Jaapan maret nukke
23 vaadet tõusva päikese maale
Autoriõigus: Maret Nukke ja Petrone Print OÜ, 2025
Toimetaja: Anu Merila
Keeletoimetaja: Maret Nukke
Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk, Heiko Unt
Pildialbum: autori fotod
Küljendaja: Aive Maasalu
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9916-82-204-3 (trükis)
Täiendatud trükk, 2025
www.petroneprint.ee
saateks
Mina armastan Jaapanit, tema keelt, kultuuri ja rahvast. Kuid ma ei saa oma armastatuga koos elada, sest siis ma lakkaksin teda armastamast. Meie suhte kahekümne kahe aasta jooksul oleme nagu iga teinegi paar elanud läbi mitmeid arenguetappe.
Seeme meie suhteks läks idanema tegelikult juba siis, kui tema maailma olemasolu jõudis esimest korda mu teadvusse ühe filmi kaudu, millel puudusid subtiitrid. Mõni aasta hiljem avanes võimalus hakata õppima tema keelt ja avastama ta kultuuri. See oli me suhte passiivne faas, kus ma veel täpselt ei adunud ta piire ega teadnud, mida ta tegelikult oma sõnadega öelda tahab.
Siis, üliõpilasena, tekkis soov armastatuga silmast silma kohtuda. Nagu sellisel puhul ikka, tundus see ühteaegu ahvatleva, aga ka hirmutavana. Ja lõpuks me kohtusimegi. Proovisime kooselu lausa terve aasta jagu ning nagu iga teinegi paar tülitsesime ja leppisime me selle aja jooksul korduvalt.
Me olime erinevad, aga samas oli ta ikkagi nii ligitõmbav, et jätsin kõrvale me erinevused ja püüdsin teda mõista. Ta pakkus mulle selleks ohtralt võimalusi ega olnud kunagi kitsi vihjetega, mis tema olemust mulle selgemaks võisid teha.
Kui ma siis temast lahkusin, arvasin, et nii see jääbki ja me ei kohtu enam kunagi. Kuid aastate pärast andis ta endast jälle märku ning ma mõistsin, et ehk ongi meie jaoks parim kaugsuhe, sest nii ei muutu see rutiiniks. Pidevalt koos olles kaoks ilmselt värskus, mis iga kord meie taaskohtumist vürtsitab.
Ma märkan temas igat pisimat muudatust, isegi kui ta püüab neid minu eest varjata. Ma annan talle andeks kõik, isegi kui ta mulle mõnikord haiget teeb, ning tahan alati ta juurde tagasi minna, ükskõik kelleks ma siis ka maskeeruma ei peaks. Ma korjan igal kohtumisel üles mõne killukese, mida vajan temast tervikpildi loomiseks. Vahel leian sellele killule tema veel pooleli olevas mosaiikportrees otsekohe õige koha, kuid teinekord vedeleb see kuskil pikalt, oodates õiget aega ja klõpsates paika siis, kui ma seda enam ei ootagi.
Mulle meeldib meie kaugsuhe, kus ma ei pea võtma mitte mingisugust konkreetset rolli, sest meile piisab isegi üürikestest koos oldud hetkedest. Lahusoleku ajal igatsen meeletult ta järele ja näen teda isegi unes. Kui oleme aga pikemat aega koos, siis tunnen, et ma hakkan temast väsima ja ta ajab mind närvi. Siis on jälle õige aeg kaugeneda, et anda ruumi igatsusele, mis temast lahkumise järel otsekohe minu üle võimust võtab, ja ma jään ootama meie järgmist kohtumist.
Ma armastan Jaapanit.
Jaapan on kindlasti üks neid kultuure, mille kohta olen kuulnud kõige erinevamaid ja vastuokslikumaid seisukohti, alates sellest, et jaapanlased on ühteaegu külalislahked ja ei võta võõraid omaks, kuni selleni, et Jaapanis elada on lihtne, kuid samal ajal ka raske. Olen mõelnud, et küllap see sõltub sellest, kellena ja mis positsioonis sa selles kultuuris toimid.
Turistile näidatakse igas kultuuris seda, mis kohalike arvates on neis parim, ning mulle tundub, et Jaapan on vähemalt Aasia maade hulgas üks paremini müünud kultuure. Et turist liigub mööda ette antud trajektoori, millest ta tavaliselt keeleoskuse puudumise tõttu kardab kõrvale kalduda, satub ta vaid sinna, kuhu teda tahetakse suunata. Temalt ei oodata tülikat küsimust „Miks?”, sest teda huvitab reeglina ainult „Mis?”. Samuti võib üliõpilasena piiratud ajaks, enamasti üheks-kaheks aastaks, Jaapanisse õppima minnes sellest ühiskonnast petlik mulje jääda, sest sinusse suhtutakse kui lapsesse, kellele andestatakse oskamatus, sest sa ju alles õpid, ja keda kiidetakse iga pisima oskuse omandamise puhul, mis muidu ei vääriks tähelepanu.
