VARASTATUD VABADUS
Autoriõigus: Susanna Veevo ja Petrone Print OÜ, 2023
Toimetaja: Evelin Kivimaa
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9916-678-52-7 (trükis)
ISBN 978-9916-678-53-4 (epub)
ISBN 978-9916-678-54-1 (epub)
www.petroneprint.ee
Pühendatud kõigile, kes võitlevad oma vabaduse eest.
SISSEJUHATUS
Ma ei olnud Iraani peale kunagi mõelnud. Minu jaoks oli see alati olnud üks nendest kaugetest idabloki riikidest, mis kellelegi suurt korda ei lähe. Riik, mis polnud meie moodi ega puutunud Eestisse eriti kuidagi. Pärsiast kuulsin küll kooliajal, ent tegelikult ei osanud teda ei geograafiliselt ega poliitiliselt kuhugi asetada. Pärsia oli rohkem idee, lugu raamatus, legend tsivilisatsioonist, kui et päriselt eksisteeriv paik ja rahvas.
Tõenäoliselt mõtlesin sisimas, et olen ju ometi eurooplane –milleks mulle need veidrad, vaesed ja ebastabiilsed riigid.
Praegu, täiskasvanud inimese, välispoliitika entusiasti ning Lähis-Ida ja Kesk-Aasia palava armastajana, on neid ridu lausa piinlik kirja panna. Ometi tean, et ma pole sugugi ainus inimene, kes on seda regiooni alahinnanud. Seega las olla piinlik: nii saangi jagada, kuidas Iraan muutis mu vaateid, huve ja arusaamist maailmast. Oma privileegide mõtestamine ja metafoorilisest lühinägelikkusest lahtisaamine on osa minu loost.
Vabas Eestis ja Euroopas üles kasvanuna oli mul üsna lihtne automaatselt alahinnata kõike, mis ei olnud Põhja-Ameerika
või Põhja-Euroopa nägu. Pärsia, Iraan, Lähis-Ida – need olid lihtsalt nimed, millele ma isegi ei mõelnud, enne kui hakkasin oma silmaringi tõsimeeli laiendama ning mõistsin, kui palju ilu ja maagiat leidub selles, mis on minu jaoks võõras või ebatavaline. Kuna Iraan ei ole tuntud just turismimekana, siis jõudsin sinna läbi huvitavate keerdkäikude. Nii võtan ka oma lugude jutustamises voli käia vahel ringiratast või jõuda puäntideni väheke pikemat teed pidi.
Mõtlen tänuga kõigile, kes mulle Iraani-aegadel kaasa elasid, raamatut kirjutama julgustasid ning mind tagasi ootasid. Mu teekond pole just alati olnud sirgjooneline, kuid pere ja lähiring on aidanud mul siiski endale siin maailmas koha leida. Samuti olen tänulik Petrone Prindi kirjastusele võimaluse eest oma lugusid jagada ning fantastilisele Evelinile, kes teksti toimetades justkui mu mõtteid luges. Kõige enam mõtlen aga Iraani naistele, kes vabaduse nimel tänaseni võitlevad ja oma elu ohtu panevad. Ühel päeval me veel tantsime ja laulame Iraanis, juuksed tuules lehvimas!
Susanna Hiiumaal, 2022. aastal
KUIDAS KÕIK SAI ALGUSE
Enne varahommikul magamaminekut olid mul elu esimesed Iraani lennupiletid ostukorvis ning süda saapasääres. Enam polnud pääseteed. Ma olin minemas. Teadis ainult elukaaslane. Aga pere, lähedased, sõbrad... Kuidas sa ütled kellelegi, et lähed Iraani?
Ma pole kunagi päris täpselt aru saanud, miks, ent ühel hetkel hakkas elu mind justkui vägisi Ida poole tõmbama. Esialgu vaimustusin Balkani poolsaarest ja selle kaootilisest võlust, just läbi kirjanduse ja filmikunsti. Olin siis vist hilisteismeline, nii 18–19aastane, kui kogusin kokku iga viimsegi Eesti raamatukogudes leiduva teose Balkani sõdade ja piirkonna ajaloo kohta. Kuulasin lõputult Bosnia rahvusklassikat „Sarajevo, ljubavi moja“* ja lahistasin nutta, kui kohtusin omaealise bosnialannaga, kes rääkis verdtarretavaid lugusid viieaastasena püssitoru ees seismisest ja üheksakümnendatel Balkani sõdade ajal oma elu eest põgenemisest. Sain uut inspiratsiooni, kui rääkisin Balkani sõjauuringute keskuses posttraumaatilise stressi häiretele keskenduvate sotsiaalteadlastega. Vaikselt avanes pilt, mis oli oluliselt suurem, kui mu senine rahulik elu Hiiumaal või hilisemad muusikaõpingud muusika- ja teatriakadeemias – märksõnad, mis olid mind varem kogu elu saatnud ja * „Sarajevo, ljubavi moja“ – Kemal Monteno ikooniline laul 1970ndate Bosniast. Tõlkes: „Sarajevo, mu arm“. (bosnia k)
lausa identifitseerinud. Kool oli läbi, välispoliitiline olukord maailmas oli erakordselt rahulik, mina noore täiskasvanuna adrenaliini ja enesekindlust täis ning tundus, et kõik teed olid valla. Oli aeg hakata maailmast aru saama.
