Autoriõigus: Manona Paris ja Petrone Print OÜ, 2022
Toimetaja: Krista Kivisalu
Keeletoimetaja: Signe Kure
Kujundaja: Aila Utsu-Püttsepp
Esi- ja tagakaas: Jassu Hertsmann
Fotod: Jassu Hertsmann (lk 8, 20, 24, 32, 33, 107, 111, 151, 164, 176) ja erakogu
ISBN 978-9916-678-23-7
ISBN 978-9916-678-24-4 (epub)
ISBN 978-9916-678-25-1 (epub)
Trükk: Greif OÜ www.petroneprint.ee
Kõigile Arula ja Sihva headele inimestele, eriti Kalevile, Eikele ja Vollile. Postuumselt vanaema Hilja-Liivia Parisele, kes tundis oma lapselast paremini kui ta ise. Ja minu vanaemadele manalas
Elfriede Leppikule ja Lainela Helgile, kes õpetasid mulle oma emade tarkusi (isegi kui ma neid sel ajal ei kuulanud).
Tee iseenda poole on kummaliste käänakutega, viies vahel tagasi üle-eelmisse sajandisse.
Elu – see võiks olla suur lilleaed ümber väikse maja ning lõbus kui haldjate mäng. Isegi kui ainult vaimusilmas. Peaasi, et see koht on olemas. Et on olemas paik, kus saad koorma maha panna ja lubada endale midagi head.
Ajal, mil see raamat sai viimast lihvi, oli maailm hulluks läinud. Reaalne, vastik, verine ja halastamatu sõda käis meie ukse taga ja selle valu kaja oli jõudnud meie kodudesse. Paljud küsisid endalt siis ja küsivad nüüd – kas mul on turvaline rahusadam, kuhu pöörduda? Kes mind aitaks?
See raamat algab hetkest peaaegu viis aasta tagasi. Ajast, mil olin oma elu ühes madalaimas punktis. Ajast, mil mulle tundus, et olen kaotamas kõike, elu ja tervis kaasa arvatud. See on ühe ülesronimise teekonna lugu, õpetajate otsimine ja leidmine. Ja see on ka toidutegemise lugu. Lugu, kus nii vaim kui ka keha ihaldavad väärtuslikku kütet, et oleks tervis mõlemas.
See ei ole dieediraamat. Ma ei võta selle teekonna käigus maagilisel moel kaalust alla, vaid olen edasi ülekaaluline. Paks, kui soovite. Aga ma ei ole selle pärast enam vihane, ärritunud ega kurb ega soovita ka teil olla. Ma olen teel tervise poole ja ükskord ma jõuan sinna. Tähtsaim, võitlus oma kõrvade vahel, on mul peetud. Me oleme kõik ilusad endale erilisel moel ja me võime seda tähistada.
Ma pole psühholoog ja seega saan rääkida hingehädadest ainult oma kogemuse toel. Kui sa tunned end mu loost ära ja leiad, et vajaksid enam nõu, siis palun, leia endale hea abiline usaldusväärsete spetsialistide seast.
Ja nii ma kutsungi teid oma talukööki külla – kohv on juba hakkamas, šašlõkk kogub marinaadis särtsu ja leib sai just ahjust võetud. Tere tulemast, vabastage end koormast ja pöörake nina päikese poole!
Tallinn, märts 2022
Selle lõpu ajal suutsin mõelda vaid üht: ühel hetkel, kuidagi, ma tõusen taas. Olen targem. Ei lase end enam läbi kärsatada. Ei ole kõikjal korraga. Saan aru, mis on elus tegelikult oluline.
See algus, ei, lõpp oli ühes kabinetis.
