HINGEGA MAGALA ANETE KRUUSMÄGI
Raamatus on kasutatud ajakirjades Värske Rõhk ja Vikerkaar ilmunud luuletusi.
Autoriõigus: Anete Kruusmägi ja Petrone Print OÜ, 2024
Toimetaja: Laura-Grit Lootus
Keeletoimetaja ja korrektor: Riina Tobias
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9916-82-023-0 (trükis)
ISBN 978-9916-82-024-7 (epub)
ISBN 978-9916-82-025-4 (epub)
www.petroneprint.ee
SISSEJUHATUS
Minu kodu asub maailma lõpus. Täpsemalt Tallinna idaosas Taga-Lasnamäel. Sinna jõudmiseks pead istuma kesklinnas bussi number 5 ja sõitma sellega nii kaua, kuni sõiduk venib vaevaliselt mäest üles. Buss teeb siin kaks peatust, enne kui pöördub tagasi aedlinna turvalisse rohelusse. Mina astun välja esimeses peatuses. Taamal terendavad paljukorruselised hallikasvalged monstrumid. Tere tulemast Lasnamäele!
Meie maja asub päris Lasnamäe lõpus. Siit edasi tulevad juba viljapõllud ja lehmakarjamaa ühe lehma ja veel viimase jäänukiga – vana talumajaga. Natuke veel ja oledki looduses. Pirita kiirevoolulise jõeni jõudmiseks tuleb sumada läbi putukatest sumiseva lillevälja.
Lasnamäe ei saagi kunagi valmis. Nõukogude Liidu lagunemisel peatub ka uue elamurajooni projekt, nagu oleks mängulinna ehitaval lapsel kätte jõudnud magamamineku aeg. Lõpetamata hooned seisavad luukeredena veel aastaid, enne kui keegi taipab need maha lammutada. Üks selline on näiteks polikliiniku betoonist karkass poe juures oleva putka taga.
Lasnamäe on ehitatud Le Corbusier’* modernistlikku linnamudelit silmas pidades. Hooned on maastikule puistatud suvaliselt. Siin on küll teatud struktuur – näiteks üheksakorruselised majad on jagatud gruppideks, nii et nende vahele tekivad ruudukujulised mänguväljakud. Aga ruudud ise on maastikule asetatud juhuslikult. Majagruppide vahel asuvad metsikud tühermaad, kus paeplaadist ajavad end läbi vaid üksikud visad ohakad või Rakvere raiped. Siin on hiiglaslikud lombid ning augustiöödel kõrvulukustavat suminat täis metsikud rohealad. Lisaks paarile ametlikule asfaltteele ühendavad majadeplokke lugematud elevandirajad – kitsad sissetallatud teed, mida mööda miskipärast pole viisakas käia. Murul ju kõndida ei tohi. Ka looduslikud kooslused on mu lapsepõlves pigem out. Muru peab olema niidetud. Nüüd on asjalood muutunud. On mõistetud, et niitmata murulapid on suurepärane elukeskkond mesilastele ja liblikatele. Üle muru tallatud elevandirajad on aga lahedad kohad alternatiivseteks linnamatkadeks.
Mulle meeldib see kaootilisus, suvalisus ja lõpetamatus.
Tunnen, kuidas Lääne-Euroopas ja Ameerikas vohavad eeskujulikud eeslinnavõrgustikud mind tapavad, suruvad mu karpi ning ainuke asi, mida ma mõelda jõuan, on: kuidas ma siit küll välja saan? Ka ei meeldi mulle elada Euroopa vanalinnade kitsastel tänavatel, kus aknast avaneb vaade naabri kardinatesse. Ei, minu meelisvaade on mu lapsepõlvekodu aknast avanev pilt. Siit paistab silmapiir ja metsatukk, mööda vurav rong ning linnuvabriku suur muna. Ma tunnen end
* Le Corbusier – Šveitsi arhitekt, modernistliku arhitektuuri, linnaplaneerimise ja disaini suurkuju.
hästi suurtes avarustes ja Lasnamäe tühermaad pakuvad mulle just seda. Kui astun oma lapsepõlvekodu üheksanda korruse rõdule, tunnen tuult juustes ning naudin roosakasoranži õhtutaevast. Olen õnnelik, olen kodus. Ühes lapsepõlveunenäos seisan tolsamal rõdul õe ja sõbrannaga, kui järsku rõdu maja küljest ära murdub ning lendu läheb. Liugleme tasa Lasnamäe tühermaade vahel nagu paberlennukil.
