Valdur Mikita
MIKITA KEELEAABITS Põliskeele omailm
Välgi metsad 2019
Pohlamari pþses, haldjakeel suus Suur tänu mitmiktajuritele K ja M!
SISU NÕIAUDU KEELE KOHAL / 7 Põliskeele omailm / 9
Eesti keel – inimsoo ürgisade keel / 17 Nõiaudu keele kohal / 28 Keel ja maastikud / 53 Sõna jõud / 60
Kirjutamise ime ja needus / 67 OHMO SAPIENS / 77
Koduraamatukogu tabamata ilu / 167
Keele-ema meelitas emakeelepäeval meelemärkuseta emakeeleõpetajat emakeelse keelemärkusega: „Tule eile meile, meie meeletult elavaloomuline emakeelemäger on ennast meelega emakeele-meega keeletuks mäkerdanud!”
krongatsiila
kõlaaistingu tõttu: väidetav, resoluutne, mööbel (samas mööbeldama on hea), riiklik, postitama (kõlab nagu kompost), kohusetäitja, liituma ja palju teisigi.
Krkprkrdis ja krongatsiila-filosoofia
Kõlamaalingutele tundlik keeleinstinkt võib seega kaasa tuua nii head kui halba, enamasti siiski head. Kõlamaalingud on meie loomingulise keeleinstinkti vahest kõige salapärasem osa, mille kaudu rikastub meie sõnavara ja keelde ilmuvad uued sõnad. Paljudel lastel on kombeks kasutusele võtta omaleiutatud sõnu. Tihti tuleb ette ka perekondlikke omasõnu, mis asjassepühendamatutele tunduvad imelikud ja veidrad. Mulle meenub lapsepõlvest üks isa leiutatud kummaline sõna, mille me kõik suurima rõõmuga kasutusele võtsime. See oli „krongatsiila”. Krongatsiila võis tähendada enam-vähem kõike: vahel sobis see pärisnimeks, vahel paisus lausa tähendamissõnaks, kõik vahepealsed variandid olid samuti võimalikud. Kui ma peaksin kunagi leiutama päris oma filosoofia, siis oh seda pidu ja põlve, võtaksin selle mõiste ilmtingimata üheks maailmavaateliseks alusterminiks! Sõnadest, mis tähistavad tillukest maailmakõiksust, on alati suur puudus. Eesti keeleilma iseloomustab kirg uute sõnade loomise järele. See on väga huvitav fenomen, peegeldades üldrahvalikku soovi meie kõige suurema ja vanema ühisvara – eesti keele – loomisel kaasa lüüa. Usun, et see on üks kindel märk eesti keele elujõust. Ka mulle turgatab vahel pähe uusi sõnu, mida ma juhuslikesse kohtadesse üles olen sirgeldanud. Tegin oma leidude hulgas väikese inventuuri. Meeltesigadus (ebameeldiv sünesteetiline kogemus) Vaegmõtleja (turakas, räägib pikalt) Viimsepäevatoit („parim enne” kuupäeval manustatud toit) Sodi-body (tätoveering) 42
Punnkook (täidetud pannkook) Laristu (supermarket) Mõtsisklema (metsateemal mõtisklema) Ohmo sapiens (loll inimene) Köögeldama (netist retsepte otsima) Mudasiplane (rööprähklemisele alla vandunud inimene) Kivirünta-punta-äntlik (käsitamatu nagu Hiina mõistatus)
Glossolaalia ning olevate ja olematute sõnade piiril võnkuv kõlamaalingutest tulvil tekstiloome on minu meelest üks eesti keele ja kultuuri iseloomulikke jooni. Ikka ja jälle tärkab siin mõni uus fenomen, mis meie meeli paelub. See on ka üks ansambli Puuluup firmamärk – hea muusika pluss nauding olematu haldjakeele leelutamisest. Ramo Teder ei ole inimene, vaid koloss (mõttetu lause, tuli lihtsalt pähe). See, mis iidsetel aegadel oli keele osa, on tänapäeval kolinud vähehaaval laulu sisse. Ka meie üks läbi aegade kõige populaarsemaid lastelaule „Entel-tentel” on ju osaliselt pudikeelne, täpsemalt lipiti-lapiti kadakasaksakeelne. Saksapärase liisusalmi algus kõlas nõnda: „Entel tentel trika trei, Preisi Kindral, komm he43
entel-tentel
Üks kõige andekam sõna, mis mulle meenub, pärineb ühest paari aasta tagusest loengust. Kahjuks olen unustanud inimese nime, kes mulle seda rääkis. See oli kunstiõpetaja, kes vaatas ühes lasteaiatunnis koos mudilastega erinevaid pilte. Olles jõudnud ühe hirmkoleda naivistliku käkerdiseni, küsis õpetaja laste käest, mis see nende arvates on. Üks väike tüdruk vahtis sellele mõne silmapilgu otsa, surus seepeale käed vihaselt rusikasse ja hüüdis: „See ei ole mingi kunst, see on üks krkrprkrdis!” Milline suurepärane kõlamaaling ja lisaks veel üheksa kaashäälikut järjest – lausa geniaalne!, lüües niiviisi pika puuga kooliõpikutest tuttavat sõna „vintsklema”, kus kaashäälikuid on pelgalt viis. See pole mitte lihtsalt häälikuliselt ajendatud tüvi, vaid juba selline tümakas, mis võtaks vist isegi meie kõikenäinud sõnause-patrooni Toomas Hendrik Ilvese pikaks ajaks ägama.
mes vesser pessap?
rein!” Laste omavahelistes mängudes mugandus toortõlke teine rida pudikeelseks „teisi kinter nomma rein”, millest laulusalmis sai juba hoopis mõistusetagune „uhtsi-kaaru-kommerei”.
