Neli tõhusat taime puukborrelioosi ravis
Võimas kreatiin
Toidulisand, mis aitab tervislikult vananeda
PLUSS: Kui immuunsüsteem hakkab vaimu närima
• Kuidas elegantselt nooruslik püsida? • Vaimujõuga vähi vastu • Perimenopaus ja füüsiline vorm • Kuidas kaitsta aju ja ennetada kognitiivsete võimete langust
• Parimad harjutused kaelavalu leevendamiseks ja artriidi ennetamiseks • Alista rinnavähk juba eos
Looduslikud alternatiivid ravimiresistentsuse vastu
Depressioon: kuidas edasi minna, kui ravimid enam ei mõju?
Kreatiin: tuhkatriinust toidulisand, mis aitab tervislikult vananeda
Kui immuunsüsteem hakkab vaimu närima
Vaimujõuga vähi vastu
Hommikukohv (ja kõik)
Mitokondrid luubi alla
Valus hammustus
Kaelavalu
Kuidas elegantselt nooruslik püsida?
võidu
priiks
võitluses vähiga
Peri menopaus ja hea füüsiline vorm
Tõlkija: Aet Süvari
Keeletoimetaja Lembi Kaasik Kujundaja Marge Pervik-Kaal
Trükikoda Printall
Mida arstid sulle ei räägi
Väljaandja Ühinenud Ajakirjad OÜ
Väljaanne “Mida arstid sulle ei räägi” on välja antud WDDTY News Limited UK loal. Kõik õigused litsentseeritud materjalidele kuuluvad WDDTY Newsile ja nende avaldamine ilma kirjastuse loata on keelatud.
Litsents: WDDTY News
Väljaandes pakutav teave ei ole mõeldud asendama meditsiinilist nõustamist või ravi. Küsimuste tekkimisel soovitame esmalt nõu pidada
Aastaid on psühhiaatrid ravimite määramisel rangelt lähtunud neljast sammust koosnevast programmist – kuid uued uurimused näitavad, et see lähenemine põhineb väärteadusel, mis on selle alustalad kõikuma löönud.
Kuidas ravida depressiooni?
Praegu ei ole kaasaegsel psühhiaatrial sellele head vastust, kuna ravimipõhine lähenemine, mis on hõlmanud aina kangemate antidepressantide kombinatsioone, on osutunud mittetoimivaks.
2006. aastast saadik on psühhiaatrid üle kogu maailma ravimite dooside ja tüübi määramisel neljast sammust koosnevat programmi järginud, olles veendunud, et selle lähenemisega taandub depressioon umbes 70 protsendil patsientidest. Nüüd on aga uues teadusuurimuses selgeks tehtud, et see on tulemuslik vaid umbes 35 protsendil juhtudest ning isegi neis tulemustes võib kahelda.
Psühhiaater, kes määrab patsiendile SSRIantidepressante (selektiivseid serotoniini tagasihaarde inhibiitoreid) võib olla üsna kindel, et need ei toimi. Doos võib olla liiga madal, SSRI tüüp võib patsiendile mitte sobida või tuleb seda koos mõne teise ravimiga manustada.
Üksnes veerand määratud antidepressantidest toimib kohe esimese korraga ja isegi siis tõenäolisemalt platseeboefekti kui ravimi toime tõttu. Teooriat, mille kohaselt põhjustab depressiooni keemilise tasakaalu paigast nihkumine, mida saab
korrigeerida SSRIga, pole kunagi tõestatud. Enamikul patsientidel ei teki isegi platseeboreaktsiooni – sel juhul tõstab psühhiaater umbes kuue nädala möödumisel annuse suurust.
Kui ka see depressiooni ei leevenda, läheb psühhiaater tõenäoliselt teise sammu juurde ning määrab erineva antidepressandi. Või määrab esimesele ravimile lisaks teise, tavaliselt Wellbutrini (bupropioon) või ärevusvastase ravimi BuSpari (buspiroon).
Kolmas samm on põhimõtteliselt teisega sarnane, tehakse uus valik mõne teise ravimi või kombinatsiooni kasuks, tavaliselt sisaldab see ka kilpnäärmehormooni. Varemalt kasutati ka psühhoosivastase toimega liitiumi, kuid selle neere ja kilpnääret kahjustava toime tõttu on sellest loobutud.
Üksnes veerand määratud antidepressantidest toimib kohe esimese korraga ja isegi siis tõenäolisemalt platseeboefekti kui ravimi toime tõttu.
