PROLOOG
Nad kõik nägid seda, ehkki igaüks isemoodi.
Maggie sattus selle peale tööl, otsekui kuuluks tema kohustuste hulka see üles leida.
Olliele ilmutas see end telefonis õelnaljaka tekstina, nii et ta pahvatas naerma, enne kui mõistis, mida see tähendab.
Roryni jõudis see briifingul. Lihtsalt ühe riski, ühe hirmuna, ühena korralikult paberivirnadesse peidetud sadadest ohtudest.
Mõni neist sattus sellele kõledatel uudistekülgedel. Turvakaamerasalvestiste hetkeks tardunud kaadritel. Udustel. Kõige hullem mustadest pikslitest turvaliselt ähmastatud.
Ayda vältis päevade kaupa kõiki meediakajastusi, ent nägi seda siis ikkagi unes ja ärkas omaenda karjete peale, õudus kurku nöörimas.
Jude nägi seda oma maalides: teravate nurkade ja veripunase värvi raevukas turbulentsis.
Nad kõik nägid seda.
Kuidas tunneli täitis esitulede silmipimestav valgus. Kuidas sellesse õõvastaval kombel astus mingi tume kogu. Korraks väljajoonistuv siluett ja seejärel vaat et lausa graatsiline langemine, ning siis oli kogu kadunud. Košmaarne jõnks, iga kord ühtviisi jõhkrana tunduv löök.
Maggie versioonis kostis eestpoolt itsitamist. Teismeliste plikade punt ootas metroorongi. Et sõita Mile Endi. Nende naeru katkestas meeleheitlik sireen ning karjed sumbusid pidurite kriginasse.
Kindel ei saanud selles olla. Lõplikult igatahes mitte. Vaata asja missuguse nurga alt tahad.
Paar teismelist – naerutuju ammu läinud – vandusid, et keegi jooksis minema. Trügis rahva seast läbi, enne kui ümberringi jõuti midagi ette võtta.
Kõigi pilgud olid mõistagi olnud rongil. Seal see nüüd seisis ja tundus veidralt proosaline. Vaid pooles ulatuses perrooni kõrval, otsekui peaks veel praegugi liikuma; ükskõikne teraskere varjamas kirjeldamatut jubedust.
Juht värises vapustusest. „Ma proovisin!” ütles ta ikka ja jälle. „Ma proovisin!”
Muidugi oli keegi võinud ära joosta, suutmata nähtut taluda.
Perroonil valitsevas kaoses, hüsteerias ja rüsinas ei saadud milleski kindel olla. Valjuhäälditest edastati juba teadaandeid: „Vahejuhtum teisel platvormil! Palun liikuge …”
Rahvasummas ei märka sind keegi.
Maggie vaatas oma kabinetis salvestist ikka ja jälle otsast peale.
Selles lõigus polnud midagi teab kui verist. Ei mingeid groteskseid üksikasju. Lihtsalt kolm kaamerasse naeratavat teismelist plikat. Nabapluusid, lamedad kõhud, ühel juuksed roosaks värvitud. Viimased muretud hetked. Kaamera pöördus rongilt ära, liikus mööda perrooni edasi ja keskendus tüdrukutele. Mitte rahvasummale, mis ootas, viis rida inimesi üksteise taga, et pääseda tipptunnil metroorongile. Äkitselt liikus midagi vasakule. Salvestis jõnksatas ja hägustus.
Tunnelist paistev ere valgus.
Lillakas sähvatus.
Lapike räpast perrooni.
Pimedus.
Kui omanik telefoni maast tõstis, võis viivuks näha vilksatamas noort pisarais nägu. Pisut kohmitsust, ja ekraan läks mustaks.
Mõne päeva pärast läks Maggie uuesti perroonile.
Selles jaamas oli alati palju rahvast – isegi vaiksel pärastlõunasel ajal. Tipptunnil pidi siin olema sadu, võib-olla koguni tuhandeid inimesi, aga kõigest üks katkendlik kaamerasalvestis. Maggie kõndis perroonilt perroonile, otsides pilguga kaameraid.
See oli võimalik.
See oli võimatu.
See oli võimalik.
Järgmisel päeval oli Maggie taas perroonil ning vaatas kannatlikult, kuidas rongid mööda mürisevad. Juhtunust polnud siin enam vähimatki märki. Ei mingeid lilli ega küünlaid ning verigi oli juba mõne minuti pärast ära uhutud. Inimesi tõttas temast mööda. Neil polnud siin midagi mäletada ega unustada. Maggie seisatas ja vaatas reklaame. Need olid mõne päevaga muutunud: kaitske end päikesekiirguse eest. Londonit ei huvitanud.
Tema juurde astus üks naine. „Kas teil hakkas paha?”
Lahked silmad, murelik hääl.
„Ei, kõik on hästi.” Reipalt. „Tänan, kõik on hästi.”
Ning eemale kõndides kuulis ta peas kajamas omaenda sõnu. Kõik on hästi, kõik on hästi, kõik on hästi.
Finlay
Kurat, ma ei jõua ära oodata, et saaksin siit ükskord minema!
Jude
Pole enam palju jäänud. Jessas, üks drink kuluks ära!
Keskpäev oli juba ammu möödas, kui Maggie nädalalõpukohvrit kõrinal mööda kõnniteed järele vedades Ollie ja Elizabethi tänavale jõudis. Nüüd on see ainult Elizabethi tänav, tuletas ta endale meelde. Spordikott soonis Maggie õlga ja kõlkus tasakesi.
Kirsipuud rohetasid juunikuises valguses ja Victoria ajastu stiilis hooned näisid heatahtlikult naeratavat. Clapham. Maggiele polnud siin kunagi meeldinud. Peletanud äkilise ärevuse eemale, laskis ta rõõmsal elevusel endas taas pinnale kerkida. Sellest, kui nad viimati kõik koos viibisid, oli möödas palju aega.
Koos.