Ma olin esimest päeva pärast haigust tööl. Lihtne silmapõletik läks nii hulluks, et isegi pead ei saanud padjalt tõsta, liiati siis arvutit avada ja kodus tööd teha. „Pole hullu,“ lohutas mu truu ja armas naiskond tööl. „Sa pead paranema, me saame hakkama, parane viimaks ometi!“
Neil oli tuline õigus. See polnud vaid silmapõletik, mis mind näris. Kaks kuud tagasi eemaldati mu kehast operatsiooniga üks organ ja selle sees agressiivselt kasvav moodustis. See polnud pahaloomuline, jumal tänatud, kuid sellegipoolest eluohtlik. Verejooksud, kurnatus, juurde nimetu ärevus.
Operatsioon oli viimaks see, mis ainsana aitas. Hüsterektoomia. Emaka eemaldamine. Tükeldamisprotseduur ise polnud midagi hirmsat. Kuidas kellelegi, muidugi. Minul läks see lihtsalt. Öö haiglas, kiiresti jalgel, ei mingit hädaldamist. Palatiõed kiitsid, kuidas jaksasid – nii peabki, kohe jalgele, niipea kui anesteesia varjud lahtuvad. Isegi kui kogu füüsis ulub ja palub armu.
Vaim, see muidugi ahastas ka. Mis naine ma enam olen? Kuidas saan edasi funktsioneerida teadmisega, et ma ei kanna enam kunagi
meie taluköök
vilja? Veider kujund muidugi, ma olen ju alati teadnud, et naise, minu väärtust ei määra võime saada järglasi. Ja nüüd? Miks ma ei saa sellest nimetust ahastusest võitu? Miks ma ulun arsti kabinetis nagu niinimetatud eluarmastuse kaotanud teismeline?
„Kas te tõesti arvate, et emakas teeb teist naise?“ osatas eakas tohtriproua. „Pigem keskenduge sellele, et nüüd algab teil väga hea elu. Lapsed on teil olemas, hea mees ka. Nautige!“
Naudingust oli asi esialgu kaugel. Puhkamisest ammugi. Ega ma siis kodus pehmetele patjadele niisama lamama ei jäänud. Arvuti põlvedel, peatselt tööle, laseme käia, mul on vaja kahe kuuga kümme ajakirja välja anda!
„Püha taevas, nii ei saa,“ palus veidi kogenum kolleeg. „Palun ära tule veel tööle.“ Ta rääkis juurde loo oma tuttavast, kes taastus samast operatsioonist mitu kuud. Mitte mitu päeva.
Kuhu mul üldse nii kiiret on?
Et teada saada – supertüdrukuid pole olemas? Teada viimaks ära oma võimete piirid, kus ise arvad, et saad küll, aga kõik teised ütlevad, et mkm. Sel pole mõtet.
Kui palju saad sa iseenda arvelt laenata? Võtta üha uusi ja uusi krediite, et nendega eelmised võlad ajutiselt sirgeks lüüa? Kas nii üldse saab elada?
Ei saa.
Peas vasardas: ma olen töönarkomaan. Ma pean tagasi astuma. Ma pean end tervendama. Isegi kui see tähendab tagasi astumist kohalt, mille nimel ma olen viimased aastad endast kõik andnud. Ma pean aru saama, et vahel tuleb lahkuda siis, kui on veel midagi alles. Mul on veel perekond alles, imede ime. Mul on vaimustav abikaasa, kes on kõik need öösse kestvad töörallid välja kannatanud, kui mina kodus tähendas vaid sigaretihaisu keset ööd rõdul, sest teisiti ma end päeva vibratsioonist lahti ühendada
iga algus algab lõPusT ei suutnud. Ta võttis isapuhkuse, kui mul oli vaja imiku kõrvalt eriti tähtsasse ametisse söösta, aitas meie vanemat last teraapiate, trennide ja aedadega. Täiesti tavaline lapsevanematöö, ei saa salata. Ainult et ta on juba ei tea mitmendat aastat võtnud enda kanda ka minu osa.
Kas ma tahan, et mu lapsed mäletaksid emast vaid seda, kuidas ta oli kogu aeg kuskil ära, tema meelest tähtsamas kohas, tööl?