Viimase lahendusvariandina võib psühhiaater neljanda sammuna katsetada Remeroni (mirtasapiin) ja Effexori (venlafaksiin) kombinatsiooniga, kuigi nende ohutusnäitajad on üsna halvad.
Meetod ei toimi
Neist neljast sammust on läänemaailma psühhiaatrid aastakümneid kohusetundlikult kinni pidanud, osaliselt selle tõttu, et see on juhtorganite poolt ette kirjutatud, aga osaliselt ka sellepärast, et nad on uskunud mõjukat uurimust nimega STAR*D (Sequenced Treatment Alternatives to Relieve Depression – järjestikused ravivõimalused depressiooni leevendamiseks), mille kohaselt meetod toimib.
Uuringus järjestati ravivõimaluste järjekord ning iga faasi tõenäoline edukuse määr: 33 protsenti patsientidest reageerib esimesele faasile, kus neile määratakse esialgne või hiljem kõrgem doos SSRId, sageli Celexat (tsitalopraam). Ravimi muutmisel või teise lisamisel tõuseb patsientide ravivastusmäär 57–63 protsendini ja lõpuks mirtasapiini ja venlafaksiini määramisel 67 protsendini. 1 Kognitiivne käitumisteraapia ehk niinimetatud vestlusravi oli uurimuses ainus aktsepteeritav ravimivaba lähenemisviis. Ent see ei andnud SSRIst paremaid tulemusi ning uurimuses järeldati, et positiivsete tulemuste saavutamine võtab kauem aega.
STAR*D uurimust, mida USA riiklik terviseinstituut rahastas 35 miljoni dollariga, on kirjeldatud kui depressiooni suurimat prospektiivset kliinilist uuringut ajaloos. See sai alguse 2000. aastal ning nelja aasta jooksul kujundasid seda 41s USA psühhiaatriakeskuses ja kliinikus ravitud enam kui 4000 ägeda depressiooniga patsiendi tulemused. 2006. aastal võtsid psühhiaatrid uue korra kasutusele.
Palun platseebot
STAR*D uurimuse autorid tunnevad suurt uhkust, et nende töö põhineb päriselu praktikal ja patsientidele parimaid ravilahendusi otsivate psühhiaatrite tööl. Kuid kuigi nende meetod oli ehk pragmaatiline, polnud see uue analüüsi kohaselt teaduslik.
Uuringus osalenud psühhiaatrid ei võrrelnud oma protokolle ja meetodeid kordagi platseeborühmaga, seega ei võinud nad teada, kas nende meetod oli millegi poolest parem
kui täielik tegevusetus – eriti kuna platseeboreaktsioon mängib antidepressantide näilises tõhususes suurt rolli.
Olles kaks aastakümmet neljast sammust koosnevat protsessi järginud, osundasid karjuvale kitsaskohale esimesena Philadelphias asuva sõjaveteranide ravile keskenduva kapral Michael J. Crescenzi nimelise meditsiinikeskuse teadlased. Lugedes teisi uurimusi, milles platseebo kontrollrühma oli arvesse võetud, sai neile selgeks, et mitte ükski STAR*D protokollidest polnud teaduslikult tõestatud.2
Kuigi kontrollrühma puudumisele osundasid nad esimesena, polnud nad esimesed, kes uurimusega eriarvamusele jäid. 2023. aastal analüüsisid Harvardi ülikooli teadlased algse, neljast sammust koosneva protsessi aluseks olnud uuringu andmeid uuesti.
STAR*D uurimuse teadlased olid hinnanud, et selle protsessiga saavutatakse 70protsendiline remissioonimäär. Harvardi rühma tulemustes küündis see vaid pooleni sellest.
STAR*D katses oli osalenud 99 uurimisalust, kelle depressioon oli taandunud juba enne katse algust ning katses osalenud psühhiaatrid polnud remissiooni hindamisel kinni pidanud sõltumatust ja objektiivsest uurimisprotokollist ehk Hamiltoni depressiooniskaalast. Selle asemel hindasid nad patsientide progressi omal käel, mis tõstis ka edu määra.
Tõeline remissioonimäär oli Harvardi teadlaste hinnangul kõigest 35 protsenti, mis jäi STAR*Ds väljakuulutatud 67 protsendile suurelt alla.3
Kas tõesti 35 protsenti?
Viimane kriitika Philadelphia teadlastelt on aga isegi 35 protsendi remissioonimäära kahtluse alla seadnud, sest seda pole kunagi platseeborühmaga võrreldud. Teisisõnu, kas 35 protsendil patsientidest oleks depressioon ka ilma igasuguse ravita taandunud? Keegi ei tea.