Maggie kõndis mööda aiarada majani ning helistas otsustavalt uksekella. Lähenesid kiired sammud ja uks paisati lahti.
„Maggie!” kiljatati.
Ilus blond Elizabeth polnud kahekümne aastaga peaaegu üldse muutunud. Tal oli seljas poolde säärde ulatuv ja vöökohalt kaharaks muutuv valge, tillukeste tikitud karikakardega kleit.
„Tule sisse,” kutsus Elizabeth naeratades. „Tule sisse! Tule sisse! Tule sisse!”
Elizabeth astus sammukese tagasi. Säärastes majades võisid mõne aastakümne eest elada tavalised pered. Nüüd maksid need muidugi miljoneid. Neli korrust. Pargist ainult õige pisut lõunas. Mõelda vaid!
„Lähme alla kööki,” otsustas Elizabeth. „Mul on tohutult hea meel, et saame kõik mahti korraks linnast ära sõita, Maggie. Meil on nii paljust rääkida.”
„Ayda lubas, et tuleb nii kiiresti kui võimalik,” ütles Maggie, vaadates, kuidas Elizabeth tema ees üle parkettpõranda kõnnib.
„Vaat kui tore!” rõõmustas Elizabeth, naeratades talle üle õla ning hakates trepist alla minema. „Mida sa tahaksid juua? Mina juhin, nii et võid endale lubada.”
„Ükskõik.” Elizabethi kannul trepist alla minnes tundis Maggie end ühtäkki ebamugavalt. Vaat et lausa kohmetult. „Mis aga lahti juhtub olema.”
Köök oli ilus. Klaasukse pooled olid avatud haljendavasse aeda ning saart hellitas merelt puhuv leebe briis. Pinnast oli süvendatud, tegemaks ruumi terrassile ja avarale, silmade kõrgusele kerkivate astmete, hoolitsetud lillede ning armutult pügatud leinapajuga istumisalale. Aed oli päikseline, õigel pool teed – niisugustes asjades poleks Elizabethi perekond eksinud.
„Meil veab, et ilmad on nii mõnusad ja soojad. Nädalalõpp tulevat ka ilus.” Elizabeth oli peadpidi külmikusse sukeldunud. „Vähemasti enamik aega. Šampanja!” kuulutas ta sealt aplombiga välja tõmbudes. Aga Maggie pilk oli naelutatud köögilauale. Seal seisis vaas kollaseid roose ning selle kõrval suure sinivalge hiinapärase mustriga portselankausi najale toetatuna umbes kokkumurtud tabloidlehe suurune pisut muserdatud valge ümbrik.
Taas see ärevuse ja elevuse võbin.
„Kas see on …”
Elizabeth asetas šampanjapudeli kapile. „Jah.” Sel hetkel kõlas tema hääl täiesti kiretult. „Just seesama.”
„Meie kõik jälle koos,” lausus Maggie. „Viimane kui üks üle hulga aja.”
„Nojah, kui välja arvata …”
„Muidugi,” ütles Maggie kähku vahele. Mitte seda. Mitte praegu. „Muidugi.”
See koosviibimine tuleb lõbus, kinnitas ta endale. See tuleb hiilgav.
Uksekella helin katkestas ootamatu vaikuse ja pani ta võpatama. Jäta järele, sõitles ta ennast. Ära ole niisugune hädapätakas. Aga päriselt tal tolle telefonikõne mälestust eemale tõrjuda ikka ei õnnestunud.
Maggie … Maggie, mul on hirm.
„See on kindlasti Ayda.” Elizabethi nägu oli taas naerul. „Lase sina ta sisse, Maggie. Mina avan sel ajal pudeli.”
Maggie kiirustas sõnakuulelikult trepist üles. Raske välisukse kõrvalt nägi ta sisse piilumas Ayda nägu. See paistis läbi mosaiikakna puna-roheline ja moonutatud. Uberi juht tassis trepiastmetest üles tema kotte.
„Ayda!” Maggie kaisutas tulijat heldimuspuhangus. „Nii kena sind jälle näha!”
„Kuidas ta on?” küsis Ayda vaikselt.
„Tundub olevat …” Maggie kehitas õlgu. „Samasugune kui ikka.”
„Ta on alati …”
„Ma tean.”
Trepist alla minnes kuulsid nad, kuidas köögis pudelilt kork ära popsatas.
„Ayda!” kiljus Elizabeth täpselt samal toonil kui Maggiet vastu võttes. „Kas pole tore? Ma olen nii rõõmus, et näen varsti kõiki!”
Ayda sirutas Elizabethi poole kimbu liiliaid. „Need lõhnasid nii hästi.”
„Need on imeilusad. Aitäh sulle! Me võime need kaasa võtta. Kuidas sa elad?”
Niiviisi lakkamatult sädistades valas Elizabeth kahte klaasi šampanjat ja ühte mingit kihisevat alkoholivaba jooki. Klaasid olid ühest komplektist – Maggie korteris poleks olnud.
„Ei teagi kohe, millest alustada.” See oli küll mõeldud naljana, aga haigutav aastate kuristik sai ühtäkki valusalt selgeks.
„Ma püüan meenutada, millal ma sind viimati nägin.” Elizabeth ulatas talle klaasi ning viipas nad istuma laitmatult puhta männipuust köögilaua äärde. „Sind ju märtsis Leatherheadis ei olnud, ega?”
„See oli siis vist läinud suvel,” oletas Ayda.
„Newtonite pulmas või?” pakkus Elizabeth. „Need peeti Somersetis.”
Valusa kahetsustundega andis Maggie endale aru, et ta polnud Dan Newtonit pärast tolle pulmi kordagi näinud. Nõnda kippus see mõnikord minema: sõlmides ühe sideme, lõikasid pulmad läbi kõik teised.
„Seal vist jah,” noogutas Ayda. Maggie nägi, et ta nõustus pikalt mõtlemata. „Ma semmisin selles pulmas Dani vennaga.”
