LIISA OJANGU
SEITSE SUVE KÜLAPOES
Autoriõigus: Liisa Ojangu ja Petrone Print OÜ, 2024
Toimetaja: Kitty Mamers
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Sander
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Maketi autor: Madis Kats
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9916-82-108-4 (trükis)
ISBN 978-9916-82-109-1 (epub)
ISBN 978-9916-82-110-7 (epub)
www.petroneprint.ee
Aitäh, Maarja, et andsid mind kirjastusele üles ja julgustasid mind Minu Lahemaa proovitööd kirjutama. Aitäh, et olid minuga Leesi poes. Aitäh, et oled juba ligi kolmkümmend aastat minuga koos Leesit ja selle lähemat ja kaugemat ümbrust avastanud.
Aitäh kõigile, kes on minu ettevõtmistesse uskunud ja mind hea sõnaga toetanud.
SISSEJUHATUS
Igal õigel eestlasel on maakodu. Mina olen eriti õige ja õnnelik eestlane, sest minu maakodu on Lahemaal Juminda poolsaarel
Leesi külas, merest vaid viiekümne meetri kaugusel. Selle õnne võlgnen emapoolsele vanaemale Leidale, kelle esivanemad juba põhjasõja ajast seal talus sakste armust paiksed olid.
Tõsi, sellist talulapse vedamist, et vanaema ise koos kanade ja lehmadega aasta ringi maal elanuks, ma kogeda pole saanud. Õnneks aga asutasid vanaema ja vanaisa end alati suveks ja ka lastelaste koolivaheaegadeks Leesile, nii et meil, kolmel tütretütrel, oli igal koolist vabal hetkel sinna asja. Ja jagus ka mängukaaslasi, sest 1980ndate lõpus, beebibuumi ajal sündinud lastest puudust polnud. Nii möödusid päevad alati õues –küll metsa onne ehitades, küll pilliroogu labürinte tallates, küll mere ääres ja tihti muidugi ka meres. Ujumise külma- ja vastupidavusrekordeid püstitasime ja purustasime nii „kogemata“ aprillis vette kukkudes kui juulis kakskümmend korda päevas ujudes. Tundus, et vanaema üleliia ei muretsenud ka – kui me lõunaks tuppa sööma ja õhtuks magama saabusime, oli hästi
küll. Aga tõenäoliselt ta ei teadnudki täpselt, mis julgeid rännakuid me ette võtnud olime.
Kogu see idüll tekitas minus omamoodi sõltuvuse – suviti on senini lausa valus poolsaarelt eemal olla, olgugi et maailmas on teisigi ilusaid kohti. Sellepärast ma näiteks kodulinna Tallinna suvises kuues peaaegu ei tunnegi. Niisiis pidin peale õndsat kooliaega, kui kolme kuud suvepuhkust enam kuskilt võtta polnud, mingi ettekäände leiutama, miks suviti ikka maal resideeruda. Noor inimene on õnneks kogenematu ja seega ka kartmatu. Nõnda tulin mina ideele taasavada Leesi külapood ajal, mil teised külapoed end järjest sulgenud olid. Noh, kui sul mingit varandust hinge taga pole, pole ka millegi kaotamist karta. 23aastaselt avasingi arglikult Leesi poe ja õige pea sai selgeks, et vaesemaks see mind ei teinud. Rahaliselt ei olnud see muidugi mingi kasumlik äri, kuigi peale ka maksma ei pidanud. Aga oi kui palju rikkamaks sain ma inimeste tundmises ja suhtlusoskuses. Ja mis kõige olulisem, sain tunda, mis tähendab olla iseenda ülemus. Süües kasvas isu, nii proovisin ühel suvel Kolga mõisas kätt ka restoranipidajana, see kogemus jäi aga külapoe omast palju lühemaks ja kuulsusetumaks. Poepidamisest saadud ülipositiivne tagasiside sokutas mulle mõneks ajaks ette roosad prillid, mis panid uskuma, et maal toredas kogukonnas elamine on ainuõige tee. Nii krahmasin endale külavanema tiitli, osalesin küla- ja kogukonnaelu egiidi all valimistel ja nuusutasin päris lähedalt terve valla juhtimist. Ilmselt peab paika, et see, kellele maitseb vorst ja meeldib poliitika (sealhulgas kogukonnapoliitika nii-öelda rohujuuretasandil), ei peaks kunagi pealt nägema, kuidas neid tehakse. Mõne aastaga möödus minu maaelu-edendamise
entusiasm – novembris, kui lähim omavanune inimene elab viieteistkümne kilomeetri kaugusel, maha sajab kolmkümmend sentimeetrit lund, mille lükkamisel vallast abi pole, kell viis on pime ning koeraga on kõikvõimalikud rajad juba mitu korda läbi hulgutud, tekib ka tugevaimal suur igatsus linna mugavuste järele. Suvine idülliline Leesi ja novembri kolletunud mustvalge Leesi ei olegi justkui samad kohad. Nii ma sügiseti oktoobri lõpus talveks vargsi linna tagasi imbun, kuid teen ettevalmistusi, et ikka aina suuremat osa aastast maal veeta.
Õnneks jääb mai ja novembri vahele pool aastat imeilusat aega, mil jõuab kõik lemmikud rajad, rannad, vaatamisväärsused läbi käia ja peas ilusaid lapse- ja nooruspõlve tempe heietada, vahest isegi kirja panna...
Järgnev lugu keskendub rohkem kohtadele, mis Lahemaa rahvuspargile mõeldes ehk esimesena pähe ei tule. Seda seepärast, et minu tegemised ja mälestused leiavad aset rahvuspargi Harjumaa osas ja eelkõige Juminda poolsaarel, mis nõukogude ajal oli ühes Pärispea poolsaarega kinnine piiritsoon. Tuntum pool rahvuspargist asub aga Lääne-Virumaal marsruudil Viitna–Palmse–Sagadi–Altja–Võsu–Käsmu. Ma ei jäta neid paiku siin käsitlemata, aga saan seda teha pigem külalise kui kohaliku pilgu läbi.
Leesi, kevad 2024
MÄNGUD JA MATKAD
KODU LÄHEDAL
TERNEME
See on talu, mis on minu seikluste algus- ja lõpp-punkt. Ja need on inimesed, kellele võlgnen õiguse nimetada end randlaseks.
Minu vanaema Leida sündis 1935. aastal Juminda poolsaarel Leesi külas Terneme talus.
Tema vanemad olid Johannes ja Albiine Niitepõld. Isa Johannes oli vanaema sünnitalust Ternemelt pärit ja pärinud selle pere ainukese pojana. Tema õdedele olla talu väärtus kullas hüvitatud. Niitepõldude ehk enne eestistamist Niitenbergide sugu ulatub samas talus tagasi põhjasõjani.
Leida räägib oma isast alati suure imetlusega. Isa olnud rahulik, töökas ja tark: oskas saksa ja vene keelt, majandas edukalt talu, oli hea kalamees ning lisaks ka kiriku nõukogu esimees. Talviti käis isa ikka hobuse ja reega üle mere jääd mööda Tallinnas soolasilku müümas. Jäätee oli palju otsem ja mugavam, sest maad mööda viis Tallinna poole sinka-vonka vankritee, kohati munakivisillutisega. Johannesel olid esimesest abielust poeg Ernst ja tütar Erna, kolmas poeg ja tema ema Maria surid üsna pea peale sünnitust. Just siis oli perel lõpusirgel uue eluhoone ehitus.