VIKTORIA BEREZINA
KIRJAD UKRAINAST
Raamatu kirju saab pikemana lugeda leheküljel tartupood.ee/ukraina-heaks/viktoria-kirjad
Aitäh Eesti kultuurkapitalile toetuse eest
Autoriõigus: Viktoria Berezina ja Petrone Print OÜ, 2023
Tõlkija: Raul Oreškin
Toimetaja: Triinu-Mari Sander
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Maketi autor: Madis Kats
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9916-82-001-8 (trükis)
ISBN 978-9916-82-002-5 (epub)
ISBN 978-9916-82-006-3 (epub)
www.petroneprint.ee
Pühendan raamatu emale ning minu kauni kodulinna Hersoni ja iseseisva Ukraina elanikele, kelle tugevus ja julgus on lausa imetlusväärne. Samuti vastutulelikule Eestile ja kõigile suure südamega eestlastele, kes meile kõige mustematel aegadel appi tulid.
EESSÕNA
Tere! Mina olen Viktoria ja ma elasin kuni 2022. aasta oktoobrini Hersonis. See on minu kodulinn, Ukraina on minu kodumaa! Herson oli okupeeritud peaaegu üheksa kuud alates Vene föderatsiooni täiemahulise sissetungi algusest. Selle aja jooksul kogesid Hersoni elanikud kõike: alates linna pommitamisest kuni piinamiseni keldrites. Dnepri parem kallas vabastati 11. novembril 2022, kuid igapäevane ja kohati ikka veel massiline pommitamine jätkub tänaseni. Dnepri vasak kallas on endiselt okupeeritud. Mina elasin sissetungijate hõivatud Hersonis seitse kuud ja sain tunda kõiki „vene maailma võlusid“.
Ukraina kunstnik Viktoria Berezina külastas 2022. aasta jaanuaris Tartut, kui Hersoni loomeettevõtjate delegatsioon oli Tartu loomemajanduskeskuse kutsel Eestis. Delegatsioon külastas Aparaaditehases tegutsevat galeriid tARTu poodi
(praegu Haki galerii), kus tekkis koostööplaan kunstnike vahetuseks Tartu ja Hersoni vahel. Hersoni kontaktiks jäi
Viktoria, kes oli muu hulgas Hersoni kunstifestivali „Міцелій“ („Mycelium“ ehk „Mütseelium“) üks algatajatest ja korraldajatest. Algas töine kirjavahetus tARTu poe asutaja Raul
Oreškiniga, kuid kõik muutus 24. veebruaril 2022. Viktoria kajastas sõja esimesest päevast peale Hersoni linnas toimuvat ning aktiivne kirjavahetus kasvas Eesti avalikkust oluliselt mõjutavaks sõjapäevikuks, mida enamik tunneb „Viktoria kirjadena“.
Tänu Viktoria otsustavusele iga päev kirjutada ja Rauli valmisolekule iga päev kirjad tõlkida sai Eesti avalikkus veebis lugeda Hersonis ja selle ümbruses toimuvast seal elava inimese pilgu kaudu. Viktoria kirjutas kõigest, mida nägi ja tundis, kõigest, mis juhtus tema perekonnaga, sõpradega, linnas ja maal, püüdes paralleelselt jätkata igapäevase tööga.
Viktoria oli tavaline Hersoni elanik, kelle majja tuli sõda. Tal pole ajakirjaniku või kirjaniku oskusi, kuid tema siirus ja vahedad emotsioonid puudutasid paljusid. Need kirjad on omamoodi võti mõistmaks, mida tähendab elada okupeeritud linnas, kus valitseb pidev oht. Samuti on Viktoria kirjad aken tema hinge, mis võimaldab meil näha ja tunda kõike, mida ta on läbi elanud.
Viktoria kirjadele lisandus näitus „Trigger“ ehk „Päästik“, mille Viktoria kureeris kaugjuhtimise teel ja mis avati tARTu poes 24. mail 2022. Näitusel osales 38 Ukraina kunstnikku ja külalisena seitse Eesti oma. Kirjavahetust kajastasid paljud meediaväljaanded. Sotsiaalmeedias jõudsid kirjad sageli kuni 30 000 lugejani. Hiljem, kui Viktoria turvalisuse
huvides jäid kirjad lugemiseks vaid galerii kodulehele, oli unikaalseid lugejaid igal kuul 10 000 ringis. Liis Lindmaa ja Liis Varese eestvedamisel loeti Tallinnas Venemaa saatkonna ees kirju ette nii eesti kui vene keeles ja seda kajastasid ka rahvusvahelised uudisteportaalid. Viktoria kirjad pälvisid aasta Kultuuri Teo auhinna ning nominatsiooni Tartu Kultuurikandja aasta sündmuse kategoorias.
Viktoria ja Raul näitasid meile, et kultuur saab olla tõhus (ajaloo)teadmiste edasiandmise ja võitlusvahend. Need kirjad saavad osaks kollektiivsest mälust, seovad meid konkreetse aja ja kohaga ning ei lase meil minevikku unustada, aga aitavad tulevikku rajada.