„Aga teie Maggiega suhtlete vist pidevalt,” oletas Elizabeth.
„Liigagi sageli,” sõna Maggie muiates ja vaatas Ayda poole.
„Liiga harva! Palun eelmise nädala pärast vabandust, Maggie, ma olin lihtsalt …”
Maggie rehmas mõistvalt käega.
Ayda ütles viimasel ajal alatasa kohtumisi ära. Viimasel minutil. Mul on hädasti vaja paar asja ära teha. Pean veel … Anna andeks, Maggie. Anna andeks. Ayda oli alati olnud närvilise loomuga. Edukas – seda ei saanud salata. Ta tõusis maailma suurimate hulka kuuluvas advokaadibüroos kiiresti ametiredelil, sest kui rivaalid oskasid ohtu märgata, oli juba liiga hilja. Ayda kõhnusega oli Maggie nüüd juba harjunud. Teda ei ehmatanud enam teise kondine ja nurgeline keha. Esiletungivad põsenukid,
sinetavad silmaalused – see lihtsalt oligi Ayda. Välja nägi ta ju ikkagi hea. Riided tagasihoidlikud, kuid kallid. Tumedad salgutatud juuksed piisavalt pikad, et mõjuda flirtivalt, aga seejuures ikkagi küllalt lühikesed, et jätta endast mulje kui ülemusest. Ta leidis alati aega käia jõusaalis – see oli nagu aamen kirikus –ning tema treeninguprogrammid kandsid Maggiele tundmatuid nimesid. Bootcamp. SoulCycle. Barrecore.
„Võta.” Ayda lükkas krõpsukausi Maggie ette. „Mul pole kõht tühi.”
„Tänan.”
„Kas kõik on siis lõpuks ikkagi lubanud tulla?” küsis Ayda elavalt. „Nojah, muidugi peale …”
Sedapuhku rippus vaikus laua ääres istujate kohal kauem. Mälestus tuli luba küsimata ja hetke vältel ei suutnud Maggie seda tõrjuda. Korraga oli lein nagu terav nuga tal kõri kallal, armid rebenesid lahti ning kurbus valgus veripunasena marmorist tööpindadele.
„Jah,” vastas Elizabeth kindlalt. „Kõik.”
„Ja Ollie sõidab meiega kaasa?” püüdis Ayda jutukera käigus hoida. „Täna õhtupoolikul?”
„Jah.” Elizabeth noogutas kinnituseks. „Jah. Olukord on nüüd rahumeelne. Väga rahumeelne.”
„Kui tore.” Maggie kuulis oma hääles võltsi nooti.
Ayda tabas tema pilgu. Sellest plaanist kuulda saades oli Ayda saatnud Maggiele sõnumi.
Kuradi TÜÜPILINE, et me peame sõitma, hambad ristis, täielikus vaikuses, et E saaks jätta mulje, justkui oleks kõik tibens-tobens.
„Ollie kavatses minna täna õhtul koos Rory ja Finlayga.” Elizabeth oli võtnud istet köögisaare ääres baaritoolil. „Paraku pidi Rory hommikul Somersetti kellelegi külla sõitma ja Finlay otsustas temaga kaasa minna.”
Finlay ja Rory olid vennad, Rory poolteist aastat vanem.
„Küll on kena neid kõiki jälle näha.”
Elizabeth tõusis järsult. „Hummust? Kalamarjavõiet?” Kõll! Uksekella helin tuli vaat et kergendusena. „Vabandust, Maggie.” Elizabeth tõstis parajasti salsat kaussi. „Äkki lähed ja teed lahti?”
„Muidugi.”
Maggie tõttas jälle trepist üles. Tema väikesel korteril on ka oma eelised, mõtles ta. Ainult paar sammu ja võisidki välisukse lahti teha.
„Tere, Ollie.” Mees seisis ukse taga, võti ebalevalt näpus.
„Tere, Maggie.” Ollie torkas võtmekimbu tasku ja üritas naerda. „Ma ei …”
„Ma tean.”
Maggie astus kõrvale, et Ollie saaks astuda oma vanasse trepikotta. Paremale jäävast kahe poolega uksest sai ametlikku, beežides, sinistes ja kuldsetes toonides võõrastetuppa. Söögituba oli samuti laitmatult korras nagu alati. Maggie oletas, et Ollie oli tulnud otse töölt, teiselt poolt jõge, Knightsbridge’ist. Erepunane, sirgetes ridades jooksvate hobuseraudadega lips oli lõdvaks lastud. Aga põsed miskipärast õhetasid. Võib-olla siiski mitte otsejoones töölt. Ja mitte koju. See polnud enam tema kodu.
„Me oleme all,” ütles Maggie.
„Kas oleme siis valmis sõitma?” Ollie kukutas oma kotid Ayda kotihunniku kõrvale. „Oleks tore Londonist aegsasti minema saada.”
Maggie märkas, et Ollie juuksed on hakanud hõrenema ja meelekohtadele on sugenenud halli. Kunagisest ilusast poisist oli korraga saanud keskealine mees. Kerge sisemise värinaga mõtles Maggie, kas Olliel käivad teda vaadates peast läbi samad mõtted. Tuleks ehk kehtestada kohtumistele mingi maksimumvaheaeg, et sõprade kokkutulekud ei tuletaks alati nii teravalt meelde, kui kiiresti nad vananevad. Või tähendaski sõprus just seda? Ollie oli sellegipoolest ikka veel nägus. Pähkelpruunid
silmad, korrapärased näojooned, sile nahk. Pruunid, kergelt punaka tooniga juuksed. Vöökohast pisut tüsenenud, ühe silma kohal kunagist ragbimängu meenutav arm. See lisas tema näole karmust, aga mitte just palju.
Ta proovis end näha mehe pilgu läbi. Maggie nagu Maggie ikka. Pruunid juuksed, pruunid silmad, pikem kui enamik teisi naisi. Tähtajad pressivad alati peale, aga pargijooksudel laupäeviti ikka käib. Enamasti. Või siis et mõnikord. Võiks öelda, et tavaline.
