Minu kangelased

VABADUS Läksin täna taas häälega reisima. Hääletamine mulle meeldib. Ja reisimine ka. Maantee ääres passimine on huvitav ja mõnus. Alati enne maantee äärde minekut on muidugi mure, et mis siis, kui ma ei saa kellegi peale, jään tee äärde toppama ja koju saan alles hilja öösel?! Aga muretseda ei tasu. Ega Eesti mingi Ameerika pole, et koju hääletamine võtaks päevi. Õhtuks saad ikka kohale. Aga miskipärast ei õpi ma seda mittemuretsemise asja üldse ära. Täna võttis mind peale üks üle keskeas kiilakas mees, päris kena häälega. Ta hääl oleks sobinud kuskile raadiosse, selline uinutav ja mahe, mõnus oli teda kuulata, kui ta rääkis oma noorusest. Õigemini 1990ndatest. Ja natuke ka 1980ndatest, kui ta vene sõjaväes oli aega teeninud. Ta mõtted ja jutud jäid mu sisse veel pikalt kõlama. Eriti jäi kõlama mõte, et 1990ndad olid kõige paremad ajad noore inimese elus, ja nagu ta ütles, et kõigil sõpradel, kellega ta hiljem viina on visanud, on rääkida üks lugu surmasuust (või ehk ka eluga) pääsemisest. Et 1990ndad oli nii vaba ja samas väga ohtlik aeg. Igatahes ta oli väga aval. Aga samas ei laskunud ta liigsetesse detailidesse, mis oleksid võinud piinlikkust valmistada või kuidagi. Päike paistis. Maantee oli suht tühi ja paljas. Pühade aeg on saanud läbi. Õues oli suur suvi. Ma tundsin tema autos ennast hästi. Üldse meenutas ta mulle teekonna lõpuni mingit Ameerika kuulsat komöödianäitlejat, mida ta muidugi ei olnud, aga 22