EKSLEMISED MÖÖDA EESTIT
Autoriõigus: Rene Satsi ja Petrone Print OÜ, 2022
Toimetaja: Triinu-Mari Sander
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9916-678-40-4 (trükis)
ISBN 978-9916-678-41-1 (epub)
ISBN 978-9916-678-42-8 (epub)
www.petroneprint.ee
„Oli pagana tore reis. Kõik läks hästi. Mitte kordagi ei tülitsetud; auto ei läinud katki, isegi bensiin ei saanud tee peal otsa; eelarve ei läinud lõhki; kõik inimesed, kellega kohtusime, olid huvitavad; Eesti loodus on imeilus ja ilm pidas kogu reisi vältel. Mida kuradit sellest kõigest kirjutada?!“ mina
„No näed, ja juba ongi sul raamatu algus valmis!“ Mariliis (sõbranna ja helilooja)
Piserdan sulle pipragaasi silma, kui mind ujuma sunnid. Lihtsalt et sa teaks 148
Eesti on parem kui Poola 160
Kuidas kõneles Carl Robert Jakobson? 166
Nii hea on üksi olla – ei pea muretsema selle pärast, et keegi tahab sinust lahku minna 175
Kas Mart Juure puhul peaks rakendama varitsus- või pigem hiilimisjahti? 191
Puuk, see sindrinahk! 199
Kas sul om kõtt tühi, Contra? 215
Peatus kirjastaja aidas. Pildile ilmub Indrek Park, kes avaldab lugejale oma tõelise nime 230
Leebe lõpuga jahimehejutud ehk kurb, aga maitsev 243
Ei no „aitäh“ Sulle, Justyna! Sinuga koos matkates ei murra ma ei konte ega kuku hapukapsatünni.
SISSEJUHATUS
Ma võin ausalt rääkida – ja ausus on mulle väga oluline –, et ma ei ole Eestis elatud elu jooksul palju maal käinud. Võibolla esiteks seetõttu, et minu vanaema elas Balti jaama lähedal, mitte näiteks Viljandi või Pärnu külje all, kus klassikaline ruudulise ja natukene määrdunud põllega vanaema võiks ideaalis paikneda ja natukene liiga magusat õunamoosi keeta.
Balti jaama juurest seenele kutsuvat segametsa ja kaunist heinamaad juba ei leia. Loodust esindas minu vanaema juures vaid üks paks kass, kellele isa mõnikord palderjani andis. Ja ise suure mehe häälega, ent lapsikult naeris, kui kass lollusi tegema hakkas.
Hetkel elan Iirimaal ja selles riigis on enamik metsa pagan teab kelle ära söödud – siin on ainult mäed järel. Külastan neid mõnikord. Talviti ajan asju Laoses, seal käin mõnikord ikka paksus džunglis, kuhu päike ei paista, aga olen seal alati paari pisikese giidi talutada ja enamiku ajast mõtlen vaid sellele, et Aasia karu vastu ei tuleks või et ma jumala pärast unisele kobrale saba peale ei astuks.
Päris Eesti metsas olen sõpradega mõned korrad uidanud küll, kuid seda rohkem noorest peast ja mälestused nendest käikudest on nagu mälestused halvast näitemängust – ühte sulavad ja ähmased.
Siiski suudan tahes või tahtmata, siiani kahjuks selgelt meenutada ühte episoodi: mina ja minu sõber joomas liivase metsatee peal käpuli olles porilombist vett nagu janused koerad (keda see düsenteeria noorest peast huvitab?) ja minu matkakaaslane pajatamas mulle selle karastava joogipausi juurde detailirohket juttu oma vennast, kes oli metsas hädale läinud ja seejuures õnnetult omale ohakavarre – supsti – sügavale tagumikku istunud. See lugu sööbis loomulikult mällu. „Ohakad on ohtlikud taimed ja neid leidub looduses palju. Järelikult on loodus tülikas ja ebamugavusi täis“ – nii see kinnistus minu teadvuses. Ning samal ajal läks koos lombiveega – meenutan seda õudusega – midagi libedat kurgust alla. Mis see oli, seda ei saa me kunagi teada.
Ähmased mälestused on mul ka kusagil rabas või soos vonklevast laudteest; kirjeldatud pildi helitaustaks ärritav sääsepinin. Silme ette kerkib vetruv samblane maakate. Mäletan imestust segatud pentsiku pettumustundega, et ma kohe kõrini laukasse ei vajunud, kui olin kunstlikult laudteelt huvi pärast maha astunud (et proovida, kas ma kaon kõrini laukasse?). Vist vedrutasin ma siis kunagi Soomaal, aga pagan seda teab. Omaenda mälu usaldades võiksin sama hästi öelda, et nooremast peast käisin veel metsas nimega Mets, ujusin järves nimega Järv ja puhkasin pärast seda kõike mingis majas nimega Maja. Aga see on minu mälupiltidega Eesti loodusest laias laastus ka kõik.