Ollie ajas selja sirgu. „Kas lähme?”
Kui nad kööki astusid, käis Maggiel peast läbi, et Elizabeth on seda naeratust vist harjutanud. Elizabeth kõndis Ollie juurde, asetas parema käe kindlalt mehe õlavarrele ning põsemusi saigi tehtud. „Kena sind näha.”
„Päevast, Ayda,” ütles Ollie üle Elizabethi õla.
„Tere, Ollie.”
Vaikus venis taas pikale. Maggie silmitses klaasukse kõrval olevat veinikeldrit, mille Ollie oli lasknud ehitada kohe pärast seda, kui nad Elizabethiga majja sisse kolisid.
Kelder oli väike ja ümara kujuga ning sinna viis otse volditavate uksepoolte juurest paksu klaasluugi alt keerdtrepp. Veinipudelid turritasid trepišahti nagu mingid poldid või hambad inetult ammuli suus. See kelder meenutas Maggiele lahtist hauda ning ta vaatas alati hoolega, et ei astuks klaasluugile.
Ollie kõndis köögilaua juurde ja langetas pilgu. „Uskumatu, sa oledki selle alles hoidnud.” Ta sirutas käe ja puudutas ümbrikku. „Kõik need aastad.”
„Muidugi olen. Me ju lubasime.”
Nad olid lubanud nii mõndagi.
„Maggie oleks selle juba ammu ära kaotanud,” naeris Ollie.
„Ei oleks!” Tegelikult oleks küll.
„Ivot pole ma näinud juba mitu kuud.” Ollie istus laua äärde ja tema liigutustes oli midagi alateadlikult harjumuspärast. Just sellel toolil ma tavaliselt istungi.
„Mina ka mitte.” Seda öeldes tulvasid Maggiest läbi vanad tuttavlikud tunded. Ta tõrjus need eemale – otsustavalt. „Aga ta on ju viimasel ajal ka harva Londonis, eks? Ikka New Yorgis, Mustique’il, Shanghais …”
„Ja Zürichis,” lisas Ollie. „Kaldun arvama, et Ivo on oma maksuasjad päris nutikalt korraldanud.”
Elizabeth oli köögi seinale üles sättinud hoolikalt valitud rohkete fotode kollaaži. Maggie silmad libisesid sellest üle. Seal oligi Ivo. See naeratus, pimestav nagu fotoaparaadi sähvatus –igaveseks ajavoolu tardunud. Maggie ei suutnud pilku tema tumedatest juustest ja viltustest sinistest silmadest lahti kiskuda. Kuldne poiss, keset naeru ja lusti ning kõiki ülikoolielu rõõme.
„Oleks tore teda jälle näha,” suutis ta lõpuks öelda.
„Ja kuidas siis kõik teised sinna jõuavad?” uuris Ollie.
„Finlay ja Rory peaksid nüüd õigupoolest juba seal olema.”
Elizabeth oli alati olnud see, kes kõike korraldas. Tema oli moodustanud ülikooli kokkutuleku WhatsAppi rühma Uni gettogether. Kas tõesti on sellest möödas juba 20 aastat? Jeerum! See oli hoidnud neid päevade kaupa elevil, tekitanud intiimsus- ja ühtsustunde, mis siis, et Olliet oli Maggie näinud viimati märtsis ja Ivot … oli see eelmisel aastal või?
Ka koroonaaegsed vaevarikkad Zoomi-seansid olid tema korraldatud. Tüütud pubimälumängud ja „pagan võtaks, Finlay, sa oled end jälle hääletuks teinud”. Aga need olid kõik looja karja läinud.
„Ja teised?” küsis Maggie. „Mismoodi nemad kohale tulevad?”
„Jude tuleb omal käel. Kuidas, seda ei tea. Siis oleme veel meie. Ning maja kuulub nüüd mõistagi Ivole, sestap on ta ehk mõneks päevaks sinna sõitnud. Enne kui jälle minema põrutab. Bostonisse vist, kui ma õigesti aru sain.”
Ivo oli öelnud Boston.
„Imeline koht,” tähendas Ayda. „Ja ainuüksi tema päralt.”
„Pärast isa surma,” osutas Elizabeth. „Jude’i oleks veider jälle näha.” Ollie kirtsutas nina. „Kui me viimati kohtusime, oli ta väga kehvas seisus. Lausa piinlik.”
„Tal on kõik tipp-topp,” lausus Maggie.
„Ei ikka ei ole küll,” jäi Ollie endale kindlaks.
Jude oli end iga aastaga järjest enam käest lasknud. Kui kahekümnendates oli ta oma kaootilise eluviisiga mõjunud võluvalt, olnud vaat et koguni omamoodi armsake, siis kolmekümnendad tõid kaasa midagi pika pohmeluse taolist. Väline kullatis hakkas maha kuluma, Jude ei tundunud enam huvitav. Tema põsed olid lohku vajunud, hambad tükkisid esile, naeratuses polnud soojust.
„Sina saad temaga ikka veel kaunis sageli kokku, eks?” küsis Elizabeth Maggielt.
„Võimalust mööda jah. Praegu on olnud, tõsi küll, kaunis kiired ajad.”
Ta ei mäletanudki täpselt, millal Jude’i viimati nägi.
Ollie näppis ümbrikku ja sikutas seda nurgast.
„Jäta.” Elizabeth võttis selle tema käest ära. „Kui see on nii kaua oodanud, siis ootab veel pisut, kuni kõik on kohal.”
„Uskumatu, et möödas on juba kakskümmend aastat,” lausus Ollie otsekui iseendale. Ta ajas end toolil sirgu. „Mis siis ajakirjanduses kuulukse, Maggie? Mulle meeldis too läinudnädalane intervjuu siseministriga.”
„Aitäh, Ollie.” Selle intervjuu oli küll teinud üks teine inimene, kes Postis lobistidega tegeles, aga Ollie igatahes pingutas, et olla kena.
