INGA LUNGE
KELLELGI EI OLE KIIRE
Autoriõigus: Inga Lunge ja Petrone Print OÜ, 2023
Toimetaja: Tuuli Kaalep
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Maketi autor: Madis Kats
Trükk: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ
ISBN 978-9916-678-86-2 (trükis)
ISBN 978-9916-678-87-9 (epub)
ISBN 978-9916-678-88-6 (epub)
www.petroneprint.ee
Pühendan selle raamatu kõigile minu praegustele ja tulevastele Karlova sõpradele
MINU KARLOVA
SISSEJUHATUS
See on minu Karlova. Kindlasti on ta kellegi jaoks hoopis teistsugune. Need on minu inimesed koos oma murede ja rõõmudega. Siin on hea olla – pole tagant sundivat kiirust, kõike jõuab, ja rohkemgi veel. Olen elanud väga paljudes kohtades, aga sellist rahulikku turvalisust pole ma varem kohanud.
15 aastat – seda polegi väga palju. Ma arvan, et iga paik on oma inimeste nägu ja seega pidevalt muutumises. Praegu elame siin meie ja see on meie nägu, meie kõigi, kes me siin koos oleme.
Ma ei oleks eales arvanud, et tulen ükskord Tartusse. Aga nii on läinud ja mul on selle üle ütlemata hea meel. Ei tea, kui palju me ise oma elu päriselt mõjutame, võibolla on mingid kohtumised, kohad ja inimesed meile juba sünnihetkel ette määratud. Tean praegu täpselt, miks Karlova ja miks just mina. Elu muster on tänaseks selgem ja juhuslikkust on siin vaid pisut. Mind on hoitud, olen õigel hetkel elu usaldanud.
Kohad mõjutavad ja muudavad meid. Oleksin kindlasti hoopis teistsugune, kui ma poleks siia sattunud. Olen elanud
noorena Nõmmel, Pärnus, Tallinnas 21. kooli vastas, Tallinna vanalinnas, Faehlmanni tänaval, veelkord Nõmmel, Viimsis, Kalamajas, Lasnamäel, Õismäel ja Harjumaal Ilmandu külas.
Karlova on minu kodu olnud kõige pikemat aega. Mul on tõesti hea meel, et minu lapsed on saanud siin üles kasvada, leidnud endale sõbrad ja tunnevad tagahoove ning salakäike.
Olen enam kui kindel, et kõigist siinsetest mudilastest sirguvad kord heasüdamlikud ja vastutustundlikud täiskasvanud. See pisike puust linnaosa kokkuhoidvate inimestega teeb salaja pai igale hingele, kes siia ekslema või elama satub.
Karlova on justkui väikene omaette maailm, kuhu linnakära eest peitu saab pugeda.
Toomaseta ma siin ei oleks. Karlova tänavatele on kirjutatud paljud meie ühised lood, siin on sündinud kaunist muusikat, minu esimesed raamatud. See on üks pikk peatükk minu elus, mis on täis toredaid ja erilisi inimesi.
Püüan avada enda jaoks märgilisi paiku läbi kohtumiste ja märkamiste. Loodan, et tunnete paljud mu sõbrad hiljem Karlova tänavatel ära. Mulle meeldib fantaseerida, seega loodan, et annate mulle andeks, kui mõni kass on raamatukaante vahel paksem kui tegelikkuses, või mõne ärimehe paat vee peal palju nigelam tundub. Ek s minagi unustan ja mäletan asju omamoodi. Seepärast tulekski teil Karlovasse tulla omal käel. Selleks, et avastada oma lugusid, leida üles Karlova kassid ja piiluda õhtul sõbralikesse akendesse. Tartu linnaosad paistavad pealinnast saabujale ääretult pisikesed, võibolla pole te ise arugi saanud, et olete juba kogemata meie juurde sattunud. Alustan oma mõtete ning muljete kirjapanekut ühel ilusal suvisel päeval Karlovast kaugel Laulasmaal asuvas Arvo Pärdi
keskuses. Liigun mälestustes tagasi, hüppan vahepeal olevikku, loksutan teid ühe värvika tegelase juurest teise juurde, luban seigelda koos minu perekonna ja sõpradega.
Kõik saab alguse vaikusest, on tühi leht – tabula rasa. Miks mul seda aeg-ajalt väga vaja on, õppisin ma ära alles siis, kui
Tallinnast Karlovasse kolisin.
Karlova, kevad 2023
SÕIT
KAUGELE MAALE
Esimene teadlik Tartu külastus ülikooli ajal. Minu esimene lavastus ja selle etendamine väikese Vanemuise ovaalsaalis. Jõuan Tartusse tagasi mõned aastad hiljem ja jään saatuse tahtel Karlovasse elama.
„Ma ei ole päris kindel, kas mu auto nii pikka sõitu vastu peab,“ mõtlen endamisi, kui võileibu kaasa pakin. Suur teega termos ootab juba kotis. Žiguliga ei pruugi kunagi kindel olla, millisel nurgal väike kosutav peatus tuleb ette võtta. Mõni päev varem on sidur andnud märku olulisest libisemisest. Kaasreisija iste on pidevas lamavas asendis, sest jubin, mis peaks seda üleval hoidma, eriti ei hoia enam. Veidi on roostet, aga õnneks midagi küljest veel ei kuku. See on mu esimene pikem sõit minu päris esimese autoga. Ostsin oma tumesinise noole kogutud raha eest Paidest. See on ekspordiks ehitatud Žiguli 05, seega veidi paremas seisus kui teised uunikumid. Kütust neelab meeletult, aga on mulle tohutult armas. Ees ootab sõit kaugele maale, kus ma ei ole kunagi varem käinud. Vähemalt ma ei mäleta, et oleks.
