Meie VEINID
Ajakirjanikust
veinimeistriks
Tiina Kuuler
Autoriõigus: Tiina Kuuler ja Petrone Print OÜ, 2024
Toimetaja: Tuuli Kaalep
Kujundaja: Ande Kaalep
Maketi autor: Margit Randmäe
Esikaane foto: Lauri Laan
Tagakaane foto: autori erakogu
Fotod: autori erakogu, Lauri Laan, Meeli Küttim
ISBN 978-9916-82-105-3
ISBN 978-9916-82-106-0 (epub)
ISBN 978-9916-82-107-7 (epub)
Trükk: Tallinna Raamatutr ü kikoja OÜ www.petroneprint.ee
SISUKORD
15. detsember 2014
Vahel lähevad mustrid hoopis hiljem paika ja hakkavad välja paistma.
2007. aasta juulikuus sõime Rootsis Vimmerbys peretuttavate verandal õhtust ja rüüpasime peale minu võililleveini. Arne B. arvas, et ma võiks seda kohe tootma hakata ja Euroopaski turustama. Me naersime kõvasti ja lubasime, et kunagi, kui see teoks saab, tulen ja kinnitan nende juurde seinale mälestuskivi, et siin see idee alguse sai.
Tegelikult olin ma tookord just-just läinud tööle ajakirja Naised tegevtoimetajaks ja ajakirjandusest lahkumise plaane polnud mingisuguseid, majandusbuum oli alles täies jõus ja elu tundus lill. 7,5 aastat, 2 palgatöökohta ja 2 oma firmat hiljem kirjutasin ma täna Arne B-le, et vaadaku verandal koht valmis, ma tulen ükspäev seinatahvliga.
Nii kirjutasin ma oma Facebooki seinale paar päeva pärast seda, kui maksu- ja tolliameti aktsiisosakonnast oli saabunud ametlik veinitootmise luba.
Vaatan lõngu selles mustris, mis on mu toonud Valgejõe veinitaluni.
Edeva inimesena iseennast guugeldades olen avastanud, et juba verinoore ajakirjanikuna olen korraldanud artikli tarbeks Eesti puuvilja- ja marjaveinide testi ja viinatesti.
Üsna pea astusin veiniklubi liikmeks, siis juba kutsuti veinižüriidesse. Ajakirjanikuna kogusin veiniringkondades tutvusi.
Ülejäänud õunamahlast vanaisa suures klaaspudelis ja koleda sinise-pruunikirju plastiliinikänkra all esimest koduveini kääritades
ei osanud ma uneski näha, et juba kuus aastat hiljem olen asutanud koduveiniklubi, korraldan üle-eestilist koduveinikonkurssi, mis kestab ühtejutti kümme aastat, ja avaldan koduveini tegemise aabitsa, millest tehakse viis uustrükki.
Eesti esimest ametlikku marjaveinitalu asutades ei osanud arvatagi, et kümne aasta pärast on veinitalusid pea veerandsada, et me koos moodustame Eesti Veinitee ja et Euroopa Liit tunnustab Eestit kui veinimaad.
Esimene veinitegu
Oma kõige esimese veini kääritasin valmis 2006. aasta suvel. Minu lapsepõlvekodus tegid vanaisa-vanaema ning hiljem ema ja isa alati sõstra- ja õunaveini, nii et ma olin seda protsessi kõrvalt näinud küll.
Nüüd aga nõudis mehe tädi Elvi kaljukindlalt, et enne ei lähe tema juurest mitte keegi ära, kui ei ole keldrist 10-liitriseid mahlapurke minema vedanud.
Tädi oli üksik inimene, aga mahla-moosi-kompotti vaaritas alati nagu 10-lapselisele perele. Iga kord tema juurest külaskäigult ära sõites käis üks jagelemine, mitu moosipurki peab kaasa võtma, ja ükski halisemine, et mul on linnas eelmisest korrast veel riiul täis, ei lugenud. 10-liitrised mahlapurgid tekitasid minus teatavat nõutust – üksi ja oma perega ei jõua seda korraga ära juua, enne läheb käärima. Ühtegi suure seltskonnaga pidu ei olnud ka silmapiiril paistmas. Tädi oli väga resoluutne ja arvas, et temal üksinda on seda kogust veel raskem ära juua. Nii ei jäänudki muud üle, kui tõstsime purgid pagasnikusse.
Seda ma enam ei mäleta, millisel hetkel tabas mind mõte, et teeks mahlast hoopis veini, aga igal juhul sain ma kodunt ema käest 30-liitrise klaaspurgi, jõleda pruuni-sinise-värvilise plastiliinikänkra koos mulksutajaga sellele korgiks, ja pruuni kummivooliku. Poest soetasin pärmikomplekti ja tegu võis alata.