Järgnes taas vaikus.
„Tore on.” Ollie laksas endale vastu põlvi. „Kas hakkame liikuma? Sõit kestab niikuinii mitu tundi.”
„On aeg minna tagasi Wintercrossi,” lausus Ayda unelevalt. „Meie kõik, üheskoos.”
Ma ei tea … Ma ei tea, kas tulen, Mags. Sa pead! Me andsime kõik lubaduse. Kõik peavad olema kohal, me peame koos olema.
Maggie … Maggie, mul on hirm.
Maggiet läbistas taas lainena halb eelaimus.
Finlay
Kuhu kurat te jääte?
Me oleme juba tasapisi algust teinud.
Elizabeth oli öelnud, et sõit kestab neli tundi, aga tihe liiklus tegi sellele lootusele lõpu.
„Võtke poolik pudel kaasa,” oli Elizabeth õhutanud, kui nad minema hakkasid. „Siia pole seda ju mõtet jätta.” Niisiis rüüpasid Maggie ja Ayda tagaistmel autode vilksatavatest esituledest hüpnotiseerituna kordamööda pudelist ja puhusid juttu.
„Ivo saatis sõnumi,” sõnas Ayda, kui nad Devonisse jõudsid. „Jude’il on sigaretid otsas, kas me saame teel kusagilt osta?”
„Muidugi.” Elizabeth sõitis parajasti mööda ühest veokist: peegel, signaal, manööver. „Ütle, et saab tehtud.”
Taevas alles hõõgus, kui nad sõitsid läbi Chagfordi, mis oli Winter crossile lähim linn. See oli ilus: pastelsed toonid ja väljakusõõri ümbritsevad kivimajad. Kui Elizabeth Wintercrossi poole pööramiseks vasaku suunatule sisse lülitas, lõi kirikutornis kell üheksa. Pubi ees seisis ikka veel mõni inimene, sigaretiotsad hõõgusid hämaruses.
„Mida seal tehakse?” küsis Ayda. Ühel väljakule suubuval pimedal tänaval vilkus sinine tuli. See oli politseiauto, aga sireen oli välja lülitatud. Sinine valgus siiski pöörles, libisedes üle uniste majade ning lastes neil siis jälle varjudesse vajuda.
Maggie küünitus vaatama. „Ma ei näe, mis seal toimub.”
„Küllap mingi reedeõhtune värk.” Ayda ajas end sirgu.
Maggie läks välja, et osta Sparist sigarette.
„Kas teie teate, mis seal toimub?” Ta osutas sinise vilkuri poole. Eks olnud ta ju ikkagi ajakirjanik.
Leti taga seisev naine oli kuuekümne ümber ja väsinud silmadega ning kibeles sulgema. „Ei tea.”
„Loodetavasti pole kellegagi õnnetust juhtunud. Ma ei mäleta, et oleksin Chagfordis kunagi varem politseinikku näinud.”
„Nüüd on neid siin palju liikvel olnud,” sõnas müüja pahuralt. „Juba mõnda aega.”
Naine pööras talle selja ning sättis riiulil Calpoli ja aspiriini purke, ehkki need paistsid olevat niigi kenasti rivis.
„Miks …” alustas Maggie.
Siis astus leti ette üks mees ning asetas sellele valju mütsatusega pindise piimapaki ja kuus purki laagrit, mispeale müüja keskendus temale. Paari sekundi pärast astus Maggie poest välja ja kõndis tagasi auto juurde.
„On meil veel midagi vaja?” Elizabeth heitis pilgu tukkuvatele kauplustele.
„Veini on mul kaasas, nii et tapab,” lausus Ollie.
„Tore.” Elizabeth võttis paigast. „Lähme siis.”
Auto sõitis aeglaselt mööda kapillaaridena kitsaid kõrvalteid. Kui maja lõpuks nähtavale ilmus – üleni tuledes ja suursugune viimases loojangukumas õhetava taeva taustal –, tõid kõik kuuldavale rõõmuhõiske. Taamal laius halli ja süngena nõmm.
„Issand kui ilus siin on,” ütles Maggie. „Ma ei suuda uskuda, et see nädalalõpp ongi viimaks käes.”
„Nii hea on jälle Ivot näha,” lausus Elizabeth. „Finlayt ja Roryt samuti. Ning isegi Jude’i.”
„Sellest, kui me esimest korda siin käisime, on möödas juba üle kahekümne aasta,” ütles Ayda tasa. „Aga kõik näeb välja täpselt samamoodi.”
„Võib mööduda veel sajandeid, aga see koht jääb ikka endiseks,” lausus Elizabeth. „Fitzwilliamite koduks.”
Ning taas tundis Maggie ebamäärast eelaimust otsekui tillukest leeki, mis paberilehekese serva noolib. Ta tõrjus selle eemale.
Nüüd on hilja: sa oled juba siin.
Kui Elizabeth auto peatas, lükati välisuks lahti ja majast voogas kruusateele valgust. Kostis rõõmsaid hääli ning suurest tammisest uksest valgus välja tumedaid kogusid. Kusagil haukus pööraselt koer.
„Rory!” Ayda lehvitas innukalt. „Finlay!”
„Lõpuks ometi!” Finlay virutas rusika õhku. „Me hakkasime juba kartma, et te ei jõuagi kohale.”
Maggie märkas, et Finlayl on käes veiniklaas ning vedelikku loksub tema energiliste liigutuste juures üle ääre. Ta kissitas trepihalli eredas valguses silmi, tundes end pärast mitut auto tagaistmel veedetud tundi nagu urust välja pugenud, tuledega harjumata loom, ja polnud ühtäkki enam üldse valmis selleks, mida oli ometi nädalate kaupa oodanud. Teised seevastu paistsid olevat lausa ülevoolavalt rõõmsad. Tõstnud pilgu Wintercrossi askeetlikule fassaadile, tundis Maggie siiski, kuidas üleüldine meeleolu nakatab ka teda, ning endine elevus tulvas tagasi. Koos.
