MATKAAUTOGA MAAILMA OTSA MYRAKAS
Autoriõigus: Üllar Priks ja Petrone Print OÜ, 2024
Toimetaja: Triinu-Mari Sander
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Maketi autorid: Madis Kats, Heiko Unt
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9916-82-120-6 (trükis)
ISBN 978-9916-82-121-3 (epub)
ISBN 978-9916-82-122-0 (epub)
www.petroneprint.ee
Kõigile minu senistele ja tulevastele kaasteelistele. Pikka reisi meile kõigile!
PROLOOG
Ma olen nõukaaja laps. Ja ehkki mu vanemad maalivad onudetädidega pika laua ääres sülti haugates sellest nostalgilisromantilisi pildikesi, jään mina seisukohale, et tegu oli vaese, rusuva ja inimpõlvi sandistava perioodiga. Loomulikult meenub ka mulle noorusajast armsaid detaile, mis südame alt soojaks teevad. Ümber jalgrattakodarate keritud värvilisest traadist kuni kaljavaadi järjekorrani. Sovhoosi kartulivõtutalgutel põlluservas söödud keeduvorstivõileivast kuni esimese isikliku kassettmakini. Mudilaskooriga laulupeol käimisest kuni põõsa varjus kimutud Vana Toomase sigaretini... Ma arvan, et see on meie õnn ja õnnetus, et suudame minevikutontidele õlgadele visata roosapitsilise lehviva rüü ja lasta selle hõlmade alt välkuda vaid positiivsetel mälestustel. Ühelt poolt hoiab see meid ehk tõesti õnnelikumana, teisalt jätab meie järel sammujatele olnust üsnagi kõverpeeglilise pildi. Aga olgem ausad, eks mälestused olegi mõeldud ennekõike kogeja enda jaoks. Vahel ma mõtlen oma vanaema peale, kes nägi nii sõda kui küüditamisi, aga suutis ikka õhates rääkida, kuidas omal ajal olid munakivitänavad nii puhtad, et nendel võis kasvõi
kapronsukkades ringi kõndida. Mõnikord sigines heietustesse ka tumedamaid lugusid, kuid isegi need suutis ta hoopis põnevateks seiklusteks ümber jutustada. Nii muutus Vene sõdurite eest pagemine kaartide tagumiseks öisel kalmistul ja ühishauast elusana välja ronimine päädis elu armastuse leidmisega.
Meil kõigil on minevik. On lapsepõlv ja on noorus. On aastad, mis jäävad küll selja taha, kuid mis võtavad ilusti üksteisel seelikuservast kinni, et meiega lõpuni kaasas lohiseda ja veel vahetult enne kõigest maisest lahtilaskmist korraks silme eest läbi vihiseda. Me vajame mälestusi, sest ühel hetkel on need kõik, mis ühe inimese eksistentsi kokku võtavad ja kuidagigi ära mõtestavad. Mälestused on need, mis meist maha jäävad, neid tasub koguda ja samas ka hoolsalt valida.
Ja vaat seepärast ei lähe ma ka närvi, kui mu lihane ema räägib, kui tore ja lihtne oli elu Vene ajal. Tema mõtleb maamaja kilekasvuhoones kasvatatud prisketele lihatomatitele, mis juba neid vaadates kõhu ära suutsid täita, mõtleb altleti saadud videomakile, suvepuhkustele Kabli rannas ja Leningradist toodud säravvalgele IŽ Kombile, mis naabrimuti kuivale jäänud kala kombel suud maigutama pani. Ema armastab rõhutada, et siis olid kõik võrdsemad. Teatud mõttes ma nõustun temaga, aga jätan targu lisamata, et olime võrdselt vaesed. Samas ka võrdselt leidlikud. Tegelikult on inimesed alati leidlikud olnud ja osalt just seepärast saabki igaühele just tema nooruspõlve muru kõige rohelisem paista. Vahet pole, mis jama ümberringi sünnib, me suudame leida selle miski, mis elule särtsu annab ja olemislustile hoogu lisab.
Ma tüürin küll väga suure kaarega, aga tegelikult on mu jutul suund täitsa olemas. Et seda pisut konkreetsemaks timmida, pean oma mälestustesse kaevuma. Olgem ausad, minu lapsepõlves ei lennatud talvepuhkuseks Kanaaridele ega mindud keskeakriisi ohjama Peruu džunglitesse. Isegi Soome polnud nõukogude inimesel asja. Aga kas see teda segas? Minu ühed vingemad lapsepõlvepildid tulevad just reisidelt Lätti ja Leetu.