Olen 37aastane kodutu maailmarändur. Lasnamäe on koht, kus kasvan inimeseks ja kirjanikuks. Siin arenen tolerantseks ja sotsiaalseks olendiks, kes ei karda venelasi, ukrainlasi, mustanahalisi, vaeseid, pensionäre ega muid teistsuguse välimuse või elusaatusega inimesi. Siin on mulle õpetatud oma maja inimestele „tere“ ütlema ja korteris mitte liiga kõvasti palli põrgatama.
Mu elu kujuneb tavapärase plaani järgi. Koolile järgneb ülikool, ülikoolile tööleminek. Õpin kirjandust, mis tähendab lõputut esseede kirjutamist ja kirjandusklassika neelamist. Sukeldun süvitsi kõiksugu teooriatesse, filosoofiasse ja semiootikasse. Analüüsin kirjandust maadeavastaja kirega. Kui lõpuks algab päriselu ehk tööleminek, avastan oma õuduseks end kirjutamast telesaadetest, staaride tühistest väljaütlemistest ning muust kergest meelelahutusest. See ei paku mulle pinget ega eneseteostust. Olen nii-öelda päriselus päris korralikult pettunud. Millalgi on mu ainukeseks huvitavaks momendiks päevas hommikuti peegli ees ripsmete värvimine.
Niisiis jätan 2014. aastal päevast päeva sama bussiga tööle sõitmise, sama halli töölaua taga lugude vorpimise, puhkeruumi ja omanimelise kohvitassi ning otsustan, et kõik, mis ma elult tahan, on õigupoolest päris palju. Tahan reisida ja teha asju, mis teevad mind õnnelikuks.
Nii elangi täna kesklinnas, homme elukaaslase juures Belgias ja kõige selle vahel reisin seal, kus süda lustib. Või hoopis õpin maailma eri nurkades: Itaalias, Inglismaal, USAs ja Indoneesias.
Ikka ja jälle leian end aga kodust, Lasnamäelt. See on ikka veel maailma lõpp, kuhu korralikum ja kultuursem inimene naljalt oma jalga ei tõsta. Puumajas ahjukütja ei näe siin romantikat. Kakumäe uusrikas näeb Lasnamäes ohtlikku slummi, nõmmekas, Kadrioru või Kalamaja elanik kardab ehk venelast.
Aga elu on selleski Tallinna viimases lõpus muutunud. Paar korda nädalas viskan uisud selga ja sõidan rattaga Tondiraba jäähalli, kus 2022 toimusid iluuisutamise Euroopa meistrivõistlused. Mõnusa jalutuskäigu kaugusele jääb ööpäev ringi avatud Prisma ja Lasnamäe Centrum, kus saab nii šopata kui ka külastada töötukassat ja hambaarsti. Kui üheksakümnendatel polnud meil mõnda aega üldse poodi, siis nüüd on siin valik, kas minna Maxima XXXi, Lidlisse või Selverisse. Tühermaadest on saanud modernsed mänguväljakud ja pargid, kus pered promeneerivad, vanapaarid naudivad suveõhtuid, tööinimesed jalutavad koeri ning noortekambad kogunevad pinkide ümber muusikat kuulama ja üksteisel süles istuma. Lasnamäelased saavad panna seemne mulda Laagna kogukonnaaias, suvel kerkib Läänemere tee äärde parki välikino või peetakse Kivila pargis muusikafestivali. Elu on edasi läinud.
Siin raamatus panen põhirõhu oma kasvamisaastatele 1990. aastate algusest kuni 2000. aastate alguseni. Põgusalt puudutan ka hilisemat aega. Näitan, milline oli Lasnamäe siis, kui siia kolisime, ja milliseks see on muutunud. Kuidas olen lapsepõlverajooni vihanud ja armastanud ning mismoodi on see mind inimese ja kirjanikuna mõjutanud.
