KANAVARBAD JA KOTIJOOK
Autoriõigus: Cristo Pajust ja Petrone Print OÜ, 2023
Toimetaja: Mae Lender
Keeletoimetaja ja korrektor: Merit Pärnpuu
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Maketi autor: Madis Kats
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9916-678-98-5 (trükis)
ISBN 978-9916-678-99-2 (epub)
ISBN 978-9916-82-000-1 (epub)
www.petroneprint.ee
Meeldejäävad sisereisid
Kollane marss – Bersihi meeleavalduste epitsentris 169
Sõidud vasakpoolses liikluses – juhilubade kiirkursus 172
Hüpe teisele mandrile – kiirkolimine
Emaga Aasia ringreisil
Lõppsõna
Lugemissoovitused
SISSEJUHATUS
Nüüdseks on mu pimesi Aasiasse sukeldumisest möödas juba üle kümne aasta. Samas näib, nagu olnuks see kõik alles hiljuti. Ja oligi ju, sest läksin Malaisiasse esialgu aastaks, kuid jäin viieks!
Ära minnes põgenesin mandumise eest mugavustsooni.
Olin olnud tunnistajaks arvukatele lugudele neist, kes riskisid kõigega, et avastada enda jaoks midagi enamat – tahtsin kogeda sama suurt elumuutust, olgu selle hind kui kõrge tahes. Mind ei paelunud idee lühikesest vahetussemestri kõrvalepõikest koduses Euroopas ja nii olin need võimalused endast teadlikult mööda lasknud. Soovisin, et muutus tuleks sellise vindiga, mida mäletaksin elu lõpuni ja millest võiksin jutustada ka lastelastele.
Kaugete maade ja uute kogemuste kutse oli tugev ning peale kuid kestnud otsinguid leidsingi end 2011. aastal kõigest 24aastasena teisel pool ilma, Kagu-Aasia võimalusterohkes metropolis Kuala Lumpuris. Saabudes vaatas mulle vastu vägagi harjumatu ja ehmatavalt kirev pilt – moslemid, hindud
ja hiinlased, kelle seas mina torkasin kohe eriti silma. Siiski, seda ma ju otsisingi! Midagi erinevamat armsast kartulikoore halli Eestist annab ette kujutada. Ainukesena lohutas mind asjaolu, et tegemist on endise Briti kolooniaga, kus inglise keelega saab hästi hakkama ning vähemalt eneseväljendusega muret pole. Malaisia polnud siis ega ole ka praegu nii tuntud kui tema populaarsed naabrid Singapur ja Tai. See mulle just imponeeriski, sest nii sain ise avastada riiki, mille ametlik tunnuslause on „Malaysia, Truly Asia“ ehk „Malaisia – tõeline Aasia“.
Sel teekonnal tuli ette nii mõndagi. Maandusin hiinlaste juhitud kosmeetikaettevõttes, kus minu ülesandeks sai ilutoodete turundamine toona veel nii maagilises internetis. Tollal ei teadnud ma veel, millesse end mässin, kuid õppisin ses põhjatuna tunduvas ookeanis väga kiiresti navigeerima. Teist valikut mul õieti polnudki – uju või upu! Samuti avastasin end ühtäkki pikantsest olukorrast, kus mul tuli valida kahe armastuse vahel. Mõlemad võõramaalased, kes erinesid teineteisest nagu tuli ja jää.
Ehkki olin koduses Eestis ettevõtlusega juba algust teinud, proovinud mitu korda kätt turunduses ja alustanud tehnikaülikoolis magistriõpinguid, tuli võõrsil alustada lihtsa praktikandina, ja alles seejärel sai hakata ametiredelil tõusma. Ent mu ettevõtlustaust ja janu asju ära teha ei jäänud märkamata –ühtäkki leidsin end hüperkiire kasvuga tehnoloogiaettevõtte kaasasutajate seast ning üheskoos partneritega lükkasime käima äri, mis aastate jooksul laius üle neljakümne riigi.
Paariaastase pausi järel koduseks saanud Kuala Lumpurisse naastes alustasin taas nullist, kuid sedapuhku juba kogemuse võrra rikkamana. Need kaks ajavahemikku ühes ja samas
linnas olid täiesti erinevad ja õpetasid igaüks isemoodi. Aastate jooksul tuli ette nii kibedaid pettumusi kui õnnelikke juhuseid. Malaisiast sai alguse mu teekond laia ilma, mis on mind praeguseks elama-töötama toonud juba viiele kontinendile.
Aprill 2023, Nairobi, Keenia
I OSA MALAISIASSE SISSEELAMINE (2011–2012)
AASIA KUTSUB – ÄRATUNDMINE
Olen valiku ees, kas elada turvalist elu koduses mullikileühiskonnas või võtta ette elu suurim seiklus ja sukelduda tundmatusse. Muidugi valin viimase ja lasen elul end kanda teisele poole ilma, tuhande toidu maale Malaisiasse.
Enne teisele poole planeeti kolimist olin põgusalt reisinud vaid Euroopas ja kõige kaugem kant, kuhu eales maandunud olin, oli uhkelt Aasia ja Euroopa piiril kõikuv Türgi pealinn Istanbul, kus Bosporuse väina ületav massiivne sild ühendab kaht maailmajagu. Sinnagi ei viinud mind tänapäeval paljudele nii populaarne ja tuttav kõik hinnas puhkusereis basseini ääres, vaid toona väga pikana tundunud lennureis sai ette võetud, et esindada oma riiki asjalikul ülemaailmsel tudengikonverentsil. Selle nädala jooksul kohtusin sõna otseses mõttes suleliste ja karvalistega. Mu ümber tiirles vist küll sama kirev kontingent, kui omal ajal Paabeli torni ehitades, ainult et selle vahega, et seekord ei paisanud jumalad osalejate keeli segamini – suhtlesime kõik inglise keeles. Kuid see oli ka ainus sarnasus, sest nii nagu riietus (turbanitest kuni burkadeni) ja söögid (kumpir’ist manapua’ni) oli muugi reeglina võõras, aga see-eest eksootiline. Tagantjärele mõeldes jättis just see kogemus mulle tugeva mulje ja viis arusaamisele, et hoolimata välistest erinevustest on meie