Hii na ra hvaar v maakaard il põh i neb 2025. aasta a nd metel.
www.petronepri nt.ee
Wei, Kitty, Karel ja Indrek –ilma teieta see lugu kirja poleks saanud.
Ja ema, isa –ilma teieta poleks ma Hiinasse üldsegi jõudnud.
Sisukord
Sisukord
Rohusegaja võlujook
Lisa 1. Hii na köök ja söömiskultuur
Lisa 2. Kümme reisi n ippi
Lisa 3. Tosi n fopaad
Saateks
„Mis sind siis Hiinasse viis?“ küsitakse mult sageli.
Ja mida ma vastan? Toit, kultuur, ajalugu, raha, pandad, naised, kiirrongid, pilvelõhkujad, konfutsianism ja sada üks muud stampvastust – valin küsija näo järgi, mida ütlen.
Aeg-ajalt on tore teeselda, et olen algusest peale oma Hiinateekonda kui mingit suurt meistriteost orkestreerinud –vahel jään ise ka seda uskuma. Tõde peitub aga mujal.
Esimesed sammud Hiina suunas sündisid läbi ebaõnnestumise. Keskkooli viimased poolteist aastat möödusid mul tagapingis kriminulle lugedes. Nagu võite ette kujutada, see hinnetele pai ei teinud, aga see-eest oli mul riiuli-
täis krimkasid ja kindel veendumus, et olen Sherlock Holmesi taaskehastus. Lõputunnistus käes, jõudis üsna pea
reaalsus kohale ja kogusin ülikoolidelt järjest korvisaamiskirju. Kõige valusam hoop tuli Tartu ülikooli psühholoogia
instituudilt, millele olin mänginud oma peamised kaardid.
Lõpuks jäi lauale vaid kaks varuvarianti: inglise filoloogia Tartu ülikoolis, kuhu sain otse sisse, ja Hiina uuringud
Tallinna ülikoolis, kuhu mulle pakuti õppekohta vaatamata
sellele, et intervjuul Konfutsiuse nime unustasin.
Inglise filoloogia või Hiina uuringud? Mida paganat seal
inglise filoloogias üldse õppida on? Vali Hiina, noormees, vali Hiina! Mõte oli parajalt hull, et tunduda mõistlik. Iga
päevaga hakkaski Hiina aina rohkem mu mõtetesse tungima, algul kutsumata külalisena, hiljem juba vana semuna. Ja miks?
Üheksateist on vanus, mil kantakse katkisi teksaseid ja öeldakse: vaata ette, maailm, siit ma tulen. Oh, kuidas
ma vaid ihkasin ka ise seda öelda, aga iga kord, kui selleks võimalus avanes, lõin kartma. Olin kodupaiga ootustest ja normidest liiga aheldatud, et oma tagasihoidlikkuse kestast välja murda ja saada selleks tuulde sülitavaks kauboiks, kes ma sisimas olla ihkasin. Selleks vajasin ma metsikut ida –kohta, kus ma ei tunneks kedagi ega midagi ja saaksin tagajärgedele mõtlemata puusalt tulistada. Vajasin seda halli ala, kus seiklusi jahtides fopaad andeks saaksin, sest olen vaid
„rumal välismaalane“, kes ei tea veel, kuidas asjad tegelikult käivad.
Ja just seda Hiina mu jaoks kujutaski – võimalust minna avastama, aga mitte niivõrd orienti kui (klišeehoiatus!) ise-
ennast. Nüüd, kümme aastat hiljem, julgen öelda, et olen mõlema kohta ühte-teist teada saanud...
Belgia, sügis 2025
Suur Seen
Shanghai, juuli 2016.
Viiiuuuuhhhhh.
Näen läbi vihmase bussiakna, kuidas järjekordne magnet-
hõljukrong kihutab rööbaste kohal hiidlinnastu poole. Isegi
siinsel maanteel, kus kiiruspiirangud pigem soovituslikena tunduvad, vilksatab rong meie bussist mööda kui postist.
Ja enne kui seda pikemalt imetlema jõuan jääda, ongi rongisaba mussoonvihma loori taha kadunud.
Väljas on juba hämar, aga vaatamata pikale lennureisile keegi väsimuse märke küll ei näita – võib-olla vaid õpetaja
Zhang, kelle hooleks kihevil noortekarja kantseldamine on
jäänud. Kuid kantseldamist me ei taha, arvestades, et eesseisev Shanghai keelelaager kujutab meist paljude jaoks esimest võimalust ilma vanemate järelevalveta pool kuud välismaal veeta. Ja lisaks kujutab see ka võimalust uusi tutvusi saada, sest olgugi et laagri korraldajaks on Tallinna ülikool, leidub meie kahekümnepealises pundis Hiinaentusiaste ka paljudest teistest Eesti kõrg- ja keskkoolidest. Minu jaoks pakub hetkel kõige enam elevust aga vaade, mis mulle aknast avaneb, sest mida kaugemale selja taha jääb Pudongi lennujaam ja mida lähemale jõuab kesklinn, seda kõrgemaks venivad teeäärsed kortermajad ja neid
plokk ploki haaval taeva suunas laduvad hiidkraanad. Kui
New York on Suur Õun, siis Shanghai peaks olema Suur
Seen, arvestades tempot, millega see linn igas võimalikus
meldama, et ühel hetkel tundub mulle, et bussijuht tugineb
pigem juba vaistule kui silmanägemisele.
Pressin nina vastu klaasi, lootes sakiliste vihmanirede
vahelt heita pilgu linna siluetile.
Ükshaaval kerkivad mereudu seest esile südalinna pilve-
lõhkujad. Vaade on vägev, lihtsalt vägev. Kolossaalsete
paneelmajade tipud on nagu tohutud orad tunginud pilve-
patjadesse, mille kohal välgatavad telemastid rütmilisi
neoonvilksatusi, justkui oleks taevariigis diskoteek.
Suur – kõik on nii tohutult suur!
Lõppematu linnarägastik kõrgub autoriteetselt meie bussi kohal. Tunnen end sipelgana vihmametsas: mõttetuna, tähtsusetuna. See mõte peaks mind iseenesest hirmutama –lausa šokeerima –, aga üllataval kombel mõjub see mulle hoopis rahustavalt. Algul rahustavalt ja siis juba erutavalt.
Maailm tundub üle pika aja jälle tohutult suur ja müstiline, nagu oleksin tagasi lapsepõlve sattunud.
Näib, et oleme sisenenud südalinna, sest juht on gaasipedaaliga hellemaks muutunud ja õpetaja Zhang püsti karanud, nähtavasti selleks, et meile hotelli saabumise eel sõnad peale lugeda.