Need tulemused on psühhiaatrite ridades kõvasti nördimust põhjustanud, kuna neile ette kirjutatud kord lihtsalt ei toimi. „Patsiendid, kes algselt antidepressantidele ei reageeri, satuvad sageli karusselli – suuremad annused, lisatabletid, ravimite vahetus –, mis põhjustab küll kõrvaltoimeid, kuid ei leevenda haigust,“ märgib kliiniline psühhiaater doktor Hannah Nearney. Uued leiud viitavad, et ravikorda on
Oomega-3-rasvhapped. Oomega3-rasvade poolest rikkalik toidulaud – rasvane kala ja pähklid – võib aidata depressiooni sümptomeid leevendada. Bipolaarse häire korral ei tohi aga oomega-3-toidulisandeid tarvitada, sest need võivad maania episoode esile kutsuda.
Naistepuna. See käsimüügiravim on sama tõhus kui antidepressant, näitab uus uuring Liverpooli John Mooresi ülikoolist, kus vaadeldi enam käsimüügiravimi tõhusust depressiooni ravis.1
Safran. See toiduvalmistamisel kasutatav punane maitseaine reageerib ajus serotoniiniga ning võib depressiooni sümptomeid leevendada. 1
Meditatsioon. Meditatsiooni ja meeleteadlikkuse harjutuste toime mõõduka depressiooni leevendamisel on tõestamist leidnud.
Kognitiivne käitumisteraapia (KKT). Vestlusravi võib aidata depressiooni puhul patsiendil oma minapilti ja maailmakäsitlust ümber mõtestada.
Nõelravi. Traditsiooniline
Hiina meditsiinist tuntud ravi, milles kasutatakse peenikesi nõelu, võib aidata depressiooni ja ärevuse sümptomeid leevendada.
Toitumine. Usutakse, et depressioon on reaktsioon kehvale toitumisele. Tervislikult toitudes ja rohkelt värskeid puu- ja köögivilju ning oliiviõli tarbides – nagu Vahemere maade dieedis – võivad sümptomid leeveneda, väidab üks uurimus. Loobu ka gluteenist, mis võib olla depressiivsete sümptomite üks vallandaja. 3
Maagilised seened. Psilotsübiin on looduslik psühhedeelne ühend, mida leidub teatud seentes. Ühes uurimuses näidati, et üksainus annus võib depressiooni ja ärevuse kaheks aastaks taanduma sundida. 4
rohkem mõjutanud ootused ja platseeboefekt kui tegelikud tulemused.
„See peegeldub ka igapäevapraktikas,“ kinnitab doktor Kultar Singh Garcha, Ühendkuningriigi terviseameti perearst. „Patsiendid takerduvad katseeksituse meetodi tsüklisse, mitte selle tõttu, et meil napib valikuid, vaid kuna neid valikuid pole rahastuse või regulatsioonidega piisavalt toetatud.“
Temaga nõustub psühhiaater John Miller. „See on tohutu tagasilöök, kuna kõik teadusartiklid ja raviotsused, mis põhinevad STAR*D tulemustel ja mida on 2006. aastast saadik ravidogmana käsitletud, tuleb üle vaadata, läbi analüüsida ja võimalik, et ka tagasi pöörata,“ nendib ta.4
Valgusteraapia. Organismi rohkete tsirkadiaan- ja mitte-tsirkadiaantalitluste tõttu võib eredal valgusel meeleolule tugev positiivne mõju olla. Sesoonset depressiooni (SAD-i) on ereda valgusega pikka aega ravitud, kuid see on tõhus vahend ka kroonilise depressiooni puhul.
Depressiooni ja SAD-i raviks tuleks veeta 30 minutit 10 000-luksise intensiivsusega valgusallika ees või viibida vahemikus kella 10 hommikul kella 15 pärastlõunal umbes 20 minutit katmata nahaga päikese käes. Valguslampe on laialt saadaval.