Kursuse juhendaja Lembit Peterson on pakkunud välja võimaluse mängida minu lavastatud Strindbergi „Mängu tulega“ pisikesel festivalil, kus esinevad teisedki teatrikoolide üliõpilased. Ma ei õpi lavastajaks, erinevalt osast kursuse-
kaaslastest. Aga kuidagi on nii juhtunud, et ühest tööst on välja kasvanud mahukas lavastus ja me mängime seda periooditi Vanalinna muusikamajas.
Istun oma tumesinise noole rooli ja võtan suuna Tartu peale. Soovin üle vaadata Vanemuise väikese maja saali ja selle võimalused, mul ei ole õrna aimugi, kuhu ma minema hakkan.
Tartu on teistmoodi. Inimesed on teistsugused, teistmoodi riides isegi. Kõigil on aega rohkem – nad on aeglasemad – nii mulle tundub. Ei, mulle ei jää sellest esimesest käigust midagi erilist meelde. Veider, teistmoodi olemine ja tohutult pikk sõit – ebareaalselt pikk sõit ja võileivad.
Mängime mõni nädal hiljem ovaalsaalis Strindbergi. See ei kuku võõras saalis kõige paremini välja. Olen noor idealistlik maksimalist, mulle ei meeldi pooltoonid – pettun Tartus ja kõiges. Ööbime kentsakas Annelinna korteris. Mäletan, et väiksena vaatasin Tallinnast välja sattudes paneelmaju ja imestasin, miks inimesed, kes elavad looduslikult kaunis kohas, suurtes ühetaolistes kastides tahavad elada. Tallinnas see minus küsimusi ei tekita, Tartus aga küll. Mulle on suureks kergenduseks, kui siit linnast õhtu hakul minema sõidame.
„Vaene inimene,“ mõtlen, kui vaatan umbes viis-kuus aastat hiljem Toomas Lunget. Ta elabki Tartus – iga päev. Aastast aastasse selles linnas, kus ei ole isegi merd mitte, kus on aeglased
inimesed ja ilmselgelt liiga vähe tegevust. Ei, ma ei koli ta juurde Tartusse – kui tahab, koligu ise sinna, kus olen mina.
Tegelikult aga ei ole mul sel hetkel kohta, kus olla. Olen nullpunkis. Ma ei tea, mis saab edasi. Elan mõnda aega koos oma nelja-aastase pojaga Viimsis. Otsin Rasmusele lasteaiakohta.
Ta ei mahu mitte ühtegi nimekirja. Tundub, et kõik inimesed on Viimsisse kolinud ja neli aastat tagasi üheskoos sünnitama hakanud. Toomas pakub välja, et äkki võiks Tartus õnne proovida. See ei tundu just eriti atraktiivne mõte, aga mul ei ole midagi kaotada.
„Ma rääkisin siin lähedal ühe lasteaia juhatajaga, et läheme ja saame temaga kokku,“ teatab Toomas õnnelikult. Mulle meeldib, kuidas selles mehes on suurel hulgal lapselikku õhinat ja naiivsust. Ma parem ei hakka talle seletama, et nii lihtsalt kõik siiski ei käi.
Istume pisikeses kabinetis ja ma saan aru, kui lootusetu ja totter kogu olukord on. Lasteaed on puhas ja korras, aga aegu näinud, pole liigset peenutsemist ega moodsaid sisustuselemente. Juhataja hääletoonist saan aru, et ta on juba päris kaua lastega töötanud. „Ma olen nõus teile tööle tulema, tegema, mida vaja. Mul päriselt on lapsele lasteaiakohta vaja,“ ütlen nõutult. Toomas särab rõõmust, saab minu jutust indu juurde ja lisab, et tema võib hakata koristajaks. Juhataja vaatab meid ja muigab, lappab pabereid ja veab näpuga kusagil järge. Ma arvan, et ta on meelitatud seigast, et „Maa tuleb täita lastega“ on lasteaeda jõudnud.
„Meil tegelikult just vabanes üks koht. Kui te ennast Tartusse sisse registreerite, siis võite juba esmaspäeval tuua poja lasteaeda,“ ütleb ta rahulikul ja veidi tähtsal toonil. Puud
akna taga ei liigu enam, autod ei liigu, linnud ei lenda – ainult mina torman pass käes Tartu linnavalitsusse, saan paberi mis tõendab, et olen nüüd tartlane, viin selle lasteaeda ja jään ootama esmaspäeva. Minu lapsel on koht olemas.
Istun Karlova puumaja kolmanda korruse akna peal ja vaatan õue. Siin on teistmoodi. Ei ole selline tunne nagu aastaid tagasi ülikooli ajal. On vaikne ja ilus. Mind valdab mingi seletamatu rahu. Jätan selle hetke meelde. Ma olen nüüd siin. Garaaži katusel jalutab paks musta-valgekirju kõuts. Karlova kass. Ta näeb mind, seisatab korraks ja longib siis edasi. Temal on aega küllaga. Kuidas ma selle väikese linna väikese linnaosa tempoga kohanen, kuidas ma ilma mereta hakkama saan, mida ma siin üldse tegema hakkan, mis edasi saab – ma ei tea vastust mitte ühelegi küsimusele. Ma lihtsalt olen ja usaldan. Kuidagi inimesed siin ju ometi elavad. Ausalt, sel päeval tundub mulle täiesti reaalne, et nad elavad pisikeses Karlovas, kuna mujal pole võimalik, et see on nende ajutine peatuspaik. Valida vabatahtlikult kõigist võimalikest just see koht ja siia elama tulla tundub mulle veidi kummaline.