Minek

Töö Võti oli mati all. Nagu ikka. Felix Pinkile meeldis, kui asjad olid ette teada – isegi kui see, mida ette oli teada, oli surm. „Las käia siis,“ ütles Chris võtit lukuauku pistes. Chris rääkis liiga palju, kuid Felix ei teinud sellest kunagi juttu. Ta arvas, et see on ehk närvidest. Tema ise oli juba ammu närvitsemast lakanud. Nüüd köhatas ta kurgu puhtaks, kohendas mansette ning astus kaasosalise kannul sisse. Maja lõhnas tabletipurkide sisemust katva tolmu järele. See oli sageli nii. Nad seisid esikus ja Chris hüüdis: „Halloo?“ Ei mingit heli peale kusagil tiksuva kella. Felix sai aru, et see pole päris kell, vaid mingi patareiga käiv kaadervärk, mis tiksus vaikset võltsi tikk-takki, et inimestele jääks mulje, nagu nad oleksid oma raha eest mingit wana aja wäärtkraami saanud. Ta märkas kolmandal astmel paberilipikut, mis oli volditud väikseks telgiks nagu kohta tähistav kaart pulmas. ÜLEMISEL KORRUSEL Ta võttis selle üles ja näitas Chrisile, kes hakkas trepist üles minema. Felix jäi hetkeks paigale, voltis paberitüki mitu korda kokku ja pistis selle portfelli ning haaras siis käsipuust. Ta oli juba loomu poolest ettevaatlik, kuid tööd tehes oli ta seda ka teadlikult. Chris ootas teda trepimademel. „Halloo?“ „Halloo.“ Vastus oli vaikne ja hädine.