KATASTROOFIDE KEERISES
Autoriõigus: Madle Timm ja Petrone Print OÜ, 2023
Toimetaja: Pille Gerhold
Keeletoimetaja ja korrektor: Tuuli Kaalep
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9916-678-49-7 (trükis)
ISBN 978-9916-678-50-3 (e-pub)
ISBN 978-9916-678-51-0 (e-pub)
www.petroneprint.ee
SISSEJUHATUS
Tere, mina olen Madle. Kuigi selle vast nuputasite juba välja. Kõrgõzstani mägiküla koolides teatakse mind ka kui Madlenat, Walesis kui Madelaine’i, Nepalis olen Maddy, Iraanis ja Filipiinidel, Kagu-Aasias ning paljudes teistes kohtades aga Madlen. Hiljuti lisandus ühelt Keenia lennufirmalt mu nimekollektsiooni Mr. Timm.
Ma armastan reisida. Mulle sobib nii, et rännak, mille valin, lükkab mu kastist välja, avardab mõttemaailma, muudab mind avatumaks ja üha uudishimulikumaks. Jumaldan tunnet, kui olen päriselt kohale jõudnud linna või külla maailma teises otsas. Kohta, mis vaid hetk tagasi mu kodus nurgas seisva gloobuse peal paistis pisike ja elutu kui kirsikivi. Tänavatele, mis päris elus on täis inimesi, päris inimesi nagu sina ja mina. Neid, kes naeravad, töötavad üle, söövad chapati’sid ja mangosid, muretsevad laste pärast, õpivad, ajavad end kiilaks, armastavad, nutavad, tantsivad varaste hommikutundideni, unistavad, kallistavad sõpru, murravad südameid, sõidavad autoga poodi ning jalutavad pühapäeviti pargis. Neid, kellel
on aega, et istuda veiniklaasi taga ja arutleda, kuidas paistab maailm sealtpoolt. Raamatust loetu ja piltidelt nähtu muutub kohapeal äkki tõelisuseks, nii nagu selle raamatu raskus su käes või lehekülgede lõhn ninasõõrmeis.
Olen õppinud armastama reisimise eri tahke. Ärevust, mis tekib igas uues metroojaamas või bussipeatuses, kus tuleb aru saada, kuidas kohalik süsteem töötab. Hetki, kus kuum teetass soojendab mägimatkal külmunud käsi, kus jookseme hostelist äsja leitud sõpradega ookeani äärde palli mängima, kus tänutäheks külalislahkuse eest saan midagi kogukonnale vastu anda. Armumisi, kus raske südamega tuleb öelda „head aega“ ja minna eri teid.
Kui võimalik, elan hea meelega koos kohalikega. Aitan Tai pereemal noppida ligedaid vihmamärgi kohviube, keedan Nepali vanaemaga chai’d, saan Mägi-Karabahhis öömajaga haledalt petta. Seljakotiga, kindla plaanita, kuid avatud meelega reisides ei tea kunagi, kellega kohtud ja kuhu tee täpselt viib, ning see mind kõige enam paelubki. Kõik on võimalik sel õppimise kiirteel!
„Madlena, meil on siin külas kaks kooli, ehk õpetad neis inglise keelt?“ pakub Kõrgõzstani mägiküla memm, kelle pere juurde tulin enda teada hoopis hobustest videot tegema. Need hetked on pärlid, mis sunnivad kiiresti kohanema. Mulle meeldib mõelda, et me kohtame kõiki inimesi oma eluteel teatud põhjusega. See, et ma külakoolides õpetades järeldusele jõuan, et üle kahe nädala ei jaksa ma võõras keeleruumis lastele rõõmu valmistada, viib mind järgmisse linna, kus kohatud inglise jalgrattur soovitab minna Usbekistani, mis omakorda haarab mind täielikult oma ilusse, kuid siis lükkab
Türkmenistan tagasi mu viisapalve, tänu millele jõuan hoopis rutem Iraani, kus kohatud inimesed on järjekordsed doominotükid selles reas, mis mind lõpuks panevad üles ärkama keset kelgukoerte ulgumist talvises ja polaaröises Põhja-Norras, millega selle raamatu esimene peatükk ka algab. Sest ega Filipiinidel ei ärgata – sinna jõutakse.
