenki nühksi. Ainumas, mes avit elun püside ja kik üle eläde, olli mõte riidist, sest sis sai ju lõunese bussige kodu sõita.
Miu tõiskuliseiga ja aaluulise sündmuse mede maa ja rahva jaos tullive ütel aal – Balti kett, laulurevulutsiuun ja Eesti uvveste vabas saamine. Ütteoidmine ja kotussevaim kasusive egäl puul. Selgeste om meelen Balti kett ja edimese jõuluaigse kirikunkäimise papage, ku koloosibuss tulli külä vahele, korjas kirikulise pääle ja tõi peräst tagasi. Just sel aal, ku tagasi kodu saime, võtt mamma ahjust säriseve veriorsti ja ribiliha vällä. Ju jõud selle aa paiku miu kõrvu sõna „Mulgimaa“ kah, a sügävembet tähendust või sisu sel viil es ole.
Keskkooliaal kirjuti ma paar mulgikiilset luuletust, mes miu emäkeeleõpetejele silmä jäive ja tänu sellele üle-eestilisele luulevõistelusele lätsive. Sellelt võisteluselt tulli ma kodu edimese auinnage, kuigi esi es saa summagi aru, et ma oles midägi esierälikku tennu.
Tartu Ülikoolin eesti ja soome-ugri keeletäädust õppin olli elu joba pallu mõnusamb ja seltskond ütest küllest kirivene, a tõiselt puult samasuguste uvide ja sihkege. Sis julgesi ja mõistsi mia ennest joba uhkusege mulgis nimete. Ku tulli aig valide lõputüü teema, sai selles puuljuhusliguld „Määrsõna Mulgi murden“. Tüü juhendejes tulli dokturiraadige nuur õppejõud Pajusalu Karl, kes om ütentõmbaje, tiiseltsiline ja iiskuju siiamaani. Nüidses om temäst saanu rovessur, akadeemik ja sõber.
Pääle bakalaureuseraadi saamist võti ma kohe ette õpeteje kutseaaste ja nõnda saigi miust aastel 2001 nuur kigi papridege eesti keele ja kirjanduse õpeteje. Egä sis es jäägi muud üle, ku kuulmeistreammatise akate.
Edimese latse sündümine aastel 2005 tõi ellu muutuse ja mõtlemiseaa. Ma sai järest selgembelt aru, et ei taha kuulmeister olla. Mida ma sis tetä tahas ja mõistas, sedä ma viil es tää.
Prilla või küll ütelde, et mu latsepõlv, elukäik, koolitii, kik elun trehvätu inimese om aviten mul liiku mu unistuste ammati poole – mulgi mutis. Ku mia nimete ennest mulgi mutis, sis kergiteve pallude kulmu, sest piave sedä nime rumales või arvave, et sii ei kõlba alla viiekümneaastesele inimesele. A mia ole kindel, et sii auväärt ammatinimi tulep aastidege vällä tiini. Selle ammati manu käive ütekõrrage täädmise, kogemuse, tutvidering, peritolu ja raasike kuulsust kah. Viimästel aastidel ole mia joba julenu ennest mulgi mutis nimete ja kanna sedä nime rõõmu ja rahuge. Sii omgi mu unistuste ammat, mida ma tahas pidäde elu lõpuni.
Mulgi mutis saamine tulli tasaillu tänu juhustele ja õigidele inimestele. Edimestest tilliksidest tüüdest-tegemistest kasusive vällä järgmise ja kangembe. Nüidses om sii lumepall joba nõnda suures lännu, et vahepääl tahas temä viirmise uugu vähembes võtta. A miul om rasse ütelde ei, sest mu tüü seisäp kuun palludest enämbiste väiksembidest, a põnevidest tegemistest. Mitte üitski päev, nädäl egä kuu ei ole nagu eelmine ja egä uus asi kutsup kinni rabame. Tänu sellele om kõrvu vahele tekkunu ulka väärt täädust Mulgimaa elust ja inimestest. Päälegi saa ma ütelde, et ole üits katest inimesest maamuna pääl, kel om õnn tetä oma tüüd päämiseld mulgi keelen. Tõine om Laande Alli.
Siia kaaste vahele panni ma kirja oma tii mulgikiilsen ja -miilsen mailman, esieränis muduki nii teemade, millege mul omal om lähembet kokkuputmist ollu. Ma kae vastate küsimuste pääle, mes tiip mulgi ja Mulgimaa omanäolises, kas mulk om nalla- ja sõimunimi või nimi, mida nüidsel aal kah uhkusege kandas. Raamatukaaste vahele sai ka üits tillike, a kirivene kimbuke mulke, kellege mul om ollu õnn ja au elutii pääl kokku puttu. Aast aiga om ju just mulgi esi ollu nii, kes om loonu pildi Mulgimaast, andan põhjust nallalugudes, imeldemises või ruska näitämises.
Ääd lugemist!
Mulgimaal, keväde 2025
MAMMA-PAPAGE PARADIISIN
Miu edimesten mälestusten oleme päätegelastes mia ja miu mamma. Perästpoole tekkuve manu papa, naabrepoiss ja kiksugutse nelläjalgse sõbra. Elu käip tua, lauda ja piimäpuki vahel. Tõine ja kolmas neist om tähtsambe ku edimene.
Latsen arva mia, et päevi sedäviisi üten mamma-papage kodun ilma egäsugutse kindle päevälaanite müüdä saata omgi ainumas ja õige viis suures kasumises. Alla pallu ildamb tulep vällä, et sel aal, ku mia papage mõtsan puie perän käi, mammale laudan lehmänüsmise man seltsi paku ja ommukuld maga seni, ku und jakkus, piave tõise miuvanutse oma aiga lasteaian võõraste inimeste man müüdä saatma.
Sii taipamine tiip miu esiki vähä kurvas, sest kik sii mailm kodust vällänpuul tundup maru põnev ja täis toredit mänguseldsilisi. Miu mängusõbra, seldsilise ja õpeteje om mammapapa ja nelläjalgse. Üten teeme kik tüü, võtame vastu rõõmu ja mure.
„Te tääde ju neid toredit lasteraamatit, kus om pildi pääl nänn, kes istup rõõmsa näoge, sukavarda ja poolik kudamine kähen, kaep tõise silmäge, kudas sült liidi pääl kiip, ja pajatep ütekõrrage lastelastel vana aa lugusit?“ küsi mia oma laste käest, ku akka neile kõneleme oma mammast. Just siande ta omgi: lahkide siniste silmege, kullakarva juustege, kõlave