Trenn. Uurimused kinnitavad jätkuvalt treeningu mõju. Ühes 200 uurimust kokku võtnud ülevaates leiti, et kõnd, sörkjooks, jooga ja jõutreening on depressiooniga võitlemisel kõige tõhusamad. Üllataval kombel mõjub jooga kõige paremini meestele, naiste puhul toimis kõige tõhusamalt jõutreening. 2
Transkraniaalne magnetstimulatsioon (TMS). Selle raviga alustati esmakordselt 1990ndatel ning selle käigus juhitakse magnetimpulsid läbi väikese elektrimähise. Nii tekib aju pindmistes, teatud häiretele vastuvõtlikes kihtides elektrivool, mis võib mitme uurimuse tulemuste põhjal depressiooni ja ärevust leevendada aidata. Kliinilised katsed on näidanud, et korduv TMS ehk rTMS mõjub umbes 66 protsendile patsientidele, kuid et seda tuleks kasutada üksnes juhul, kui teised meetodid ei ole vilja kandnud.
See on psühhiaatreid kammitsenud ning sundinud neid lähtuma üksnes ravimitest ning loobuma teiste lahenduste katsetamisest. Näiteks doktor Miller juhib meditatsioonikeskust ja dr Nearney on depressiooni raviks neuromodulatsiooni meetodeid välja arendava ettevõtte Flow Neuroscience juht.
„Kümned miljonid inimesed jätkavad vähetõhusate ravimikombinatsioonide manustamist, kuid reeglitekohane neuromodulatsiooni teraapia ei pälvi sageli tähelepanu või kannatab üleregulatsiooni all,“ märgib dr Nearney. „Patsiendile tuleb pakkuda teaduspõhiseid lahendusi, mis käivad ajaga kaasas. Elame ajastul, kus depressioonist on saamas järgmine epideemia.“
See on tõesti epideemia. Depressiooni all kannatab praegu 280 miljonit inimest üle maailma. USAs võrdub see umbes kaheksa protsendiga elanikkonnast, Ühendkuningriigis on protsent 16 juures. Avaliku arvamuse küsitlustel on selgeks tehtud, et peaaegu 30 protsendil ameeriklastest on elu jooksul depressioon diagnoositud.
Kuigi seda haigust on peaaegu sada aastat teaduslikult uuritud, ei tea me hämmastaval kombel tänapäevani, millega täpselt on tegu – keemilise tasakaalutuse teooria käibelt kadumist on vaikselt eiratud, seega on see endiselt kõige levinum selgitus. Nüüd ei tea tavapärane psühhiaatria enam, kuidas seda ravida. Kindel võib olla ainult selles, et ravimid ei toimi.
Bryan Hubbard
Uus teadusuurimus on avastanud, et hommik on kohvijoomiseks parim aeg ning sellel on mitmeid tervislikke eeliseid.
Tassike-paar kohvi võib olla väga kasulik – kuid sõltub ka, millal kohvi juua. Just hommikuti on parim aeg kohvist tervisele kasu ammutada, sest pärastlõunal või õhtul hakkavad eelised kaduma.
USA-s asuva Tulane’i ülikooli ning Brighami naistehaigla uurimuse kohaselt on hommikukohvi joojatel kohvi mittejoojatest 31 protsenti väiksem tõenäosus surra südameveresoonkonnahaigustesse, lisaks 16 protsenti väiksem risk mistahes tervisehäda tõttu surra. 40 725 inimest hõlmanud uurimuses jõudsid teadlased järeldusele, et hommikukohvi joojate tervis on parem kui neil, kes joovad kohvi kogu päeva või kes seda üldse ei joo. Umbes 36 protsenti uurimuses osalenud inimestest olid hommikukohvi joojad ja 14 protsenti jõid kohvi terve päeva jooksul.
Kümne aasta jooksul suri 4295 uurimuse osalist, neist 1268 südamehaigustesse ja 934 vähki. Ent surijaid oli märksa vähem hommikukohvi joojate seas ning teisi võimalikke surmapõhjuseid välistades jõudsid teadlased järeldusele, et kõige olulisem tegur on just kohvi joomise aeg.
Üks-kaks lisatassi aitab südamehaiguste ja vähi riski veelgi maandada, aga ainult juhul, kui sedagi juuakse hommikul. Küll aga hakkab kasutegur langema pärast kolmandat tassi.
Kuigi leidub küllaga uuringuid, mis on kohvijoomise kasulikkust tõestanud, pole ükski neist varasemalt käsitlenud parimat kohvi joomise kellaaega. Teadlased pole kindlad, miks just hommikune kohv on nii olulise tähtsusega, kuid nad on arvamusel, et hilisem kohvijoomine võib häirida ööpäevarütmi ja hormoonide, näiteks und soodustava melatoniini taset.
„See viib omakorda südame-veresoonkonna riskitegurite, näiteks põletiku ja vererõhu muutusteni,“ lausus üks teadlastes, Lu Qi.