Ka ühest kõige tuntumast eestikeelsest raamatust „Kevade” meenub samalaadne, vist lausa kultuurimärgiks saanud Joosep Tootsi kuulus tondisalm „kivirünta-punta-änta”, millele sekundeerib päris edukalt tänapäevane Rimi kaupluse ajuvaba (kuid siiski hea!) kampaania Tudish- piip!, kus kirjeldatud sõnad peaksid kajastama kassalindile visatud kauba taevalikku sahinat ja tikli mitte vähem imeväärset läbipiiksutamist.
Mis puutub kadakasaksa keelde, siis ka minu vanaema kõneles vahetevahel sellist mõisa-ajast pärit kadakasaksa keelt. Sellised sõnad nagu „kiftine” ja „vehverments” kajavad veel praegugi mõnusasti kõrvus. Iseäranis meeldis mulle „vehverments” – see kõlas nagu vägev nõiasõna. „Vehverments” tähendas pisikest neljakandilist paberi külge sulanud piparmündikommi, mida vanaema teinekord puhvetikapi sügavusest õngitses. Kuna ma kasvasin Mulgimaal, siis saaremaise „Aa oo ää” (Aja hobune ära!) asemel hullutati lapsi mulgikeelse lausega „Mes vesser pessap!”, mis tähendas lihtsalt „Mis kell on?”. „Vesser” pärineb saksakeelsest sõnast „Wecker” (äratuskell), „pessap” on mulgikeelne „peksab” (pro „lööb”) ehk siis „Palju kell lööb?”. Üldse tundub mulle, et lisaks riiklikule keelehooldele tuleks kalliks pidada ka hõimkondlikku ja perekondlikku keelehoolet ning hoida elus ja meenutada rohkem niisuguseid sõnu, mida kasutasid meie vanavanemad. See säilitab keeles hädavajalikku paikkondlikku rikkust. Siit edasi võiks mõtiskleda vahest ka eesti keele punasest raamatust. Unustusse vajunud ilusatele eestikeelsetele sõnadele tuleks leida mentorid. Aednikud, kes neid elus hoiaksid. Luua kaunite keelevormide triiphoone või midagi niisugust. Vahel igatsen endamisi selle järele, kuigi taoline nägemus on utoopiline ja ega ma täpselt ette ei kujuta, mis see olla võiks. Kui hakata seda „projek44
ti” reaalselt ellu viima, poleks see arvatavasti enam see. Ent suur küsimus, kuidas ellu äratada ununema kippuvat keelekihti, jääb ikkagi. Eesti keel on kujundirohke ja väga kauni fraseoloogiaga ning seda nägemuslikku vormirohkust kohtame just keele vanemates osades. Selles suunas võiks rohkem mõelda ja tegutseda, selle eest võiksid hea seista esmajoones ajakirjanikud. Kirjandus ja kirjanikud mõjutavad tänapäeva eesti keelt üsna vähe, keeleline suurvõim on praegu suuresti meedia valduses. Kui me nüüd siit suuremate mõtteavaruste poole liigume, siis tuleb rõõmuga möönda, et soome-ugri võime tahuda mittekeelelist maailma keeleliseks on hämmastav. Kõlamaalingud on iga eesti keelt kõneleva inimese isiklik ja intiimne võimalus praktiseerida Sapiri-Whorfi hüpoteesi (millesse ma isiklikult rõõmuga usun), mis ütleb, et iga keel kannab endas unikaalset ja isikupärast maailmatunnetust. See tundub arukas ja mõistlik vaade keelele, kui selle mõttega just äärmusesse ei minda. Läänemeresoome keeled on kahtlemata mitme kandi pealt maailma keelte hulgas erilised. Isevärki keeleinstinkti tõttu on eesti keel ja meel tõeline keelevõlurite paradiis. Siin oleks kohane lisada paar sõna ühe Tallinnas sündinud maailmakuulsa teadlase, nimelt Wolfgang Köhleri kohta. Wolfgang Köhler oli päritolult baltisakslane, kellest saatuse tahtel sai hiljem üks geštaltpsühholoogia rajajaid. Tema isa oli Eestimaa Rüütli- ja Toomkooli direktor, nende pere kolis Saksamaale, kui Wolfgang oli viieaastane.
Köhlerit painas küsimus, kas sõna häälikud kannavad mingisugust iseseisvat tähendust. 1929. aastal sooritas ta järgmise katse. Ta sirgeldas paberile kaks tindiplekki meenutavat kujundit, ühe nurgeliste ja teise ümarate vormidega. Katseisik pidi arvama, kumb neist on „takete” ja kumb „baluba” (hilisemas versioonis 45
takete ja baluba
Verivorst ja geštaltpsühholoogia