Ateena, 2022
ÕED
Lasnamäe. Kohaliku müüdi järgi ehitatakse see hallidest paneelikatest kivilinn tühjale kohale. Tegelikkuses pole see linnajagu aga teps mitte maapõuest tõusnud. Kõige vanemad potikillud leitakse Priisle asumist ehk 6. Lasnamäe mikrorajoonist juba 2000–3000 aastat enne Kristust ehk siis ajal, kui Egiptuse vaaraod kasse kummardasid.
Enne igasugust inimtegevust, aastasadu enne kammkeraamikameistrite kätetööd kukub meie oma armsasse Tondi rabasse tulekivi ehk meteoriit, justkui jumalik ettekuulutus, et ühel hetkel saab just siin olema Tallinna suurim linnaosa, koduks 100 000 inimesele. Meteoriit jätab üsna tillukese jälje, 20 korda 30 sentimeetrit koos mõne kuni kahemeetrise lõhega, mida igaüks saab Bauhausi-esisel muruplatsil uudistada. Tulekerast jääb siia maha kollane monstrum – Lasnamäe Centrum – ning selle auks on ümberkaudsed tänavad ja bussipeatused saanud kosmilised nimed: Tähesaju ja Taevakivi.
Samasuguse komeedina lendab 1988. aastal minu ellu mu õde, tol hetkel vaid pisike teki sisse mähitud tombuke, kuid kes muudab mu elu kardinaalselt. Nii kardinaalselt, et kui päris aus olla, siis enne õe sündi mul oma elu polnudki. Jah, loomulikult on pildialbumis kahtlase väärtusega mustvalged fotod kasukasse mässitud minust Soome kelgul ja mingist hamstripõskedega titast mööda muruplatsi roomamas, aga kas see ka tegelikult olen mina, seda ma omaenese peaga kinnitada ei
saa. See laps seal piltidel olen mina ainuüksi sellepärast, et mu vanemad on mulle seda järjekindlalt korrutanud.
Sellel mälestusteta ajal on loo peategelasteks mu vanemad, kes enne Lasnamäele kolimist elavad kesklinnas ühes lammutamisele kuulunud majas. Kuna mu vanavanaema näitab mu emale ja vastsündinud minule ühel päeval ust, otsustavad vanemad, et kolivad hoovi peal seisvasse tühja majja. Seal varem elanud vanainimene viidi vanadekodusse ning kedagi uut sinna enam elama ei panda. Nii otsustavadki vanemad korterisse sisse murda ja elada seal seni, kuni leiavad parema lahenduse. Parem lahendus pole enam kaugel, sest kõigile lammutamisele kuuluva maja elanikele lubatakse anda korter Lasnamäel. Esialgu pakutakse emale ühetoalist korterit, lõpuks õnnestub tal aga välja kaubelda kahetoaline. Kahetoalise saame tingimusel, et oleme nõus üheksandal korrusel elama. Ema oleks nõus elama veel kõrgemal, kui antaks kolmetoaline.
1987. aastaks on selgunud, et uus korter asub Läänemere teel. Uudisest kuuldes otsustavad ema ja isa otsekohe paiga üle vaadata. Väljas õitsevad kastanid ning inimeste nägudel on värelev naeratus, mida võib seal vaid kevaditi näha. Õhus heljub lootus, mis mu vanemate hinges seguneb uue elu ootusega. Pirita-Kose, jõgi, Iru sild. Pärast elu kivises kesklinnas tundub neile Lasnamäele tulek justkui maale kolimisena. Kohale jõudes leiavad nad eest aga ehitusplatsi. Vast valminud majad seisavad tühjalt kui tondilossid, nende vahel heljub ehitustolm ja kuskil pole rohulibletki. Vanemad jalutavad ümber maja, vahtides mustadesse aknaruutudesse ja mõtiskledes, millised küll saavad olema nende tulevased aknad.