Kohv võib olla tervise edendamiseks suurepärane vahend. Sageli tõusevad selle kahjulikud omadused esile liigsel tarbimisel, samuti ei pruugi rohke suhkru ja lisaainetega kohvijoogid tervisele sama ergutavalt mõjuda kui puhas kohv.
TURGUTAB SOOLESTIKUBAKTERITE MITMEKESISUST.
TEKITAB ÄREVUST.
PÕHJUSTAB PEAVALUSID.
MÕJUTAB UND.
KASVATAB PULSISAGEDUST.
Kohv teeb meile head, eriti kui juua seda hommikuti. Kui palju vähendab surmariski kohvijoomine kas hommikuti või päeva jooksul, võrreldes kohvist hoidumisega?
HOMMIK KOGU PÄEV
Lyme’i tõbi ehk puukborrelioos võib isegi asjatundjad segadusse ajada. Ent ravimtaimede spetsialist Julia Behrens on seda haigust taimedega ravinud ning suurepäraseid tulemusi saavutanud. Toome välja neli kõige tõhusamat taime puukborrelioosi ravis ning nõuanded, kuidas neid tõhusalt kasutada.
Üle kahekümne aasta on mul olnud au töötada koos arstide ja sadade klientidega, kes on kõik puukborrelioosi vastu ravimtaimedest abi saanud.
Ravimtaimearstid kasutavad tavameditsiiniga sarnanevaid diagnoosimeetodeid, kuid ravivad patsiente terviklikest taimedest valmistatud arstirohtudega. Tavaarstid kasutavad aga pigem isoleeritud taimeühendeid ehk sünteetilisi ravimeid.
Ravimtaimearst ravib pigem inimest tervikuna, mitte ei püüa üksnes sümptomeid leevendada. Ta lähtub mõtteviisist, et üksnes sümptomite allasurumine ei vii veel terviseni, kuna ei lahenda juurpõhjust.
Iga inimene on erinev – pole olemas üht ravimiretsepti, mis kõik hädad lahendaks. Retsepti kirjutamisel lähtub taimeravija inimesest kui tervikust. Sümptomite muutudes muudab ka taimetark oma retsepti.
Puukborrelioosi puhul võib ravimtaimi kasutada mitmel moel: põletiku alandamiseks, kaasuvate haiguste ohjamiseks, hormoonide reguleerimiseks, mürgitusest vabanemiseks ja organismi varustamiseks puuduolevate toitainetega.
Ravimtaimed võivad samuti organismi kaitsta, tugevdades immuunsüsteemi talitlust, vähendades ravimite kõrvaltoimeid, leevendades kehvast enesetundest tekkinud sümptomeid ja aidates stressi maandada.
Taimede
2020. aastal avaldatud uurimuses käsitleti 12 ravimtaime, mida on puukborrelioosi ravis kasutatud. Neid testiti laboris haigust põhjustava bakteri, Borrelia burgdorferi peal. Kõige tõhusamana toodi uurimuses välja seitse taime:
1. Puugiraviväät (Cryptolepis sanguinolenta)
2. Must pähklipuu (Juglans nigra)
3. Vooljas pargitatar (Fallopia japonica / Polygonum cuspidatum / Reynoutria japonica, Hu Zhang)
4. Surinami küünisväät (Uncaria tomentosa)
5. Üheaastane puju (Artemisia annua)
6. Mürrikiviroosik (Cistus creticus)
7. Baikali tihashein (Scutellaria baicalensis)
See uuring pakub esmakordselt veenvat tõestust, et neil ravimtaimedel on „puukborrelioosi põhjustavate bakterite vastu tõhus toime, eriti persisteeriva vormi puhul, mida praegu Lyme’i tõve vastu kasutatavad antibiootikumid ei suuda hävitada.“ 1
Mina kuulsin neist taimedest esmakordselt Stephen Buhneri 2005. aasta raamatust „Healing Lyme“. 2009. aastast saadik olen paljusid selles uuringus mainitud taimi oma praktikas suurepäraste tulemustega kasutanud.
Heidame neist pilgu neljale taimele, mida kasutan regulaarselt (kombinatsioonis paljude teistega) puukborrelioosi ravis.
Juglans nigra
Traditsiooniline kasutus
See suur puu võib sulle hästi tuttav olla, kuna seda kasutatakse peamiselt puust mööbli ja kappide valmistamiseks.