Ühel vihmasel kevadel tundsin erilist Balkani kutset –minna kuhugi, kus ma olen sunnitud õppima, harjuma ja kohanema. Olin olnud pikalt Eestis, pettunud mõnes oma valikus ja tundsin end olevat natukene lõksus. Olin võtnud ülikoolist akadeemilise puhkuse, kolinud oma elu Hiiumaalt Tallinna ja sealt omakorda Tartusse, aga seegi polnud piisavalt kaugel –kuulsin omaenda mõtteid endiselt liiga selgelt. Rahutus võttis kõikide meelte üle võimust. Juba varasematest aastatest teadsin, mis on sellele parim ravim – võtta riske, panna end uutesse olukordadesse ja võib-olla hästi-hästi natukene ka karta oma elu pärast. Noh, nii värvingu andmiseks.
Ühel või teisel moel vajasin kiiremas korras adrenaliini, et end veidigi elusalt tunda. Nii pakkisin seljakoti, ostsin üheotsapileti Ateenasse ja sirutasin pöidla maantee ääres püsti, et hääletada Tallinna lennujaama. Valmis võtma vastu kõike, mida iganes elu pakkuda otsustab. Nüüd, kalendri järgi ligikaudu kümme aastat hiljem, tekitab isegi see mõte minus hirmujudinaid. Ometigi oli nendel aastatel hääletamine mu peamine reisimisviis: raha oli vähe ja aega palju, seega tundus niimoodi õnne peale reisimine üsna sobiv.
Tagantjärele imestan, kui paljud teed on inimesele lahti, kui olla piisavalt noor ja rumal. Eesti vanasõnast – jumal hoiab joodikuid ja lolle – inspireerudes püüdsin tollal vist kindlaks teha, kas olen piisavalt loll, et mind peaks hoidma. Tegelikult oli see aeg oluliseks sisekaemuseks.
Mida aeg edasi, seda selgemalt mõistsin, et minu hääletamised ja võõrastes kodudes ööbimised olid edukad tänu põhjaeuroopalikule välimusele ja laiale naeratusele. See oligi üks nendest elumuutvatest teekondadest, kus hakkasin vaikselt selgeks saama ka mu enda lõputuid privileege siin ilmas.
Teekond ise, nii intellektuaalsel tasandil kui ka geograafiliselt mööda maad, edenes siiski jõudumööda – üks hetk, üks vahemaa, üks arusaam, üks päev korraga.
Mõned nädalad pärast Ateenas maandumist olin jõudnud otsaga Balkani poolsaarele Kosovosse, tollal ametlikult maailma kõige nooremasse riiki – nende iseseisvus polnud kestnud veel kümmet aastatki.
Serbia ja Albaania kaklesid küll endiselt Kosovo üle, kuid vähemalt tollel kevadel kehtis riikliku valuutana euro, naised liikusid julgelt ka pimedatel tänavatel, lapsed mängisid parkides palli ja USA saatis sõjas räsitud rahvale suurel hulgal humanitaarabi. Eestlaslikult tundsin värskelt iseseisvuse saavutanud Kosovoga ühtekuuluvust ja sümpaatiat. Väikeriikide iseseisvus tähendas juba siis palju.
Kosovo pealinna Priština kevadistel tänavatel läksid esimest korda elus minu mõtted Iraani peale. Couchsurfingu* kaudu olin tutvunud imevahvate Iraanist pärit võõrustajatega.
* Couchsurfing – veebiportaal, mille kaudu said seljakotirändurid leida tasuta majutust kellegi kodus. Kahjuks see enam niisugusena ei toimi, kuna on nüüd osaliselt tasuline ja palju on ette tulnud olukordi, kus võõrustajad on naissoost külalisi rünnanud. Otsetõlkes: diivanisurf. (inglise k)
Jalutasime koos nendega paduvihmas ning imestasin, kust küll nii head inimesed tulevad. Amiri ja Mehri silmad särasid, kui nad oma kodumaast rääkisid, ja minu sees hakkas kasvama mingi uus igatsus. Abielupaari paksude vaipadega kaetud korteris seisis teekann alati tulel – see oli perekondlik traditsioon, mida ei saanud lõhkuda ka Kosovos elades. Igal teepausil nosisime kõrvale maiustusi, muuhulgas minu lemmikut gaz’i, mis on nugatistiilis hõrgutis Iraanist Esfahāni kandist. Tee sisse käis kristalliseerunud suhkrupulk, mis täitis ka lusika funktsiooni. Õhtusöögiks sõime safraniriisi rosinatega, küpsetatud kana ja ohtralt lisandeid – Lähis-Ida stiilis kõik koos samadest taldrikutest.
Jah, toiduvalmistamine ja selle võõrastega jagamine on üks keskseid osasid Iraani kultuurist, seda taipasin kohe. Muuhulgas on see ka lihtne viis, kuidas võõrastega ühist keelt leida. Laua taga istumise juurde käisid kõikvõimalikud jutustused maailma kaunimatest linnadest. Mu kõrvus kummitab siiani, kuidas Amir ja Mehri kõnelesid oma kodulinnast Esfahānist. Nad rääkisid sellest maagilisest linnast – Iraani kultuuri ja ajaloo pealinnast – justkui paradiisist, mis peidab endas poolt maailma. See, muide, on nüüdseni selle linna tunnuslause: Esfahān – pool maailma. Kui kaunis võib olla linn, millel on selline tuntus?! Mul oli vaja kohe teada saada. Nüüd, kui Balkan oli käeulatuses ja eriti headel hetkedel lausa enam-vähem hoomatav, avanes mu rahutus hinges uus sopikene – müstilisele tundmatule Iraanile. Iga sõna, mida mu armsad võõrustajad oma koduriigi kirjeldamiseks kasutasid, muutis seda igatsust järjest teravamaks.