Jaapanlased on tuntud mesikeeled, varmad välismaalasele meelitusi jagama, à la „küll sa oskad hästi jaapani keelt”, mis on tegelikult nagu tulevikuks antud indulgents, eeldades, et küllap sa kunagi ikka sellele tasemele jõuad. See on kiitus vaid selle eest, et vaevusid nende kultuuri vastu huvi tundma, mitte keeleoskuse eest. Lisaks jääb üliõpilase suhtlusring paratamatult ülikoolikeskseks ning muust ühiskonnast ja selle tegelikkusest ei pruugi ta aimu saada.
Mõnevõrra sarnane on olukord siis, kui väisad Jaapanit õppejõu või teadurina, sest need staatused on sealses ühiskonnas väga lugupeetud ning see „ettehooldus”, mis siis osaks
saab, võib lennutada täieliku ebareaalsuse orbiidile, millel pole päris Jaapaniga midagi ühist. See on kui mäng, millest sa ajutiselt osa võtad, kuid mis saab paratamatult üsna lühikese aja pärast otsa. Kui see mäng on läbi, siis taipad, et sa olid tore külaline, kuid veelgi toredamaks teeb su see, kui sa õigel ajal lahkud.
Jaapanis elades ja töötades avaneb tõenäoliselt kõige realistlikum pilt selles kultuuris toimuvast, ent selle juures varitseb ka oht ülemäära mattuda argielumuredesse, mis pea kohal kokku laksatavad, takistades märkamast detaile, mis ühe kultuuriuurija jaoks on esmatähtsad. Sa oled ühtäkki liialt seotud, liialt „sees”, lausa kõrvuni, ja sul pole liikumisruumi. Sa oled totaalselt haaratud mängu, mille kõiki reegleid teavad vaid teised su ümber, ja niipea, kui sa arvad, et oled piisavalt pikka aega nende keskel elades omandanud ideaalilähedase keeleoskuse ja argielukombestiku, antakse sulle vastu näppe, osutades, et sa ei saa ikkagi kõigest aru, sest pole sünnilt jaapanlane. Sestap ongi parim olla lihtsalt kultuuri uurija, kes kalli ja oodatud külalisena tuleb, küsib ja vaatab, andes kohalikule meelitavalt kõiketeadja rolli, ning lahkub õigel ajal, viies enamasti oma teadmised endaga kaasa.
Tallinn, 2011
ja unelmad
Esimene vaade.
Nagu paljudel teistelgi kultuuridel on ka Jaapanil oma loomismüüt, mis pärineb 8. sajandi keiserlikust müütide kogumikust „Kojiki” ehk „Ülestähendusi vanadest asjadest”. See räägib loojajumalatest, õest-vennast Izanamist ja Izanagist, kes sonkisid Taevastel Väljadel elades pika piigiga mudast ollust, mille käigus tilkusid selle otsast mõned piisad, moodustades müütilise
Onōgoro saare, kuhu õde ja vend asusid elama ning kus nad lõid üheskoos veel saari ja jumalaid. Niisiis, taevaste olendite tahtel sai kujutust ollusest midagi konkreetset ja selgepiirilist –maa, mida hakati nimetama Yamatoks ja hiljem Jaapaniks. See müüt on minu arvates väga tähenduslik, ja mitte seetõttu, et see kirjeldab ühe rahva ettekujutust aegade algusest, vaid just seepärast, et eimillestki saab miski ja tähendusetu omandab tähenduse.
Minu käest on sageli küsitud, kuidas mul tekkis seos Jaapaniga. Ja seda küsimust ei ole esitanud mitte ainult need,
kellega olen seltskonnas esimest korda kohtunud, vaid rohkem just jaapanlased, nii et mul tekkis ajapikku vajadus selle peale midagi mõistlikku vastata. Kuna ma ei olnud esimesel korral, ühel ametlikul banketil, selleks küsimuseks valmis, olin sunnitud kohapeal vastuse improviseerima. Ja hiljem olen ise mõningaid lugusid välja mõelnud, umbes kolm erinevat versiooni, mida vajaduse korral rääkida, et ennast liialt ära ei tüütaks. Iseenesest pole mitte ühelgi neist mu omaloodud müütidest midagi viga ja nad kõik kõlavad päris autentsena. Esimene müüt, mille kunagi olukorra sunnil välja mõtlesin, oli seotud jaapani kunstiga. Veel teismelise noorena leidsin raamatukogust Jaapani puugravüüride kogumiku, mis oli välja antud umbes 1970ndatel ja mis oli üsna puutumatuna riiulil vedelenud. Seda kogumikku avades ja pilte lähemalt uurides hämmastas mind see, kuidas jaapani kunstnikud olid inimesi kujutanud meie jaoks ebaharilikust vaatenurgast. Nii näiteks oli üks kimonos iludus pööratud seljaga vaataja poole ja piilus toda kelmikalt hoopiski peeglist, justkui püüdes oma uudishimu varjata. Vaadates neid kuulsate gravüürimeistrite, nagu Harunobu ja Utamaro, loodud pilte kaunitest naistest, kes olid kujutatud väga peenetundeliselt ning iseäralikes poosides ja rakurssides, tekkis mul esmane huvi selle maa kultuuri vastu. Inimeste ja ka looduse kujutamisviis erines minu meelest tunduvalt sellest, mida meie olime harjunud enese ümber nägema, ning see tookord eksootilisena tundunud maailm näis salapärase ja kaugena. Ma ei teadnud sellest maast midagi rohkemat, kui neilt piltidelt näha võis. Kahjuks ei sattunud mulle pikka aega kätte muud informatsiooni, kui oli võimalik eesti
keelde tõlgitud romaanide ja jutustuste kaudu hankida. Nõnda jäidki paljud küsimused vastuseta õiget aega ootama.
