Esimene peatükk
„See käekiri on täiesti häbiväärne!“ Ma kuulen neid sõnu, aga need tunduvad kauged. Nagu neid karjutaks läbi seina. Vaatan enda ees olevat paberilehte üksisilmi edasi. Ma suudan seda lugeda. Saan aru igast sõnast, isegi läbi pisarate hägu. Tunnen, kuidas kõik klassis mind jälgivad. Minu parim sõber. Tema uus sõber. Uus tüdruk. Mõned poisid naeravad. Mina vahin lihtsalt oma kirjatükki edasi. Siis äkitselt on see läinud. Preili Murphy on selle mu laualt kahmanud ja rebib seda nüüd katki. Paberi katki rebimise hääl on liiga vali. See tungib mulle otse kõrvadesse. Tegelaskujud loos, mille ma kirjutasin, anuvad, et ta lõpetaks, aga ta ei tee seda. Ta kärtsutab kõik kokku ja viskab selle klassi prügikasti suunas. Ta viskab mööda. Minu lugu lebab käkras karedal vaibal. „Ära enam MITTE KUNAGI nii lohakalt kirjuta!“ karjub ta. Võib-olla ta isegi ei karju, aga nii mulle tundub. „Kas kuuled, Adeline?“ Ma tahan pigem, et mind kutsutaks Addieks. „Mitte kunagi. Sinuvanune
7