Töötas nii kaua, kuni tervis üles ütles, ja siis … siis teda lihtsalt enam polnud?
Kas on üks ajakirjandusväljaanne sellist panust väärt? Üks palgatöö koht, kui tahes põnev, võimalusterohke, edevust kõdistav?
„Manona, need inimesed, kelle jaoks sa rabad, lähevad selle eest teenitud kasumiga golfi mängima,“ lausus kunagi naine, keda ma pean oma karjääri heaks haldjast ristiemaks.
„Kallis, kas sa ise ka saad aru, kui palju sa oled muutunud?
Sinuga pole enam võimalik rääkida, sa vaid kähvad vastu. Ja sul on alati arvuti süles.“
Mitte lapsed. Mitte mu abikaasa pea. Miks ma seda teen?
See kõik oli mu siia kabinetti toonud. Sõnade „kuidas me su lahkumise siis vormistame“ saatel ujus mu alateadvusest välja üks roheline idu.
Järgmiste päevade jooksul püsis see idu mul kogu aeg silmade ees. Isegi siis, kui olemine aeg-ajalt väga lohutamatuks läks. Sest kas ükski narkomaan annab oma kaifi rahulikult käest, isegi kui see on talle pikemas vaates hea ja kasulik? Muidugi mitte, siis poleks see ju probleemgi.
Järgnevatel päevadel lubasin ma endal nutta. Inimesed nutsid koos minuga. Ähvardasid lahkuda koos minuga. Ma rahunesin, rahustasin ja samal ajal ikka – seesama idu surus end mu vaimusilmas vaikselt järjest tugevamaks. Kasvatas lehti. Nõudis tähelepanu.
Ka oma lahkumisjutu Naistelehes kirjutasin sellestsamast idust: „Kuidas sa ütled hüvasti? Kas nii saabki end väljendada? Lõplikke asju ju pole. Tuul puhub ikka edasi, päike tõuseb taas ning lill, mis sügisel vajus kõdusse, tärkab kevadel uuesti.“
Ja nii ma lasingi sel detsembripäeval suurel paksul puust uksel enda taga kinni vajuda, et loota: kevad on tulemas. Varsti-varsti. See, kes lubab endal langeda, oskab ka tõusta.
Langused on õppetunnid. Mingil määral kõiksuse võimalused anda endale uus šanss. Teha end tervemaks. Parandada vigu. Saada üle iseendast.
Tegelikult ongi igaühe suurim vaenlane tema enda sees. Me loome ise endale põrgu ja sinna kõige hullema timuka. Sa võid olla kui tahes hea ja edukas kellegi teise parameetrite järgi – kui sa ise oma kõrvade vahel seda ei usu, ei piisa ühestki muu maailma kroonist su peas. Sa ise töötad selle nimel, et see kroon su peast lendaks. Paradiis ja põrgu on su enda sees. Vali, kumba tahad oma rinnal soojendada – õuna või madu.
Minu uus algus ei lasknud end kaua oodata. Ma poleks küll osanud arvata, et see väljakutse on seda laadi. Et toidumaailmast, millega olen terve elu viha-armastuse suhtes olnud, saab mu uus tõus.
Siiski, päris tühjalt kohalt see ei tulnud. Mõni kuu pärast poolkohustuslikku sundpuhkust sattusin Tallinnas asuvasse legendaarsesse boheemlaste kohtumisurkasse ehk Kuku klubi suitsunurka samasse seltskonda ühe kodumaise nõiasaate favoriidiga. Tõeliselt ufoliku olekuga neiu tekitas seltskonnas nii elevust kui ka võõristust.
Või siis lihtsalt peavalu.