„Tulge sisse!” hüüdis Rory. „Enne kui Finlay kogu veini sisse kaanib. Oleme teid tundide kaupa oodanud.”
„Kui me M5-le jõudsime, oli liiklus juba kohutav.” Elizabethi häälest aimus eneseõigustust. „Ning Bridgwateri lähedal olid kaks autot kokku põrganud ja …”
Mööda kruusateed kõndis nende poole Ivo ning Elizabeth jättis lause lõpetamata, mõistes, et see tundub igav.
„Preili Fletcher.” Ta tegi tögava kummarduse ja tõmbas Maggiele ukse lahti. „Mis rõõm sind jälle näha.” Nagu ikka, lõid kõik
tema soojusest särama. Ivo mõjus nagu värske energiapuhang; õnnelik nende tuleku üle, naeratas ta üle kogu näo. Maggie ronis autost välja. Kui ta end sirgu ajas, seisis Ivo talle väga lähedal. Pilku tõstes nägi ta tema lõuajoont õhtuhämaruses valendamas. Ivo mustad juuksed olid sassis ja Maggiele otsa vaatavad sinised silmad naersid.
„Ivo,” alustas ta. „Nii kena …”
Aga Ivo liikus juba edasi, teisele poole autot, et tervitada Aydat. „Mu selg!” hüüdis Ayda välja pugedes. „Ma ei suuda end enam eluilmaski sirgu ajada.” Ivo kaisutas Aydat karu kombel. „Las ma mudin selle terveks, sa võluv hädapätakas.”
Ollie tõstis pakiruumist kotte välja. „Oli alles tegu, et neid siia ära mahutada,” ütles ta Roryle keset üleüldist sädistamist. „Sulaselge tetris. Tüdrukud ei piirdu ju kunagi hädavajalikuga.” Maggiel käis peast läbi, et teda polnud juba ammuilma keegi tüdrukuks nimetanud. See sõna oli pidanud taanduma tööl asetleidnud muudatuste – problemaatiliste muudatuste – ees. Ja kusagil mujal kui tööl ei tuleks kellelgi nüüd juba enam mõttessegi teda tüdrukuks kutsuda. Hetkeks valdas teda kahetsus nagu siis, kui talle öeldi puhkusereisil esimest korda mademoiselle’i asemel madame.
Aga tema mõttelõng katkestati. „Kuidas elad, kaunitar?” Finlay kaisutas teda rohmakalt.
„Sa vaata vaid!” Rory oli kohe venna taga. „Sa näed pagana hea välja, Maggie.”
„Oh kui tore!” kuulis Maggie end ütlemas. „Kui tore teid kõiki jälle näha! Lõpuks oleme jälle üheskoos.” Üheskoos.
Nagu üksainus lärmakas ja pulbitsev energiakeeris, liikusid nad kõik rüsinal edasi trepihalli. Maggie kõrvu kostsid vestluskillud.
„Pole sind sada aastat näinud …”
„Sina oled sinises magamistoas, trepist üles ja …”
„Mis sai sellest kutist, kellega sa …”
„Kuss, Pagan …” See oli öeldud suures elevuses ringi karglevale mustale labradorile, kes oli Elizabethi najale püsti hüpanud ja pahaselt eemale tõugatud.
„Miks just Pagan?”
„Ta niuksus kogu öö, kui kutsikana siia toodi.”
„Kes tema eest hoolitseb?” küsis Maggie. „Kui sina ära oled.”
„Siis on ta Verekeride juures. Nad elavad nüüd väravamajas.”
Väravamaja aknad olid olnud hubaselt valged, kui nad sellest mööda sõitsid ja mootorimürinaga korraks siinset rahu rikkusid. Nüüd oli kitsale teele laskunud taas vaikus, nagu oleks klaaskuulis hetkeks üles keerutatud lumehelbed.
„Nemad tulid siis Archerite asemele või?” küsis Maggie.
„Sul on hea mälu.” Ivo noogutas ja Maggie tundis, et punastab. Viimne kui mälestus oli hoolega hoitud. „Nad otsustasid lõpuks pensionile jääda, jumal tänatud. Proua V-st on siin maja juures rohkem kasu kui vanast Ruthist.”
„Paistab sedaviisi jah.” Lastes pilgul ringi käia, pani Maggie tähele, et Wintercross on läbi teinud kenakese uuenduskuuri. Trepihall oma igivana puittahveldise ja külmadest graniitplaatidest põrandaga oli varem tundunud sünge ja ebasõbralik. Nurkades kössitavat rasket tammepuust mööblit kirjasid ämblikuvõrgud ning õhus oli alati rõskuse ja märja koera hõngu. Nüüd ei saanud siin millegi kallal norida. Stiilsetes vaasides õhetasid roosad roosid. Polsterdatud tugitoolid olid helesinistes ja kollastes toonides – Colefax ja Fowler, nagu arvata võis. Siia-sinna oli otsekui huupi paigutatud elegantseid vaibakesi ning suures härrandlikus kaminas leegitses – isegi juuni keskpaigas – tuli. Tundus, otsekui oleks keegi teinud juba iseenesestki ilusale näole šiki jumestuse.
„Siin on kõik lausa imeline,” kuulis ta Aydat ütlemas. „Täitsa uue ilme saanud.”
„See nõudis sult kindlasti terve varanduse,” ütles Ollie välja selle, mida nad kõik mõtlesid.
„Pärast seda, kui isa …” Ivo kehitas õlgu. „Pidin valima, kas lasta majal laguneda või anda proua V-le ja tema sisekujundajate kambale vabad käed.”
„Nad on suurepärast tööd teinud,” kiitis Elizabeth. „Kõik on lausa oivaline.”
„Tänan, Elizabeth.” Ivo hääles aimus kerget pilget.
„Mis siis nüüd? Kõigepealt väike jook? Või näitan kohe toad kätte?”
