PROLOOG
Nad kõik nägid seda, ehkki igaüks isemoodi. Maggie sattus selle peale tööl, otsekui kuuluks tema kohustuste hulka see üles leida. Olliele ilmutas see end telefonis õelnaljaka tekstina, nii et ta pahvatas naerma, enne kui mõistis, mida see tähendab. Roryni jõudis see briifingul. Lihtsalt ühe riski, ühe hirmuna, ühena korralikult paberivirnadesse peidetud sadadest ohtudest. Mõni neist sattus sellele kõledatel uudistekülgedel. Turvakaamerasalvestiste hetkeks tardunud kaadritel. Udustel. Kõige hullem mustadest pikslitest turvaliselt ähmastatud. Ayda vältis päevade kaupa kõiki meediakajastusi, ent nägi seda siis ikkagi unes ja ärkas omaenda karjete peale, õudus kurku nöörimas. Jude nägi seda oma maalides: teravate nurkade ja veripunase värvi raevukas turbulentsis. Nad kõik nägid seda. Kuidas tunneli täitis esitulede silmipimestav valgus. Kuidas sellesse õõvastaval kombel astus mingi tume kogu. Korraks välja joonistuv siluett ja seejärel vaat et lausa graatsiline langemine, ning siis oli kogu kadunud. Košmaarne jõnks, iga kord ühtviisi jõhkrana tunduv löök. 7