Ameerika põliselanikud kasutasid musta pähkli kestasid võitluses parasiitide ja bakteriaalsete nakkustega, näiteks difteeria ja süüfilisega, samuti aga sääsetõrjeks.
Kasutus puukborrelioosi puhul
Musta pähklipuud kasutatakse puukborrelioosi ravis selle spiroheedide (vt infokast lk 74) ja parasiitide vastase toime tõttu. Leidub tõendeid, et sellel on tõhus biokilevastane toime – seda limast ollust toodavad bakterite kolooniad enese kaitsmiseks ning paljud immuunsüsteemi rakud ja ravimid ei suuda seda läbistada.1 Lisaks mõjub see kaasuvatele nakkustele, samuti viirustele.2
Mustal pähklipuul on immuunsüsteemi moduleeriv toime ning koos rohkete põletikuvastaste omadustega võib see leevendada pikaaegsete borrelioosipatsientide vaevusi.
Musta pähkli lahtistava toime tõttu kasutatakse seda ka sooleparasiitide tõrjeks.
Puukborrelioosi põdejad on sageli pikka aega antibiootikume tarvitanud ning on vastuvõtlikud pärmseente vohamisele. Musta pähkli seenevastased omadused aitavad antibiootikumiravi kõrvaltoimena kaasnevat pärmseente vohamist piirata.3
Samuti aitab must pähkel seedimisele kaasa. See kaitseb maksa4 ja sisaldab sapinõret soodustavaid rasvu.5 See sisaldab rikkalikult B 5, B6, B9vitamiini (folaati) ja oomega3rasvhappeid.
Kuidas kasutada
Tinktuur 1 : 3 kontsentratsioonis (45 protsenti alkoholi), 10–60 tilka kolm korda päevas või 500 mg kolm korda päevas 30 päeva jooksul. Võtta kaks tundi enne või pärast ravimite või toidulisandite tarvitamist.
Ettevaatust/vastunäidustused
Mustal pähklil võib olla lahtistav mõju. Pikaajaline kasutus põhjustab kõhulahtisust, seetõttu sobib seda ravimtaime kasutada üksnes lühiajaliselt. Pähkliallergia või raseduse puhul tuleks seda vältida.
Füsioterapeut Will Harlow, kelle erialaks on üle 50-aastaste inimeste mobiilsus ja aktiivsus, jagab parimaid harjutusi kaelavalu ja jäikuse leevendamiseks ning artriidi ennetamiseks.
Inimese kael on imetabane ja keerukas leiutis, mis koosneb seitsmest kaelalülist, sama paljudest vaheketastest ning närvide ja veresoonte võrgustikust. Pole ime, et iga spordiala ja füüsilise tegevuse puhul soovitatakse alati kaela hoida.
Isegi kui hoolitsesid nooremas eas kaela eest hästi, ei tähenda see, et hilisemas elus on kaela tervis tagatud.
Paljud inimesed kannatavad kaela liikuvate osade, fassettliigeste ja vaheketaste ealise kulumise all. Kui sellega ei tegelda, võivad need muutused liigset valu ja jäikust põhjustada.
Õnneks leidub isegi kõige kangema kaela puhul palju mooduseid, millega seda häda leevendada.
Kuus olulist kaelaliigutust
Lahenduse leidmiseks tuleb esmalt mõista, milline on normaalne kaelaliigutuste muster. Kaelal on kuus puhtakujulist liikumisviisi: painutamine, sirutamine, külgpainutus vasakule ja paremale ning pööre vasakule ja paremale (vt infokast lk 8283).
Vanusega võib kõigi nende liigutuste (eriti aga sirutamise ja pöörde) sooritamine olla piiratud. Kõige lihtsam viis kaela liikuvuse taastamiseks on iga liigutust ettevaatlikult ja korduvalt sooritada.
On lausa uskumatu, kui palju selline lihtne harjutus kaela liikuvust mõjutada võib. Kui sul on raske üles vaadata või tunned autosõidu ajal pea pööramisel kaelas kangust, sobivad need harjutused eriti hästi.
Jälgi, et sooritaksid harjutuste puhul vaid puhtakujulisi kaelaliigutusi. Näen sageli, kuidas inimesed üritavad neid liigutusi kombineerida kaelaringidega, pead õlgade taga ühe kõrva juurest teiseni keerates. Need liigutused võivad aga fassettliigestele survet avaldades valu hullemaks muuta.