„Jook,” vastas Ollie kindlalt. „Mul on vaja üht drinki.” Ollie ja Elizabeth olid suhelnud omavahel kogu tee viisakalt, aga pinge oli ikkagi õhus. Just nagu oleksid nad mornid keskealised lapsevanemad, kes hoiavad end vaos üksnes taga istuvate lärmakate laste pärast.
„Me olime köögis.” Ivo hakkas ees minema. „Tulge sisse.”
Wintercross oli tõeliselt vana, sajandite jooksul ehitatud ja ümber ehitatud maja. Esiküljel asus neli peamist tuba, kaks kummalgi pool kõrge laega trepihalli. Kui nad läbi halli kõndisid, jäid vasakule kaks avarat võõrastetuba, mida ühendas suur kahe poolega uks. Missugune imetabane koht võõrustamaks külalisi, oli Elizabeth öelnud, kui Ivo neile siin esimest korda ringkäigu tegi – tiinekas, kes proovib, kuidas kõlavad tema suus täiskasvanute fraasid.
Paremale jäi söögituba ja edasi tuli raamatukogutuba. Raamatukogutoa sissepääsu varjas pooleks saetud „raamatutega” riiul. Et see pöörduks, tuli vajutada „Fitzwilliamite ajaloole”. Ivo isa oli kasutanud seda tuba oma kabinetina, mis oli alati täis sigarisuitsu. Seal võis näha ammu surnud Fitzwilliamite büste ja riiulitel seisid tolmustes ridades kuldkirjalised köited, mida keegi polnud juba aastakümneid puudutanud. Raamatukogutoale järgnes väiksem, piljardituba. Maja tagaküljel sirutusid välja kaks tiiba, moodustades midagi C-taolist. Vasakusse tiiba jäi ballisaal. Mõte, et ühes majas võib olla ballisaal, tundus Maggiele toona naeruväärne või õigemini lausa uskumatu.
Paremas tiivas paiknes hubasem võõrastetuba – Ivo nimetas seda lesilaks –, kust pääses avarase kööki. Köögi juures oli hulk kõikvõimalikke majapidamisruume ja tube, kus hoiti saapaid, vihmariideid ja kummikuid.
Trepihallist viis suur trepp üles rohketesse nooblitesse magamistubadesse. Oli ka teine, kitsas trepp, mis ronis lesilast pööningutubade jäneseurgudena hargnevasse labürinti.
Maggie mõtted liikusid korraks oma vanematekodule. Äärelinnas asuv kena ridamaja, väike aed, kus isa muru alati madalaks niitis. Kena. Keset Wintercrossi toredusi tundus sellele mõeldagi ebalojaalne. Ning nüüd, kui ta siin oli, näis hoopis vanemate ridamaja millegi irreaalsena, justkui püüaks keset suve meenutada lund.
Nad kõndisid lakkamatult padrates Ivo kannul köögi poole ja mööda koridori edasi lesilasse.
„Kuidas sul Postis läheb?” Ivo vaatas Maggie poole.
„Oi, väga hästi,” vastas Maggie ülevoolavalt. „Ma olen nüüd poliitikatoimetuse asejuhataja ja väga rahul. Teha tööd otse parlamendi südames on väga …”
„Vahva, vahva!” Ivo tõttas juba edasi, naeratades talle üle õla pooleli andekspaluvalt. „Rory, kas saaksid tuua keldrist veel paar pudelit seda punast?”
Maggie tundis end alati tsirkusehülgena, kes püüab loibasid plaksutades Ivo tähelepanu võita. Ta peletas selle mõtte eemale ja valmistus juba astuma sooja kööki, kus laud oli koormatud pooltäis taldrikute ja pooltühjade pudelitega, kui keegi koputas talle õlale.
„Tere, Maggie!”
„Jude.” Maggie naeratas väikse hilinemisega. „Kena sind näha.”
„Sind ka, musike. Sind ka.”
Jude’il oli läikivate mustade retuuside peal kuldne korsett. Kleenuke nagu baleriin, silmad ääristatud täpselt tõmmatud
tiivana kaarduva joonega, mis oli laitmatult ühte sulatatud vasekarva lauvärviga. Lopsakaid punaseid juukseid hoidis soengus mustadest sulgedest art déco stiilis peaehe. Ta näeb ilus välja, mõtles Maggie: röövlind, kes vaatab oma jahivaldusi üle. Aga õhtu algul nägi Jude alati rabav välja. Jääkuubikud kõlksusid tema kokteiliklaasis.
„Kuidas sõit kulges?” Jude’i pilk volksatas Elizabethi poole.
„Kaunis jäiselt.”
„Jessas, kujutan ette. Ta peab ikka veel külma sõda, eks? Väikest viisi Brežnev.” Jude hakkas naerma. Tal olid ebaühtlased hambad ning kahe esimese vahel oli vahe. Naeratades pani ta alati keele selle tühiku vastu. Maggiest tulvas üle juba peaaegu unustusehõlma vajuda jõudnud heldimuspuhang.
„Nii tore sind näha, Jude,” lausus ta täiesti siiralt „Ma tõin sulle su sigaretid.”
„Oi, aitäh, musike.”
Maksmisest muidugi juttu ei tule.
„Kuidas sul läheb, Jude?” Tagantpoolt tulijad kandsid nad endaga kaasa kööki.
„Ah, mis seal ikka, kullake. Kenasti.”
Jude’ile oli otsekui loomusunniliselt alati omane olnud anda ebamääraseid vastuseid. See tekitas meestes huvi ja ärritas naisi.
„Mida sa teed?” ei jätnud Maggie jonni.
„Ah, üht ja teist.”
Kogu ülikooli aja olid Maggie ja Lily käinud truult väiketeatrites ja pubide tagatubades, vaatamas Jude’i tormi ja tungi.
„Mind jätab niisugune asi külmaks,” oli Elizabeth alati kinnitanud.
