Minu Island
Autoriõigus: Ulvi Mustmaa ja Petrone Print OÜ, 2026
Peatoimetaja: Epp Petrone Toimetaja: Pille Gerhold Keeletoimetaja: Triinu-Mari Sander Kujundaja: Heiko Unt Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi Küljendaja: Aive Maasalu Fotopoogen: autori erakogu, kui ei ole tähistatud teisiti
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9916-82-288-3 (trükis) ISBN 978-9916-82-289-0 (epub)
Islandi rahvaarv maakaardil põhineb 2026. aasta andmetel.
www.petroneprint.ee
Sisukord Sissejuhatuseks . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .9 Esimene päev: mudamölakad ja trahv . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 12 Teine päev: me vist saamegi tööd . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 23 Kolmas päev: maavärin, võladraama ja tingiväljad . . . . . . . . . . . . . . 34 Neljas päev: teel tööle . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 38 Töö-ööpäevad: jäätiseauto ja jää-äärega iseseisvuspäev . . . . . . . 50 Esimene puhkusereis: suurännid, järvekoletised, drüüased ja kadunud Lumemägi . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 63 Taas tööl: issanda loomaaed . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 72 Me elame lehma saba all . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 81 Puhkusereis Läänefjordidesse . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 86 Landmanna ja Vestmanna . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .111 Liustikumatk . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 123 Islandi haldjalood: pulm, tulevärk ja Eeva pesemata lapsed . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 127 Sünnipäev . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 135 4 x 4 = Askja ja Holuhraun . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .141 Jaht Islandi moodi ja pidu uues kodus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 150 Tänu Justin Bieberile . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 158
Tuulest viidud, tuulest toodud . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 164 Aasta hiljem: me oleme tagasi . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 166 See oli ennemuistsel aal, kui heeringas elas... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 173 Kõrilõikajad, lõhelüpsjad ja muud kenad inimesed . . . . . . . . . . . . 179 Taas tööl, siin kallil maal . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 191 Islandi kriisikampsun . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 200 Ainulaadne kogemus kogu eluks . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 207 Islandi verine pärand . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 211 Päkapikutused ja uue aasta imed . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 213 Talvine tripp. Tänu Thorile! . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 223 Väljas on veebruar täna. Või siis märts. Või aprill... . . . . . . . . . . . 229 Munapühad ja pühad munad . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 236 Islandi-talve viimane vaatus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 240 Kaks aastat hiljem . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 244 Eesti Mees ehk elu suurim ootamatus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 252 Meestest, naistest ja ilmast üldse . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 259 Kriisi küpsetamine. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 273 Juhhõissa, jõulud!. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 282 Lõpetuseks . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 293 Lugemissoovitusi . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 296 Filmisoovitusi . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 300 Korduma kippuvad küsimused. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 302
Sissejuhatuseks „Ma tõesti ei saa aru, miks sa seda kõike ei tee,“ ütleb kolleeg Irmen ühe kohvipausi lõpus tassi loputades. Ütleb nii ükskõikse tooniga, nagu kommenteeriks tavalist Eesti novembriilma: „Näe, jälle sajab.“ Jään Irmenit juhmtardunult vaatama. Kõik meie igapäevased võimsad võlusõnad – arengukava, enesehindamine, riskihaldus, jätkusuutlikkus, säilenõtkus – pudenevad üksteise järel põrandale nagu sillerdavad pärlid rebenenud helmekeest ja veerevad laudade alla peitu. Korraga täidab ruumi üksainuke küsimus, suur ja tugev nagu Tamme-Lauri tamm: „Ja m i k s sa siis seda kõike ei tee?“ Tõesti, miks ometi? Mida tunneb üks eesti ema, kelle lapsed on äsja kõigi kõrgemate ja madalamate koolidega maha saanud ja alustanud täiesti iseseisvat – nii isiklikus, töö, geograafilises kui ka finantsilises mõttes – elu? Ja kui see elu tundub neile igatpidi sobivat? Kas see ema tunneb rõõmu? Uhkust? Seda kindlasti. Sest mõtle, kui tublideks ma olen nad kasvatanud. Aga ka omamoodi üllatust ja vabanemist. Palk oleks justkui tõusnud, vaba aega juurde tulnud ja nädalavahetusteks ei peagi enam potitäite viisi vaaritama.