Tirr-tirr-tirr. „Ema, ma nüüd panin kõik suhkru ja pärmi sisse, kui kaua peaks minema, et käärimine algaks?“
Tirr-tirr-tirr. „Ema, nüüd käärib nii kõvasti, et ajab üle, kõik põrand on üle ujutatud. Kas see on normaalne?“
Tirr-tirr-tirr. „Ema, nüüd käib nii kiiresti, et kogu aeg muliseb, nagu keeks pudel seest. Kas nii peabki?“
Tirr-tirr-tirr. „Ema, midagi on nüüd vist juhtunud, enam ei mulksu.
Ah valmis ongi?“
Pea kümme aastat hiljem olen ma telefonis oma klientide täpselt samadele küsimustele vastates rahulik nagu siisike, sest mäletan veel enda paanilist muret esimese veini pärast. Meenub üks tore klient –ta helistas mulle esmaspäeva hommikul kell 7.45, väga ähmis, et vein mulksub ülikiiresti. Selle tõestuseks tõstis isegi telefonitoru mulksutaja juurde, et ma veenduks, kui kiiresti käib. Ta oli nimelt veendunud, et midagi on väga valesti ja äkki peaks veini kohe ära viskama. Kui mu õde hakkas esimest korda veini tegema ja ma nägin telefoniekraanil, et ta helistab, siis hakkasin tema küsimustele juba ennetavalt vastama, enne kui ta jõudis need välja ütelda. Enamasti läks täppi.
Minu esimene oli niisiis õunavein. Kuiv, kerge kehaga suvejook. Aga rõõm sellest, et vein ei tulnudki lääge, paksult magus ja kerge äädikalõhnaga ehk tüüpiline vana kooli õunauss, oli suur. Ka sõbrad jõid ja jäid rahule. Mõni muidugi puikles algul ega tahtnud proovidagi, olles juba ette veendunud, et ma pakun justnimelt vana kooli tulimagusat. Seda suurem oli nende üllatus kuiva veini kohates.
Järgmise veini kallale asusin juba julgemalt ja parema varustusega. Purustasin punased sõstrad ja toppisin lehtri abiga pudelisuust sisse. Pudeli tõstsin kohe alguses, olles ju kogemuse võrra rikkam, suurde pesukaussi, et juhul, kui vein hakkab üle ajama ehk „oksendama“, jääks kõik ühe anuma piiridesse. Suures õhinas ma sõstardega ei koonerdanud. Ühtäkki aga märkasin, et pudelis olev ollus on tarretanud, mitte vedel. Ma olin sõstraga liialdanud, punasele sõstrale aga ei tee paha lahjendamiseks natuke vett juurde lisada.
Seisvat tarretist 30-liitrisest pudelist niisama lihtsalt aga kätte ei saagi. Lasin vanni kuuma vett täis, vedisime mehega kahekesi raske pudeli vannituppa ja tõstsime sooja kätte. See tegi olluse vedelamaks, nii et ma sain osa välja kallata ja vett juurde lisada. Pean tunnistama, et ega mulle siiani ei meeldi puhast punase sõstra veini teha, kasutan seda ainult musta sõstraga koos.
See oli esimene kord, kus ma täheldasin seaduspära algaja õnne kohta: esimene vein tuleb alati suurepärane välja, ja teine läheb täiega tuksi. Siit edasi jätkub juba teadliku veinimeistri tee, sest sul on olemas nii edu- kui ebaedukogemus.
Järgnevatel aastatel tegin üsna palju maasikaveini, sest mehe pere maakodus oli rajatud maasikapõld ning kui juunikuised suured turumüügid olid tehtud, võisin ma viimased pisikesed müügiks kõlbmatud marjad kokku korjata ja veiniks teha. Vahepeal olin veinitegemise pisikuga nakatanud ka oma õe, meheõe ja vennanaise.
Kord keset kena juulikuud olimegi maakodus külas ja meheõel maasikavein kääris. Purustatud marjad olid alles virdest välja kurnamata ja neid tuli päevas vähemalt paar korda segada, et pinnale kerkinud marjad uuesti virdesse suruda. Ilusas ümaras klaaspudelis oli läbi seina näha, kui paks marjakiht on pinnale kogunenud, ja siis muudkui pika puulusikaga segada. Ju jäi see meil ühel õhtul enne magamaminekut tegemata.
Kõige pealmine marjakiht kuivab ja ühel hetkel ei lase enam õhku läbi. Selle all aga käib aktiivne käärimine edasi, gaasid kogunevad kuiva kihi alla ja rõhk suureneb. Kell kolm öösel käis kõrvaltoas üks jurakas, kostis ladinat ja tuppa hakkas levima käärivate marjade lõhna. Tormasime naduga kumbki oma toast keskpõrandale kokku ja leidsime eest punaselt lainetava valge narmasvaiba, pooleks murdunud klaaspudeli ja ohtralt maasikalödi. Kasisime ja nutsime. Pudelist oli kahju, ilus ümmargune oli.