Pärast ülikooli oli Jude esialgu kaunis menukas: peaosa paaris näidendis, tähtsuselt neljas staar TV-komöödiasarjas, mis paraku jäeti pärast teist osa katki. Paljutõotav, öeldi tema kohta. Kümme aastat tagasi pidas igaüks end õnneseeneks,
kui sai istuda õhtusöögi ajal tema kõrval: glamuurne naine ja tagatipuks veel särava mõistusega. Nüüd nägi Maggie inimesi kõhklevalt vastamas: „Oo jaa, ma vist nägin seda.” Tappev viisakus. Lubadus, mis ei täitunud. Ohtrad peod ei tulnud asjale kasuks. Tuleb luua suhteid, oli Jude kinnitanud, kohtuda õigete inimestega. Kuid selles kõiges oli midagi ohjeldamatut: öödel ja päevadel ei paistnudki enam vahet olevat.
„Ma ei jõua lihtsalt ära oodata, et saaksime korralikult juttu ajada,” lausus Maggie ning see polnud öeldud päris suusoojaks. Aastaid tagasi olid nad olnud head sõbrad. Veel praegugi suutis Jude õiges tujus olles peaaegu kõigist teistest paremini Maggie naerma ajada.
„Mina ka, musike. Mina ka.”
Kõik sättisid end keset kööki seisva suure tammepuust laua ümber istuma. Seegi ruum oli läbi teinud uuenduskuuri. Varem oli köök olnud proua Archeri pärusmaa ja toit kanti siit otsejoones söögituppa. Nüüd oli see koht, kus elati. Või siis igatahes koht, kus oleks võidud elada.
Need, kes varem kohale jõudsid, olid juba söönud. Elizabeth, toimekas nagu alati, kandis musti taldrikuid laualt ära ja ladus kraanikaussi virna, et proua Vereker saaks nendega hommikul tegelda. Maggie leidis end istumas Finlay ja Rory vahel. Mõistagi mitte Ivo kõrval, nendele toolidele olid end sokutanud Ayda ja Ollie. Praegu oli Ivo niikuinii jälle püsti, valades välja jooke ning sättides lauale krõpse, pähkleid ja dippe.
„Ahju soojendussahtlis on aeglaselt röstitud lamba abatükk,” ütles ta. „See on proua V tehtud ning peaks kõlbama küll. Ja mundris kartuleid. Nii et võtke, kes soovib.”
Aga soovijaid polnud, kõigile piisas krõpsudest. Maggie oli ostnud bensukast võileiva, kui Elizabeth tankimispeatuse tegi, ning lõhnas nüüd arvatavasti sibula ja küüslaugu järele.
Hääled muutusid jälle valjemaks. Küünaldelt tilkus vaha lauale.
„Nagu ma näen, on levi siin sama sant kui ennegi.” Ayda otsis midagi telefonis, temaga käis töö igal pool kaasas. „Mul ei lähe kunagi meelest, kuidas me siin ringi kõndisime, telefonid pikalt ees, nagu otsiksime nõiavitsaga veesooni.”
„Wifi parool on …”
„Kuule, pane see telefon ära, Ayds.”
Rory pöördus Maggie poole ja suudles teda põsele. „Kas lepime kokku, et sellest nädalalõpust ei räägita ega kirjutata?”
Tema toon oli kerge, kuid pilk tõsine.
„Iseenesestki mõista,” vastas Maggie klaasi huultele tõstes.
Vaevalt ma sellest teab kui palju mäletangi.”
„Seda küll.” Rory naeratas, kuid umbusk polnud tema silmist päris kadunud.
„Ära muretse.” Maggie müksas teda. „Seda nädalavahetust pole olnudki, Rory.”
„Tore.” Rory sirutas käe pudeli järele. „Aitäh, Maggie.”
„Kuidas sul läheb?” pöördus nüüd Finlay Maggie poole. „Ma pole sind vist näinudki pärast matuseid …”
Matused.
„Ei ole tõesti.”
„Ja enne seda oli ka pikk vahe …”
Nad olid saanud kokku järjest harvem ja harvem, mõtles Maggie. Iseäranis viimastel aastatel. Nii mõnelgi neist oli hiljaaegu täitunud nelikümmend. Aga nad olid triivinud oma eludega üksteisest liiga kaugele, et korraldada suuri kokkutulekuid. Maggie teadis, et lahutusest muserdatud Elizabeth oli tähistanud oma neljakümnendat paari vana lähedase koolisõbra seltsis nädalalõpuga ühes Hampshire’i spaas. Seevastu Jude oli korraldanud mingis Londoni idaosa laohoones suure hulga Maggiele tundmatute inimestega reivi, kust ei puudunud näomaalingud ja litrid ning nii ohtrad liialdused, et Jude pidas vastu kõigest tunni. Maggie oli mõelnud – ja lootnud –, et ta kutsutakse Ivo sünnipäevale, aga see läks mööda, nii et ta ei kuulnud kippu ega
kõppu. Küllap veetis Ivo selle nädalalõpu mingil troopikasaarel või sõitis mõneks päevaks Aspenisse suusatama. Kõik diskreetne, kallis ja Instagramist mõistagi eemal.
Maggie enda neljakümnes oli olnud kõigest paar päeva pärast matuseid ning suurele peole ei suutnud ta siis mõeldagi.
„Seda küll,” sõnas Maggie kergel toonil. „Peame proovima ikka sagedamini kokku saada.”
„Peame …” Finlay lause hääbus üleüldisesse vaikusesse ja tema pilk hälbis Maggiest kõrvale. Laua otsas oli Elizabeth püsti tõusnud ja tal oli käes tuttav valge ümbrik.
„Kakskümmend aastat.” Rory vilistas vaikselt. „Kakskümmend aastat sellest, kui me siin koos õhtust sõime. Mida kuradit me kõik sinna kirjutasime?”
Maggie … Maggie, mul on hirm.
Ning Maggie tundis jälle, kuidas tal süda eelaimusest võpatas.