Nii mõnigi noor läheb peale aastatepikkust pingutust koolipingis reisipausile – mida kaugemale, seda põnevam. Miks ei võiks tema ema või isa, kelle koormus kaugeltki väiksem pole olnud, sama teha? Eriti veel, kui sellele emale või isale on reisikihk ja seikleja süda sünnikaardiga kaasa antud? Ei saa öelda, et ma oleksin elus vähe reisida saanud. Olen isegi reisijuhina töötanud. Täitsa tükk aega, lausa aastaid. Aga ma olen juba ammu unistanud võimalusest olla kuskil võõras kohas kauem, kui reisijuhi paar päeva seda võimaldavad. Ma tahan päriselt aru saada ja omal nahal kogeda, mis sorti inimesed seal kusagil kaugel ja võõral maal siis ikka elavad, mida nemad ilmaelust arvavad, kuidas probleeme lahendavad või pidu peavad. Mu õde Kaili on eluga umbes samas punktis ja teda ei pea pikalt moosima. Plaan ise on lihtne: nii palju raha meil pole, et tavaturisti kombel kuude viisi reisida, puhata ja mängida. Kuid me oleme nõukogude karastusega eesti emad. Me teame, kuidas külvata ja korjata, keeta ja koristada. Ning maailmas on piisavalt kohti, kus vajatakse hooajatöölisi. Pealegi on maailmal lõuna- ja põhjapoolkera, mis tähendab, et kusagil on alati suusahooaeg – külatäite kaupa suviti masendavalt mahajäetud näoga hotelle, mis talvel kõik teenindavat personali vajavad. Kusagil on alati midagi korjata – viinamarju, apelsine, kiivisid või kohviube. Kui õnnestuks ennast õigeks ajaks õigesse kohta sokutada, siis võiks ju...?
Island tundub olevat üks sellistest kohtadest, kus kaks eesti ema võiks ära kuluda – vähe rahvast ja palju turiste. Äkki õnnestub?
Õnnestus. Ja veel kuidas! Tule ja jää maa võttis meid vastu, üllatas ülepäeviti, esitas väljakutseid, pani ahhetama, jahmatas, ehmatas, hirmutas, vihastas, võlus, õpetas – ning pani ennast austama ja armastama. Tule ja jää maa. Me tulime – ja meie süda jäi. Nii et me pidime muudkui uuesti tulema. Meie kannul jõudis Islandile veel terve plejaad eesti emasid ja isasid. Vahel meenub mulle ikka see lause: „Ma ei saa aru, miks sa seda kõike ei tee?“ Aitäh Sulle, Irmen, päästikule vajutamise eest! Meilt kõigilt. Võru, 2026
Esimene päev: mudamölakad ja trahv „Ma ei usu, et see maa mulle kunagi meeldima hakkab.“ Kaili on rooli külge klammerdunud, et teravate tuuleiilide kiuste tee peal püsida. Ümberringi on hall tühjus. Juba tubli tund aega. Ei mingit viitkümmet varjundit. Isegi viit mitte. See pole udu- või suduhall supp – nähtavus on täiesti olemas. Märja asfaldi värvi hall tühjus paremal, vasakul, ees ja taga ulatub kilomeetrite kaugusele silmapiirini välja. Puupojukestki ei paista ja majad on mingis teises maailmas, mitte siin. Kuidas saab üldse nii olla, et mitte midagi ei ole? Mul pole praegu Kailile ühtegi veenvat vastuargumenti.
