Napilt üle meie maja lendavad lennukid, nii et kodused lühtrid ja klaasriiulid kilisevad rütmikalt kaasa. Seda Lääne-Euroopa keskmes oleku pidevat meeldetuletust tasakaalustab naabrite kirg kanaliste vastu. Kuked ärkavad vara ja tseremoniaalselt. Pargis loobib üks vanamoor väsimatult kaigast puu otsa. Tuleb välja, et seal kasvavad täiesti söödavad kreeka pähklid. See illustreerib fantastiliselt Belgia elu, mis on täis nauditavaid veidrusi.
Alustan ühes õpingutega Antwerpeni kuninglikus kunstiakadeemias ka iseseisvat elu – koos eluarmastusega. Luristame veinikastidest kokkuklopsitud laua taga lihtsat piimasuppi, ent iga toa kõrges laes kõlgub restorani mõõtu lühter. Eestlased klapivad belglastega väga hästi, kuna me oleme võrdselt veidrad. Eestlased lihtsalt ei kanna oma veidrusi sellise uhkusega välja. Õppetund!