Viktoria ja Raul sügisel 2023
VEEBRUAR 2022. SÕDA TULI
MEIE MAJJA
Kas see on reaalne?
Viktoria e-kiri (Herson, Ukraina)
25.02 kell 1.07
Olukord on kohutav! Öö oli väga raske. Ma ei ole maganud eile varahommikust alates.
Elan sõna otseses mõttes paari kilomeetri kaugusel sõjategevusest. Eilse päeva vältel oli kuulda, kuidas raketid plahvatasid ja tulistati. Paljud on paanikas ja üritavad lahkuda. Meile on peamine, et paar päeva vastu peaksime.
Mu ema töötab haiglas. Täna saabusid esimesed haavatud. On hukkunuid. Uskumatu.
Aeg-ajalt lendavad hävitajad üle meie maja ja kuulda on, kuidas nad pommitavad. Surnukehad lebavad sillal, sõdurite varustus on õhku lastud. Praegu on plahvatused kestnud üle poole tunni järjest... ma kuulen kõike... nad on lähedal... närvid on üles öelnud ja ma värisen iga kord, kui kuulen järjekordset plahvatust.
Ainuke mõte on, et ehk läheb hästi ja jääme ellu. Loodetavasti jääme ellu!
e-kiri (Herson)
26.02 kell 00.17
Olime täna punkris... nagu ka eile, kuna pidevalt pommitatakse. Aga Herson ei anna alla... Me oleme juba kaks päeva vastu pidanud ning linn kuulub veel meile...
Rünnatakse igalt poolt... kusagil pole ohutu, seepärast me ei teagi, mida teha, kas jääda või põgeneda. Sõjatsoonis autoga sõita pole kindlasti ohutu praegu. Aga aitäh, et olete meiega. Nüüd teame, et oleme Eestisse oodatud.
Iseenda hirmust olen vist üle saanud, nüüd on hirm Kiievi pärast. Loodame, et ka nemad peavad vastu...
e-kiri (Herson)
26.02 kell 13.29
Lahingud kestsid terve öö... vaenlased sisenesid Mõkolajivisse (see on meie lähedal asuv linn), kuid meie sõdurid suutsid sissetungi peatada... nüüd on Putini väed tagasi Antonivka sillal (Hersoni sissepääsu juures), see on kohe meie kõrval. Ilmselt tuleb veel üks rünnak, aga mul on tekkinud usk, et meie sõdurid suudavad taas Hersoni kaitsta!
Sõpradega suhtleme sõnumite (Telegrami) teel ja loome ühiseid infogruppe, et teada, kus ja mis toimub... kust väed mööduvad...
Linnast lahkuda on praegu väga ohtlik. Meie sõbrad lahkusid, aga väljaspool linna on palju ohtlikum. Teedel seisab palju inimesi. Need, kes tahavad tagasi tulla, ei saa seda teha, sissepääsud linna on blokeeritud... kõikjal on sõjategevus. Ainuõige otsus on praegu istuda punkris või keldris...
Mõned poed ja apteegid on avatud. Me ei tea, kaua nad töötavad, seepärast oleme varunud toiduaineid. Sularahaautomaatides ja pankades on pikad järjekorrad, aga raha saab välja võtta.
Me kõik aitame inimesi, toimetame haiglatesse toitu ja ravimeid. Me ei anna alla!! Ukraina on ühtne!
e-kiri (Herson)
26.02 kell 16.47
Saime teate, et meid evakueeritakse... kirjutan kohe, kui selleks tekib võimalus.
SMS (Herson)
27.02 kell 11.34
Oleme elus. Pere on koos.
Hersoni lähedal Nova Kahhovkas, Zelenivkas ja Tšornobajivkas toimusid öösel kohutavad lahingud. Need on praegu tulipunktid.
MINU HERSON
Meie sõduritel on õnnestunud vastu pidada ja Herson on ukrainlaste käes. Täna ostsime süüa ja vett. Vabatahtlikud aitavad haiglaid. Me ei hülga oma inimesi! Oleme tugevad!
e-kiri (Herson)
28.02 kell 9.52
Öösel oli vaikne. Oleme kaitstud. Hersonis on vesi, elekter ja gaas olemas. Kuid lähedastes väikestes külades on inimesi, kellel pole elektrit ega vett. Poed on avatud, aga sealt saab osta ainult värsket leiba. Mõni apteek on samuti avatud, meie vabatahtlikud aitavad haiglaid ja Antonivkast evakueerituid.
Bensiiniga on raskusi, püüame palju mitte sõita.
Ootame läbirääkimiste tulemusi. Loodame, et saabub rahu! Kogu maailm aitab ja toetab Ukrainat! See on praegu oluline. Aitäh igaühele eraldi!
Ma tunnen, et ukrainlased on tugevad. Oleme kui üks suur pere!
e-kiri (Herson)
28.02 kell 13.38
Rahulikke uudiseid ka. Meie kunstnikust sõber Anastasia ootab last ja peaks kohe sünnitama. Tema abikaasa Konstantin valvab nende rahu. Neil on olemas kõik vajalik. Me asume samuti lähedal ja saame aidata, kui abi on vaja.