Otsisin internetist igasuguseid huvitavaid veiniretsepte. Leidsin võililleveini. Seal soovitatakse panna happesuse tõstmiseks juurde sidrunit või apelsini. Esimesel korral uhasingi mitu sidrunit kõige täiega sisse, see tähendab nii viljaliha kui koored kui valge säsi, mis on koore ja viljaliha vahel. Tulemus oli lihtsalt jõle mõru vein, aga seda sai kasutada viktoriinides ja äraarvamismängudes, kui pidi pakkuma, millest vein tehtud on. Hiljem võtsin õppust ja lugesin ka juurde, et erilise mõru maitse tekitab nimelt valge säsi, ja eemaldasin selle alati hoolikalt.
Mees tegi mulle suurepärase sünnipäevakingituse – ta oli võtnud vaevaks ja käinud läbi nii palju raamatuantikvariaate, kui Tallinnas on, ja ostnud kokku kõik nõukogude ajal välja antud koduveini tegemise õpikud, brošüürid ja vihikud. Haarasin ahnelt lugemisvara järele, kuid mõnegi raamatu puhul pidin pettuma – kohe alguses lajatab autor koduveinihuvilisele lehekülgede kaupa keemia-, happesuse ja suhkruvalemeid. Kuna kooli ajal vihkasin ma keemiat kogu südamest, siis peletasid need kirbukirjas valemite jadad mu mõnest raamatust kohe väga kaugele. Mõnelgi puhul jäi mulje, et autor võib küll olla väga hea toiduainetehnoloog, aga päriselt veini teinud ei ole küll eluski.
Kuigi autorid olid raamatutel erinevad, panin tähele, et mõned laused kordusid sõna-sõnalt samasugusena ka 10–15 aastat hiljem välja antud raamatus. Üks mu lemmiklause nendest raamatutest on selline: „Puhtast arooniast ei tee keegi veini, sest see ei ole maitsemeeltele meeldiv.“ Esmane algupära, kust ma sama lause leidsin, oli kunagi 1930ndatel välja antud koduveini õpikus, edasi kordasid seda mitmed autorid nii 1960ndatel kui ka 1970ndatel.
Kui kõike uskuma jääda, saad poolega petta. Puhtast arooniast vein on siiani üks mu absoluutseid lemmikuid, mida teen igal aastal.
Kui ma mõtlen tagasi oma Nõmme kodus kääritatud veinipudelitele, siis tuleb erilisena meelde selline hetk. Meil oli kass kaduma läinud, juba pool aastat tagasi novembris. Olime ammu leppinud mõttega, et oleme temast ilma. Siis ühel ilusal juunilõpu päeval kõndis ta koduuksest sisse, nagu poleks kunagi ära olnudki. Laste rõõm oli muidugi piiritu ja omalgi kiskus silmanurk rõõmust niiskeks. Ja lesib siis meie taasleitud kass verandal õhtupäikese kiirtes kollasel kaltsuvaibal ja nurrub. Kõrval mulksub tasaselt ja taltunult vara suvine maasikavein. Ja ma taban ennast mõttelt: Kass on kodus. Vein mulksub. Kõik on korras.
Ajakirjanikust sirgub veinimeister
2008. aasta kevadeks olin ma töötanud ajakirjanduses 18 aastat. Olin olnud reporter, toimetaja, vanemtoimetaja, tegevtoimetaja, peatoimetaja, süsteemiadministraator ja veebitoimetaja. Midagi kindlasti ununes siit nimekirjast ära ka. Viimased kaks aastat olin juba paar korda tööd vahetanud, sest igal pool hakkas üsna ruttu igav – mulle tundus, et ajakirjandus ei paku enam midagi uut, ma olen seda kõike moel või teisel juba teinud. Reporteri lugu hilineb, reklaamiosakond sõidab sisse ja nõuab poolte külgede ümbertegemist, kirjastuse juhtkond astub sisse kõige kiiremal ajakirja valmimishetkel ja tahab hakata veeretama jutukest püsiväärtustest ja ajakirja üldistest lähenemisnurkadest ajal, kui sa oled tegelikult juba külgede trükikotta saatmisega hiljaks jäänud, vihane välisautor pole rahul oma loo kärpimise ega laekunud honorari suurusega, ja nii edasi ja nii edasi. Kui veebiportaal, milles ma 2008. aasta majanduskriisi saabumise ajal töötasin, ühel pärastlõunal, mida võis küll ette näha, kuid mitte täpselt teada, juhtme sõna otseses mõttes seinast välja tõmbas, olime ühekorraga terve toimetusega koondatud. Tagantjärele hinnates oli see isegi hea, et kõik ja korraga. Töötuks jäämise puhul toovad psühholoogid tihtipeale esile võimalikku alaväärsuse tunnet – inimene ketrab ja ketrab peas mõtet, et miks just teda koondati, kas ta on siis tõesti nii vilets. Meil seda muret polnud – kogu väljaanne läks müraki pankrotti. Mina sedasi ei põdenud ega ennast viletsaks ei pidanud. Aga tagasi löök oli see loomulikult. Tohutult harjumatu oli hommikuti