Kunagi Tartu Ülikoolis ajakirjandust õppides tahtsin saada sõjaajakirjanikuks või sõjafotograafiks. Kohtusin neist päris mitmega ja jõudsin järeldusele, et nad kõik võivad olla peast põrunud, aga ei pruugi ka. Võib olla hoopis vastupidi – neis on peidus suur süda, et ära mahutada tavalisest tugevam õiglustunne; neis on nähtu ja kogetu tõttu sügavust; neid tõukab tagant tunne, et maailma ausamaks, paremaks ja jätkusuutlikumaks muutmiseks on vaja anda hääl nendele, kellel seda pole, ja kajastada asju, mis muidu maha vaikitaks.
Esmalt sai minust (lihtsalt) ajakirjanik. Mind huvitasid ja huvitavad jätkuvalt erialad seinast seina – näitlemine, astronoomia, antropoloogia. Ajakirjanikuna võib hommikul kirjutada kohviubadest ja õhtul intervjueerida peaministrit, nii et kurssi tuleb end viia paljude asjadega.
Ajakirjanikuna ei arvanud ma elu sees, et end kunagi kommunikatsioonitööga seon. Veel vähem, et jõuan humanitaarabisektorisse. Tähendab, ma ka ei välistanud seda – see lihtsalt polnud mulle kunagi pähe turgatanud. Terve elu olen aga teadnud, et olen õigel teel, või kui ei ole, siis lööb elu jalaga tagumikku ja lükkab doominoklotsid sinna, kuhu tarvis – antud
juhul seitsmeks kuuks Filipiinidele, Saksa Punase Risti kaudu Filipiinide Punasele Ristile appi. Pildistama ja filmima ettevalmistusi looduskatastroofideks, intervjueerima ellujääjaid.
Aasta on 2019, vahetult enne COVID-19 pandeemiat. Humanitaarabitöö mõistes on Filipiinid täiesti võrratud.
Kusagil mujal pole ma kogenud nii palju eri vormis looduskatastroofe kui seal: maavärinad, vulkaanipursked, üleujutused, kuumalained, maalihked, mudavoolud, taifuunid.
See, et ma lõpetan raamatu Eesti Pagulasabi koosseisus IdaUkrainas Zaporižžjas pommide all, on osa keerulisest puslest, mille esimene tükk sai paika siis, kui ma sündisin. Filipiinid valmistasid mind selleks mõnes mõttes ette, kuigi siis ma seda muidugi ei teadnud.
Mida rohkem ma reisin, seda kindlam olen, et pole vahet, kas üles vaadates õõtsuvad tuules palmi-, männi- või kastaniladvad, sest sisemuses oleme kõik ühesugused kentsakad, kahel jalal kõndivad olevused. Inimesed, kel on olnud au või õnnetus oma elu jooksul kokku sattuda. Olen siiski veendunud, et igalt inimeselt on lisaks nimele midagi olulist õppida.
Ja veel... Ka siin raamatus meeldib mulle sündmuste järele panna kord koma, sest ühe näiliselt tühise doominoklotsi kukkumine võib vallandada terve hullumeelsete juhtumiste rea, ja teinekord küsimärk, sest kas pole kõik mitte võrratult muutuv?
KÜLM JA PIME
Elu on näidanud, et ma magan sisse ainult siis, kui seda kindlasti teha ei tohiks. Nii ka täna. Avan silmad –väljas on kottpime – ja koban telefoni järele. Kell ekraanil näitab 9:57 hommikul. Aken on väljastpoolt jälle poolenisti kinni tuisanud. Põhja-Norra polaaröö, mida ma oma seljakotiga olen avastama tulnud, ei ole mind pettuma pannud. Ööd on siin tõesti mustad, kes oleks võinud arvata.
Ajan end külalistemaja voodis istukile ja ümisen uniselt „üheksa viiskümmend seitse, üheksa viiskümmend...“. Paksu teki all on hea ja soe, kaugusest on kosta kelgukoerte ulgumist. „Üheksa viiskümmend seitse!“ jõuab mulle järsku kohale. Ühe ropsuga lendan voodist välja, haaran väikeselt laualt sülearvuti, vajutan selle nupust tööle, jooksen vetsu ja teen samal ajal „la-la-laa, tu-tu-tuu!“ hääleharjutusi, et unine hääl vähe reipama vastu raputada. Ühe käega saab pidžaamapluus üle pea ja viisakam asemele, külma vett näkku, tagasi tuppa ning juba istungi viksilt ja viisakalt laua taga ja otsin paaniliselt Skype’i, mille parooli ma olen muidugi jälle unustanud.