„Viiekümnendat sünnipäeva käisin ma tähistamas Islandil. Imeilus ja imesid täis maa!“ Nii kiitis kakskümmend viis aastat tagasi mu õe ämm, väsimatu reisisell. Inimene, kelle suhtes mul on eluaeg olnud nii suur respekt, et mul ei tule mõttessegi tema sõnu kahtluse alla seada, ning kelle juhuslikust repliigist saigi alguse üks minu unistusi: Island. Aga sellest pole hetkel abi. Väide „aga Mare ütles, et on ilus“ ei veena hetkel isegi mind ennast. Nii igavhall ja tühi ei saa
ometi üks maa olla! Eriti veel keset juunikuud! Igav, tühi ja masendavhall. Lapimaa valge igatahes igavalt ei mõjunud... Veider, kuidas kellegi teise repliigid või lood on minu elu suunanud. Umbes kuu aega tagasi tulime Kailiga Lapimaalt, kus olime suusakeskuse hotelle koristades veetnud neli imelist kuud. Kui keegi oleks mulle kakskümmend viis aastat tagasi öelnud, et minust, noorest ja entusiastlikust õpetajapreilist, saab koristaja ja et ma naudin seda, oleksin talle ilma pikemata kiirabi kutsunud. Aga näe, mis elu inimesega teeb! Lapimaa sai valitud järgmise aastatetaguse seiga pärast, kus reisijuht Katrin meenutas õhates oma aastavahetusretke Lapimaale: „Ja täpselt keskööl, kui olime just läbi lume vaara otsa vantsinud ja seljakotist šampuse välja koukinud, ilmusid taevasse virmalised. Nagu uusaastasaluut! See oli nii ulmeline ja võimas!“ Mina olin juba üle poole sajandi ilmas elanud ja kogu selle pika aja pidanud ilma virmalisteta läbi ajama. Oli viimane aeg midagi ette võtta. Õnneks oli ka õde Kaili nõus „midagi ette võtma“. Ja kuna Lapimaal sujus kõik maailma parimal moel – kolmandal päeval pärast kohalejõudmist oli meil töö, kodu ja vaba aeg; see viimane pole sugugi vähetähtis, kui saatus on sulle määranud nõukogude naise ja eesti ema rolli; vaba aeg ainult enda tarbeks! –, siis ei raatsinud me sellest pühast kolmainsusest veel loobuda. Neli kuud Lapimaa suusakeskuses andis meile rahvusvahelise koristuskogemuse, sportliku vormi mäesuusatamises, uued sõbrad ja igatsetud virmalised ning enesekindluse ja usu
meie ettevõtmise võimalikkusesse. Uueks väljakutseks sai Island. Muide, kas teate, et lumi, seesama, mida me oleme harjunud valgeks pidama, võib olla helesinine, roosa, hõbedane, kuldne, tumepunane või tumelilla? Mina enne Lapimaad ei teadnud. Nagu ma ei teadnud ka seda, et Lapimaa kuused on talvel mustad ja alles kevadel lähevad jälle roheliseks. Inimese silm ei suuda polaaröö napis valguses rohelist välja sünteesida. Nagu ma ei teadnud veel paljusid asju elust nabapiiri taga. Islandist ei tea me samuti suurt midagi. Meil on pagasnikusse pakitud mõned raamatud ja muud nipetit-näpetit, siit-sealt pooljuhuslikult näppusattunud materjale, aga nendega tutvumiseni pole me veel jõudnud. Sest kõigepealt on vaja leida töö, rügada nagu hull ja vaat siis vabal ajal valge inimese moodi mõnuleda, raamat süles ja kohv käeulatuses. Kuid esialgu on väljavaade vilets. Igas mõttes. Hall ja tühi. Sellist tühjust Eestis ei ole. Eestis tuleb mets ette. Või vähemalt põld. Eesti põld ei ole tühi ja mõttetu maa, isegi kui seal parasjagu midagi ei kasva. Sa saad aru, et keegi on seal kündnud ja toimetanud ja et kellelgi on seda maad vaja. See tühjus siin on täiesti mõttetu tühjus. Siin ei kasva midagi peale halli liiva ja hallide kivide. „Uskumatu,“ ütleb Kaili, „kuidas võib üks maa niimoodi hallitada! Ja mis põrgu pärast nad ometigi oma asfaldi on üles kündnud?“