Väikesed kaelalihased, mis aitavad artriiti ennetada
Inimese kael on suurepärane näide looduse kõige imetabasemast arhitektitööst. Kael on üks inimkeha komplekssemaid piirkondi, kus asuvad keerukad luustruktuurid, närvide harud ja kimbud ning lihased, mis töötavad nii eraldiseisvalt kui ka üksustena.
Istudes ja seistes asendis, milles kaela kõik struktuurid on korralikult üksteise kohal reas (vt foto lk 80), tunneb kael end kõige paremini. See on natuke nagu Jenga lauamäng: kui laod klotsid korralikult üksteise otsa, püsib torn stabiilsena. Ent kui laod klotse kiirustades, nii et puust klotsikesed on pisut viltu, on torn pingetele ja koormusele vastuvõtlik. Meie kael on samasugune.
Kaela korralikult hoides võime vähendada väikeste liigeste pinget. Erinevalt Jenga mängust pole kaela võimalik luid juurde panna või vähemaks võtta. Küll aga saame muuta nende luude jõudlust, kui kasutame teatud lihaseid tööks, milleks need on mõeldud.
Üks põhjus, miks ebavajalikku stressi ja pinget kaelaliigestele vähendada, on artriidi ennetamine. Artriit tähendab liigestes asuvate kõhrede (loomulikku või kiirendatud) kulumist.
Kui sulle on öeldud, et sul esineb kaelas juba teatavaid artriidi tundemärke, ei tarvitse veel tingimata muret tunda. Harjutused, mida kasutan artriidi ennetamiseks, on täpselt samad, mida kasutan selle ravimisel.
Kaela süvapainutuslihased on rühm tillukesi lihaseid, mis asuvad kaelas lõua all. Neile on usaldatud vastutusrikas ülesanne istumisel, kõndimisel ja liigutamisel pead püsti hoida.
Pea raskuse toetamiseks (pea on nende tillukeste lihastega võrreldes tohutult suur) on tähtis, et need lihased püsiksid tugevate ja vastupidavatena, et oma tööd piisavalt hästi teha. Kuidas aga teada, kas need töötavad korralikult?
Kui tunned kuklas pärast autosõitu valu või märkad, et istudes või kõndides kipub lõug ettepoole küünitama, on tõenäoline, et kaela süvapainutajalihased ei tööta kuigi hästi.
Võibolla tunned kuklas ka pitsitavat tunnet, nagu oleks seal midagi kinni või kuskile vahele jäänud. Need võivad olla pea raskuse all pingesse läinud kaelaliigesed – just seda ohtu peaks süvapainutajalihased vältima.
Kui seda ei ravita, võib pidev surve aja jooksul probleeme põhjustama hakata. Ent sellest saab jagu. Lõuapainutuse harjutus (vt infokast lk 8283) on suurepärane meetod pitsitavast tundest vabanemiseks kuklas, kaela ja peavalu ning jäikusega võitlemiseks.
See on kerge harjutus, mis ei nõua erilist pingutust, vaid üksnes regulaarsust. Paljud mu patsiendid teevad seda rahumeeles kodus teleri ees või autos istudes.
Kehahoiaku tähtsus
Kehv rüht tähendab asendit, mis pole tegevuse sooritamiseks optimaalseim – olgu siis tegemist istumise, seismise või kõndimisega. See nõuab kehahoiaku hindamist vastavalt käesolevale tegevusele.
Asja ajab veelgi keerulisemaks see, et igaüks on erinevalt üles ehitatud. Mõnedel on pikad jalad ja lühike keha, teistel aga pikk selgroog või isegi erineva pikkusega jalad. See tähendab, et igaühe puhul tähendab ideaalne kehahoiak mistahes tegevuse puhul erinevat asja.
Ent mingid üldised reeglid kehtivad siiski kõigile. Kõige mõistlikum on istuda ja seista moel, mis liigestele ja lihastele kõige vähem
juhtub aastate jooksul ning katastroofilist liikuvuse kadu põhjustab suuresti halb istumisasend.
Ent isegi kui oled poole elust kontorilaua taga veetnud, pole kõik veel õnneks kadunud. Lahendus on harjutada just neid liigutusi, mis on kaduma läinud: keskosa pööramist ja sirutust.
Kaheminutiline istuv pööramise harjutus (vt lk 82) aitab paljusid selja keskosa valuga hädasolijaid, aga ka neid, kes kannatavad kaelavalu ja kange kaela käes.
Kas kael võib ka peavalu põhjustada?