Täpselt kell 10:00 kõlab kutsuv heli: sakslased kinnistavad oma punktuaalsuse stereotüüpi. Tõmban viimast korda kätega üle näo ja võtan kõne vastu.
„Halloo?“ silun üle juuste, et varjata harakapesa oma peas.
„Halloo, Madle? Kas kuuled? Mina olen Tom, Saksa Punasest Ristist!“ kostab rõõmus, kuid lünklik mehehääl. Pilti ei õnnestu tal ette manada.
„Jaa, halloo, halloo, kuulen!“ vastan nii reipalt, nagu oleks mul juba hommikune suusatrenn tehtud ja kohv joodud.
„Mis meil siin nüüd siis on... ühendus Berliinist... Filipiinide ja... sinuga... Kus sa üldse hetkel oled?“ küsib Katkendlik Tom. Libistan pilgu külalistemaja aknast välja, läbi habraste jäiste lillemustrite. Sinna, kus taevasse on surutud öiste virmaliste õhkõrnad jäljed.
„Põhja-Norras.“
„Põhja-Norras, ah või siis kohe nii,“ naerab hääl teisel pool, „see on ju Filipiinidega võrreldes nagu...“
Tomi katkestavad raginad ja arusaamatud, tumedad mütsatused. „Tere! Tere ka minu poolt, siin Filipiinid! Mina olen Deb, siinse Saksa Punase Risti delegatsiooni juht,“ ütleb naisehääl.
„Tere, Deb, mina olen Madle!“ vastan. Vahetame viisakusi. Paar nalja. Ma räägin neile kelgukoertest ja reisimisest Norras. Vahepeal sakslased kaovad, sest nende internet annab alla. Deb soovib teada, et miks ma just Filipiinidele tahan tulla ja räägib maavärina- ja taifuuniprojektidest. Arutame üheskoos, kuidas ma saaksin meediaeksperdina neile abiks olla. Sürreaalne on mõelda end rahulikust Norra karukoopast ekvaatori ereda külje alla.
„Me anname sulle teada, kui osutud meeskonda valituks. Ära siis lumme upu,“ kostavad lõpetuseks targa Saksamaa õpetussõnad ja klõps! – läinud nad ongi.
Päike akna taga on vahepeal jõudnud tõusta ja juba ka loojuda. Kahekümne minutiga. Pagan küll! Pärast kahte nädalat ilma päikeseta tundub igasuguse valguse mahamagamine katastroof omaette.
RASKE ÕPPUSTEL, KERGE
LAHINGUS
Kuna Saksamaalt pole paari nädala jooksul kostnud kippu ega kõppu, otsustan neile helistada. Vastu võtab Katkendlik Tom, kes on vahepeal muutunud Kähisevaks Tomiks ja vabandab, et tal on lisaks netile kadunud ka hääl. Soovitan tal juua kuuma sidrunivett mee ja kaneeliga, ta võtab selle teadmiseks. Kümme minutit hiljem on ta jätkuvalt hääletu, aga tema nett on tagasi – minu arust väga huvitav mõju sellel sidruniveel. Igal juhul loen meilist, et olen osutunud valituks Saksa Punase Risti meeskonda Filipiinidel. Lisaks annab Tom teada, et mul tuleb läbida ettevalmistav koolitus Austrias.
Kaks kuud hiljem leiangi end Kesk-Euroopast. „Mida te teete siis, kui sõber kõrval õhku lendab?“ küsib turske neljakümnendates mees Austria väikelinnas, mille nime oskavad hääldada vaid kohalikud. Klass on vaikne – meid on kokku kaksteist vabatahtlikku, kõik valmistumas lähetusteks üle kogu maailma. Keegi ei reageeri. Esiteks on klassi ees niivõrd karm vend, sõjakolletest läbi käinud, et talle tahad laused enne väljaütlemist kaks korda läbi mõelda. Ja teiseks ei oodatagi sellele vastust.
„Mitte midagi ei tee!“ tinistatakse see teadmine meie peanuppudesse. „Miiniväljal, mitte ühtegi sammu enam ei tee või lendate ise õhku!“
Maailmakaart, projitseeritud suurele ekraanile meie ees, näitab piirkondi, kus peituvad maamiinid, meremiinid ja sadat