Käisime lõunanaabrite juures tavaliselt koos onu perega kahel autol ning need napi nädalakese väldanud väljasõidud olid minu jaoks aasta tippsündmus. Väljumiseelsel ööl võis unest vaid unistada ja kõik autoaknast nähtu talletasin ma logiraamatu vormis oma rohelise tindipliiatsiga punasekaanelisse ruudulisse kaustikusse. Tänaseks on see kaustik kõige kaduva teed läinud, aga mõned hetked on siiani vägagi eredalt meeles. Näiteks võtsime ühel suvel asja eriti uhkelt ette ja seadsime sihtkohaks Kaliningradi. Et tollal GPS-seadmeid ega mobiiltelefone veel olemas polnud, juhtus nii, et juba Riiat võttes kaotasid ekipaažid üksteist silmist ja kohtusime alles mitu päeva hiljem sihtkohas. Praegu oleks sellise logistilise avantüüri peale paanikakontor lahti, aga toona võeti seda kui paratamatust, väikest saatusepoisi vimkat. Ja teate, ausõna, mina küll ei mäleta sellele järgnemas esiistme draamat, vaid hoopis Palanga rannas söödud 13kopikalist vahvlijäätist ja seda veidrat kuminat peas, mis tekib siis, kui liig kiiresti kopsude jõul õhkmadratsit täis puhuda üritad.
Ma ei saa öelda, et me perega üleliia palju vaba aega koos veetnud oleksime. Ikka rohkem sai tööd tehtud. Aga väljasõidud vennasvabariikidesse või mere äärde on jäänud mu lapsepõlve kauneimateks mälestusteks. Meie minevik vormib meid jonnaka järjekindlusega aastast aastasse ja arvan, et just seepärast olen mina nüüd oma perega selles punktis, kus ma täpselt olen. Varsti juba vaat et kümmekond aastat elame ja töötame me ühe ühise eesmärgi nimel – minna vähemalt kord aastas koos reisile. Kõik sai alguse ühest spontaansest Poola-sõidust ja nüüd oleme käinud uudistamas Itaaliat, Prantsusmaad, Tšehhit, Horvaatiat, Montenegrot... Ja hoog alles kasvab. Järjest tüütum on oodata ja järjest valusam on argiellu naasta. Olen aru saanud, et reisimine annab inimesele väga palju, aga ta võtab lõivuks ka tükikese reisiselli hingest. Mis seal ikka. Kui see on hind, mida tuleb maksta, siis mina olen valmis.
30 aasta tagune läbielamine kusagil Taškendi kohal äikesepilve sattunud Aerofloti lennukis on teinud mu kallist kaasast niiöelda maausulise, raudsesse lindu tema ei istu. See tähendab, et Priksid kulgevad neljal rattal. Vana hea road trip, ei mingit tuumafüüsikat. Selle raamatu kaante vahele kogunevad elamused on aga erilised ja uudsed ka meile endile. Seletamiseks astun jälle mõned sammud mineviku suunas. Nimelt soovisin kunagi soetada endale pisikest suvilaköksi, loomepunkrit, kui lubate. Et oleks mõned ruutmeetrid katusealust, kus linnusirina ja ojavulina saatel luua ja laiselda. Kui läksin oma plaanist aga pangatädile rääkima, sain teada, et ma ei vääri
hingama isegi õhku, mis välja valitud krundi kohal hõljus. Ma olen selline kiire ja ereda leegi mees. Kõik või mittemidagi. Must ja valge. Õnnejoovastus või äng. „Ma teile veel näitan!“ mõtlesin. Võtsin sõbralt laenu ja ostsin vana Transiti. Sellest pidi saama minu ratastel suvila, mille ise sobivasse miljonivaatega kohta pidin veeretama, et seal kapitalistlike sigade üle irvitada. Reaalsuses jõudsin temaga vist korra mere äärde ja korra sõbra juurde jooma. Aga kihelus jäi sisse ja ootas oma hetke. Ja kui kokku on sattunud elama selline ühtselt hingav paar nagu Myrakas ja Muti, siis on selge, et ühel ilusal hetkel jälle lappesse läheb. Meil on nimelt haruldane oskus korraga peast lolliks minna. Üks käivitab teist ja pidureid ei puuduta. Järjekordse uhhuu-ataki tulemusena müüsime maha ühe uue auto, et osta asemele kaks vana. Ma ei tea kedagi teist peale Prikside, kes tunneks nii suurt rõõmu 25 aastat vana sõiduriista üle. Ühesõnaga seisab nüüd meie õuel Fiati margilogo kandev matkabuss, mis ootab kannatamatult, et saaks maanteelinti neelama hakata. Oleme ta isekeskis Viatiks ristinud, isegi selline kleebis sai ta kapotile kleebitud. Nii et ärge hiljem arvake, et toimetaja kirjaveakuradikese läbi on lasknud. Peale matkabussi on kikivarvul sitsimas veel Myrakas, Muti, nende laps Maurice ning tema sõber Willow. Neli musketäri on valmis seiklusteks. On valmis koguma uusi mälestusi, mida endaga kuni lõpuni kaasas kanda.
*** Sain Mutilt sünnipäevakingiks oliivipuu. Päris ehtsa, tüve, võra ja juurtega oliivipuu. Konks on vaid selles, et see puu