Peavalud on uskumatult tavaline probleem –95 protsenti inimestest kogeb neid millalgi elu jooksul. Õieti on teadusuurimused näidanud, et igal suvalisel ajahetkel kannatab peavalude käes 11 protsenti mehi ja 22 protsenti naisi.1
Mõnel juhul võib valu olla igapäevane külaline ning mõjuda täielikult halvavalt. Kui peavalud kimbutavad sageli, soovitaksin esimese asjana püüda selgeks teha nende põhjus. Alustuseks paluksin patsiendil selgitada oma peavalu olemust.
Kas tegemist on justkui pead ümbritseva võruga?
Kas see mõjutab ainult kuklapiirkonda või tervet pead? Kas silmade taga tuntakse pulseerivat valu? Või on valu pigem pidev?
Kõik need küsimused aitavad peavalu juurpõhjuseni tungida (mis on selle ravimiseks esmatähtis). Paljudel juhtudel põhjustavad täiskasvanutel peavalu kaelaprobleemid, seda nimetatakse tservikogeenseks peavaluks.
On sulle kunagi muret valmistanud kange kael, millest valu kuklasse kiirgub? Kui jah, siis oskad ette kujutada, kui ebameeldiv võib selline peavalu olla.
Tservikogeenset peavalu võib kogeda ilma igasuguse kaelavaluta. Seetõttu võib olla keeruline hinnata, kas peavalu põhisüüdlaseks on kael või midagi muud. Mõningad märgid, mis aitavad tuvastada, kas peavalu on seotud kaelaga.
• Peavalu kuklas või ühel või teisel peapoolel. Harvemini tuntakse valu silmade taga või lauba piirkonnas.
• Peavalu muutub hullemaks pead pöörates, näiteks autosõidul või kellegi poole pöördudes.
• Valu on pigem tuikav kui terav.
• Sellele lisandub ka mõningane kaelavalu, kuigi see pole tservikogeense peavalu puhul tingimata eelduseks.
Kaelaga seotud peavalude põhjus seisneb tavaliselt selles, et kaelalihased on liialt pinges või et liigesed ei liigu nii hästi kui peaks. Neid mehaanilisi probleeme võivad põhjustada eri tegurid. Artriit, lihasvenitused või lülisamba trauma võivad kõik samuti tservikogeenset peavalu põhjustada. Palu kindlasti püsivat peavalu esmalt arstil kontrollida, kuid jagan ka mõningaid häid soovitusi, kuidas sellest probleemist ise jagu saada.
Neid asendeid on vaja hoida kõigest paar sekundit – pole mingit vajadust end ebamugavasse asendisse sundida. Kui kael on kangem, soorita harjutusi vahemikus, kus end mugavalt tunned, umbes 10 korda järjest, kolm korda päevas.
Painutus: kalluta pead kergelt ette.
Sirutus: kalluta pead kergelt taha.
Tavaliselt soovitan sellele harjutusele pühendada päevas vähemalt 10 minutit, kuid selle võib jagada lühemateks osadeks. See sobib hästi enamikule inimestele, kes kaelavalu all kannatavad või kes tahaksid tulevikus kaelaartriiti vältida.
Kuidas leida õigeid lihaseid, mida harjutuses aktiveerida? Hoia istuvas asendis pilk otse ees ja tõmba lõuga enese poole, nagu topeltlõuga tekitades. Lihased, mida tunned, ongi need, millele soovime tegevust anda.
Soorita harjutust mitu korda mitme minuti jooksul, kui pead mõnda aega paigal istuma.
Istu sirgelt ja mugavalt, vaata otse ette.
Painutus paremale: kalluta pead kergelt parema õla suunas.
Pööre paremale: keera pead kergelt paremale.
Painutus vasakule: kalluta pead kergelt vasaku õla suunas.
Pööre vasakule: keera pead kergelt vasakule.
See on suurepärane harjutus pärast pikka istumist või autosõitu või kui tunned, et lülisammas hakkab kangeks jääma.
Istu toolil, käed rinnal risti.
Tõmba lõuga kergelt enese poole, nagu soovides endale topeltlõuga tekitada. Hoia pilk otse ees ning ära lase ninal alla langeda. Hoia seda asendit viis sekundit, seejärel lõdvesta lihaseid tavalises asendis.
Keera aeglaselt ja ettevaatlikult ülakeha paremale.
Seejärel keera endiselt aeglaselt ja ettevaatlikult liikudes vasakule poole. Pööra vasakule ja paremale kümme korda järjest, kolm korda päevas.
See puhkeasend on ideaalne kaela loomuliku kumeruse hoidmiseks.