Kui ühe – arvake ära, millise – kirjastuse hing hakkab mind ühel hetkel vestluste käigus metsa saatma (mitte siiski ebaviisakalt, vaid malbelt ja sõna otseses mõttes), näen selles ootamatut võimalust Eesti looduse kogemuse puudujääki soliidses eas natukenegi tasa teha. Haaran plaanist kahe käega kinni: esialgu ebamäärase suunitlusega raamatu kirjutamise kattevarjus mööda Eesti looduskauneid kohti pikemalt ringi luusida. Davai, miks ka mitte.
Kuna ainuüksi looduse peale ma kaarte panna ei taha (ei usalda seda niiviisi), käsutan või õigemini palun matkale kaasa ka oma naise, kes sellest ideest vaimustub, ja lepin paari huvitava Eesti avaliku elu tegelasega kokku, et kohtume minu määratud trajektoori punktides ja läheme võimaluse korral koos metsa või rabasse lonkima. Või siis lausa seenele. Mõnikord lähebki see kõik tõepoolest nii, nagu olen plaaninud.
Dublinis, kevadel 2022
KUULE, KAS ME RÄSTIKUT KA
NÄEME?
ESIMENE PÄE V, 14.07
14. juuli on Gregoriuse kalendri järgi aasta 195. päev (liigaastatel 196s). 14.07.1900 hakkab meil kehtima riiklik viinamonopol. Selle tagajärjel hakatakse kinni panema mõisakõrtse. Küll need on hirmsad ajad. Meie jõuame Tallinnasse. Kuskile mujale me ei lähe. Ei ole ju aega.
Meie suurejoonelise reisi esimesel päeval ei juhtu nagu eriti midagi. Läheme Dublinis lennuki peale; minu kohvrit ei otsita lennujaamas läbi, nagu viimasel ajal miskipärast kogu aeg juhtub. Ma ei saa sellest üldse aru: elu sees ei ole mind lennujaama läbivalgustusmasina juurest ära kutsutud, et minu sumadani ebaviisakalt läbi tuustida, aga umbes aasta aega tagasi hakkas selline korduv tsirkus nagu stardipaugu peale pihta – justkui oleks mul ühtäkki teine nägu ette tekkinud või maailma lennujaamade töötajad salamisi kokku leppinud, et vaatavad pulli pärast, mis juhtub, kui nad mu närvid aeglaselt, aga süstemaatiliselt krussi keeravad.
Näiteks. „Mis asi see on?“ küsis kord ärevalt kogukas turvatööline Riias, hoides oma suurte töntside näppude vahel väikest dekoratiivseepi, mille ta oli minu koti põhjast pesukaru osavusega välja koukinud, paisates oma innuka tegevuse käigus minu mummulise aluspesu (ära hakka...), hambaharja ja hotellis magamiseks mõeldud lohvakad dressipüksid lennujaama räpasele põrandale. „See... on seep...“ ütlesin ma hästi
aeglaselt, nagu päris rumalale Krasnojarski krai miilitsale. „Ah või nii,“ rahunes kogukas turvatöötaja, viskas kõne all oleva seebi kohvrisse tagasi, korjas maast üles mu ülejäänud kraami, virutas selle kõik seebile ootamatult raevuka liigutusega järele ja noogutas siis bipolaarse armulikkusega: „Väga hea. Võite minna.“
Või siis jälle: Soomes kiskus üks innukas kontrolör mu kohvrist välja paki postkaarte, suristas nendest mingi pulgaga üle, just nagu kahtlustades, et need on radioaktiivsed, ja hakkas kaarte siis – no kas sa kujutad ette – nuusutama. „Need on emale...“ pobisesin ma miskipärast süüdlaslikult. „Emale?“ üllatus turvatöötaja ja vaatas mulle teraselt silma. Ta poleks justkui uskunud, et minusugusel võib ema olla.
Ja no nii edasi. Tõepoolest, viimasel ajal on kogu aeg olnud lennujaamade turvakontrollis mingi jama. Seekord aga mitte. See teeb mulle head meelt.
Maandume Tallinnas ilma vahejuhtumiteta, kuigi mulle meeldiksid ilmselt mõned kergemat sorti vahejuhtumid – ikka parem, kui lihtsalt vaikselt istuda ja üritada läbi uduste prillide (maskikohustus lennukis! – mäletate seda õudust?) raamatut lugeda.
Kuigi ilm Eestimaa pealinnas on soe, ei ole see sellel hetkel nii soe, kui ma olen juttude põhjal endale ette kujutanud. „Sa saad paugupealt kuumarabanduse,“ lubasid ühed mulle. „Meil lähevad aasad iseenesest põlema. Nii kuiv ja kuum on,“ ähvardasid teised. „Ujuma ei saa minna, vesi keeb,“ informeeris mind