See lugu ei olegi nii väga võimatu, sest igal aastal uute üliõpilaskandidaatidega vesteldes kuuleb päris sageli variante seesugusest põgusast ja juhuslikust esmakontaktist Jaapaniga.
Tänapäeval on hea tahtmise korral muidugi vajalikku infot raamatukogust või internetist leida palju lihtsam kui tollal, kui süsteem ise oli selle maa keele ja kultuuri tundmaõppimise teatud osale elanikkonnast kättesaamatuks teinud, viies näiteks selle eriala õppimise vaid „suure kodumaa” paari keskusse, mis asusid meist sadade kilomeetrite kaugusel. Seetõttu sumbus mul see jaapani kunstiga seoses tekkinud huvi mõneks aastaks, enne kui ma uuesti, kuid siiski teisel moel selle kultuuriga kokku puutusin.
Minu teine müüt tugines tõsiasjale, et sageli tekib sügavam huvi Jaapani kultuuri vastu pärast mõne sealt pärit võitluskunsti või muu alaga tutvumist. Samamoodi oli ka minuga, sest enne jaapani keele õpingute algust olin ma juba veidi aega tegelenud karatega, mis elas tollal, 1980ndate lõpus, Eestis läbi justkui oma taassünni. Treeningprotsessi juurde kuulus paratamatult ka karate terminoloogia omandamine ning ajapikku tekkis huvi, mida need sõnad, mida me treeningutel iseendastmõistetavalt kasutasime, tegelikult jaapani keeles tähendavad. Nõnda süvenes vähehaaval huvi sügavamate teadmiste vastu, mille loogiliseks lahenduseks saidki olla selle keele ja kultuuri tõsised õpingud.
Kolmas variant lugudest, mida ma armastan kõige enam oma tänulikele kuulajatele välja pakkuda, on seotud filmi-
kunstiga. Olin ilmselt keskkooliõpilane, kui Kinomajas näidati aeg-ajalt rahvale väärtfilme, ja nii sattusin minagi vaatama Akira Kurosawa 1951. aastal valminud filmi „Hakuchi” ehk „Idioot”, mille aluseks oli see tuntud jaapani režissöör võtnud Dostojevski suurteose. Juhtus aga selline näotu lugu, et jaapanikeelset filmi vene keelde tõlkima pidanud inimene ei ilmunudki kohale, ehkki saalitäis rahvast teda pikisilmi ootas. Nõnda lükati seansi algust pidevalt edasi, kuni otsustati filmi siiski näidata, ent ilma tõlketa. Seepeale lahkus enamik filmisõpru saalist, kuid mina jäin millegipärast kohale – ehk oli selle põhjus aastate eest gravüüride vaatamisel tekkinud huvi, mis sundis mind paigale, või midagi muud, ma ei tea. Igatahes olin ma saalis üks kolmest inimesest, kes vaatas kolm tundi kestnud mammutfilmi vapralt lõpuni. Tänu tõlke puudumisele olid meeled erksad ja püüdsin haarata igat nüanssi tegelaste hääles ning isegi jätta meelde mõningaid sõnu, mis filmi jooksul kordusid. See film ei väsitanud mind üldse, sest olin keskkooli ajal suur Dostojevski austaja ning ka selle filmi aluseks olnud teos oli mul loetud.
Kui 1989. aasta sügisel avanes Eestis võimalus jaapani keelt ja kultuuri päris tõsiselt õppima asuda, olin kohe esimeste seas, kes sellest kinni haaras. Ainus, mis mind kurvastas, oli see, et loengutes käsitletu hõlmas ainult Jaapani vanemat kultuuri, ajalugu ja kirjandust, mille sekka tuli käia keeletundides. Kuid ka keeleõpingutes puudutatud teemad jäid tänapäevasest Jaapani eluolust pisut kaugele, sest õppematerjale nappis ja pealegi oli õpik välja antud lausa minu sünniaastal! See-eest oli jaapanlaste kohta liikvel igasuguseid müüte, mille tõepärasust ei osanud mitte millegi alusel hinnata: näiteks et jaapanlased