KOLM PÜHVLIT JA KAKS HOBUST
Autoriõigus: Margus Kalam ja Petrone Print OÜ, 2024
Toimetaja: Mae Lender
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Sander
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9916-82-011-7 (trükis)
ISBN 978-9916-82-012-4 (epub)
ISBN 978-9916-82-013-1 (epub)
www.petroneprint.ee
Rebekale
SAATEKS
„Palun tõstke aknakate üles! Söör, vabandust, palun tõstke aknakate üles, me maandume,“ kuulen indoneesia aktsendiga neiu häält läbi magusa une. Keegi koputab mu õlale just siis, kui olen mõnusalt magama jäänud. Ah, mis?! Ahjaa, ma olen lennukis ja me maandume. Siidises batikamustriga kaunistatud kostüümis lennusaatja õõtsub mööda vahekäiku edasi, et järgmised reisijad üles äratada. Nii valus on see ere valgus äsja avatud silmadele. Lennuk võtab parasjagu kurvi ja uimane keha liibub vastu seina. Illuminaatorist paistev meri on justkui taevaga ühte sulandunud ja ma ei saa üldse aru, kuhu me maanduma peaks. Hädamaandumine? Õnneks mitte. Juba paistavadki vanad tuttavad tumerohelised palmisalud ja punased kivikatused.
Mind ehmatab järgmisena kapteni vali tervitus kõlaritest. „Tere tulemast Balile!“ Ma pole veel päriselt ärganud. „Ilm on täna selge, õhutemperatuur 32 kraadi Celsiuse järgi. Me oleme veel järjekorras ja arvatavasti saame maanduda umbes 20 minuti pärast. Täname lendamast Garuda Indonesiaga ja loodame teid peagi taas näha meie pardal.“
Bali, jälle Bali. Mitmes kord see juba on? Pole aimugi. Viimase kümnendi jooksul on siin käidud mitu korda aastas.
Vahel tulen siia suurte ootuste ja lootustega, samas jälle kiristan hambaid, et saaks need tööasjad aetud ja kihutaks edasi kuhugi mujale.
„Ei. Mulle aitab! Seekord läheb kõik teisiti,“ mõtlen endamisi, kui lennuk teeb juba mitmendat ringi saare lõunaranniku poolse mere kohal. Ma ei võta enam vedu, kui mõni kohalik näitsik üritab mulle päitsed pähe panna, et oma perele toetaja saada. Seda on juba tehtud korduvalt ja täpselt niisama palju ämbrisse astutud. Ei tule nendest suhetest kohalike naistega ikka midagi välja. Seekord keskendun teistele saartele ja enda jaoks avastamata käsitöökülade otsingule. Minu hobi ja äri on käsitöö ost Aasiast ja müük kauplustes UniversaalUniversum.
Sel hetkel ei oska ma veel aimatagi, kui eriline on seekordne Indoneesia külastus ja kuidas see minu elu muudab. Kuidas ühel hetkel on justkui lained pea kohal kokku löönud ja olen kistud segasesse olukorda, millele pole loogilist seletust. Kas see on must maagia, millest olen palju Indoneesias kuulnud, või on tegemist ehtsate tunnetega? On need tumedad jõud, müstika või armastus?
Teatavasti on igal Indoneesia saarel omad mustad rituaalid, aga eesmärk on üks – panna inimene käituma nii, nagu soovitakse. Alluma, armastama, loovutama, haigestuma, surema... mida iganes. Meie loogika planeedi siinpoolses servas ütleb, et maagiat pole olemas. Indoneesias aga usuvad paljud inimesed sellesse ja sellest sosistatakse pidevalt, aga ei taheta kõva häälega rääkida. Pigem välditakse seda teemat. Aga kui on ära
kuulatud minu hullumeelne lugu, vangutatakse pead ja öeldakse mistis (müstika, maagia).
Bali, aprill 2023
INDONEESIA. TULE SAARELE SA.
ESIMENE TUTVUS PÕNEVA
SAAREGA
Atambua , Timor, oktoober 2019. „Täis action! Elvi õemees nägi kes talt kana jälle varastas... Jooksis järgi, pani neil maja põlema ja ootas kuni maatasa. Istub hetkel politseis, aga ühe tunni pärast saab välja“ – saan Silverilt sõnumi. Ta on äsja Timori saarelt tagasi Balile jõudnud ja ootab mind sinna külla.
Mida sellisest sõnumist arvata?
Silver on eestlane, kellega paar aastat tagasi Balil juhuslikult tutvusin. Ta on elanud juba mitu aastat Indoneesias ja omale pähe võtnud, et peab just nimelt sealt endale järgmise naise leidma. Mina seevastu olen käega löönud. Ei ole mul kuidagi õnneks läinud nende Aasia naistega. Kes on raha peal väljas, kel mõni muu viga küljes. Kultuuridevaheline erinevus on ka muidugi suur. Ega ma vastu ilmselt hakkaks, kui peaks tõesti mõne sobiva naise otsa koperdama, aga sihilikult enam ei otsi. Silver aga muust ei räägigi ja käib muudkui peale, et ma kõikvõimalikud online-kohtingu äpid telefoni tõmbaks ja otsima hakkaks. Vahel soovitab ka mõnd oma tuttavat, kellega midagi välja ei tulnud.
Ta ise paistab hetkel olevat oma õnne leidnud. Õnne nimi on Elviana ehk hüüdnimega Elvi. Elvi on Timori saarelt pärit tõmmu ligi kolmekümnene piitspeenike kaunitar, kelle
kodukülas nad äsja käisid. Tülitsevad nad pidevalt, aga samas lepivad jälle ära. Kui Elvi mehe juba koju emale näidata viis, peab asi tõsine olema. Indoneesias abiellutakse üldjuhul korra elus ja ei tuleks kõne allagi, et naine tutvustab perele meest, kellega on vaid vähe aega koos oldud.
Nad ei tohi suvalist meest sugulastele näidata, eriti välismaalast, ja kui neid rohkem kui üks peaks olema paari aasta jooksul, on kohe häbiplekk küljes.
„Ma võiks sellest nädalast Timoril omaette raamatu kirjutada,“ mainib Silver peale Timori-reisi. „See on ikka täiesti teine elu kui Balil.“
„Aga kirjuta! Ma hakkasin ka just Indoneesia saartest uut raamatut kirjutama. Tahaks seal Timoril samuti ära käia.“
„Äähh... mina ei kirjuta midagi. Muide, 25. oktoobri paiku lähen vist jälle Timorile. Parem, kui sa üksi ei läheks. Tule kaasa. Oleks hea võimalus sulle.“
Mõned nädalad hiljem istume juba koos lennukis suunaga Timori poole, sihtpunktiks linnake nimega Atambua, mis asub Timori saare keskpaigas Ida-Timori ehk Timor-Leste piiri lähistel. Sinna läheb Balilt vaid üks lend päevas ja seegi on tühi. Vähemalt sel päeval. Peale meie on peal vaid mõned üksikud reisijad ja mitte ühtegi lääne turisti.
Atambua lennujaam on suuruselt nagu väike vana külakultuurimaja Eestis. Takso- ehk rolleritaksojuhte on lennujaama ees rohkem kui reisijaid.