Minul seekord pea ei valutanud, kuigi sageli on nn sensitiivid seda põhjustanud. Kunagi aastaid tagasi oli üks teine end sensi-
iga algus algab lõPusT
tiiviks nimetanu mulle väitnud, et olen n-ö peegeldaja ega klapi seetõttu nõiamaailmaga. Ilus muinasjutt või varjatud maailma kardinatõste – mine võta kinni. Pead oskavad valutama panna ka inimesed, kelle nõialikkus pole müstiline, vaid vägagi reaalne.
Nii et ülemäära tõsiselt pole ma seda võtnud. Ja paramaailma suhtes olen loomult skeptiline. Kui on muinasjutt, mis toetab tavapsühholoogilist mantrat – usu rohkem endasse –, siis las käia. Kõik muu on kurjast.
Selles neius oli aga mingi eriline, jõhker ausus ja ehedus.
Ta silmad olid justkui liiga mustad, liiga avali, ülitundlikud. Sellised, mis võiksid kunagi tulevikus olla küborgidel. Või mõnel tulnukarassil. Ta vaatas nendega minust läbi. Kui meid tutvustati, silmitses ta esmalt läbitungival pilgul mu alakõhtu. Sõnatu küsimus oli nii tugev, et asetasin instinktiivselt käed kõhule ja ütlesin: „Jah. Sul on õigus. Aga nüüd on juba parem.“
Ülejäänud seltskonnale jäi see suminas täiesti tähelepanuta.
Justkui ei suudakski keegi näha seda stseeni ega kuulda meie vestlust.
Otse loomulikult rääkisime võimetest. Ja nägemisoskusest. Küsisin temalt, kui paljus on see valik – olla nägija. Mu oma suguvõsas on naine, kes sellest väidetavalt loobus. Eks see muidugi olnud iseenesest kõige ehtsam kohvilauajutt, ma tean, ei midagi erilist, välja arvatud väike seltskondlik egokõdisti. Asi, millega teatud inimesi korraks paeluda.
Ja see neiu sõnas: „Sa saad selle igal hetkel tagasi, kui tahad.“ Ja lisas: „Tead, sa saad varsti tagasi tööle. Kuid see on midagi hoopis muud kui varem.“
Paar kuud hiljem jõudis see midagi hoopis muud kohale. „Mul on sulle kaks pakkumist, üks neist on põnev ja edasiviiv ja sa saad end tõestada, teine on töömahukas, aga ei pruugi kaua kesta,“ lausub mulle Martin Šmutov, Õhtulehe peatoimetaja meie pisikeses koosolekuboksis.
Neist esimene: hakata Toidutare peatoimetajaks. Üritada elu sisse puhuda Eesti ühest vanimast toidublogist alguse saanud portaalile, kus juttu poleks mitte ainult retseptidest, vaid ka söömisest, gastronoomiast, psühholoogiast. Samal hetkel hakkas mul silme ees jooksma lint: mina toidumaailma vahendamas, tavainimese pilgu ja professionaalse kommunikaatori vaheda sulega, kummalise seguna Nigella Lawsonist ja Lilian Kosenkraniusest, maitsmas ja uurimas.
Misasja?
Tahaksin kirjutada, et see šokeeris mind. Mina, kes ma olen terve oma täiskasvanuea ühel või teisel viisil toiduga sõda pidanud?
Selle eest peitunud, otsinud selles eri voolusid, katsetanud oma nahal ära nii anoreksia kui ka ortoreksia … Lugenud igas suutäies nii kaloreid kui ka mikrotoitaineid.
Kas see peaks olema nali?
See kõik meenus mulle alles õhtul, kui olin juba rõõmsalt jah öelnud. Teise pakkumiseni me ei jõudnudki. Saatusel on mulle uus väljakutse, mõtlesin hoopis. Võibolla ongi selleks, et saada lõplikult terveks, vaja teha vanast vaenlasest uus sõber. Seda enam, et vastab tõele vanasõna: armastusest vihkamiseni on vaid üks samm. Ja tagasi ka.
Koos uue töökohaga hakkas arenema ka midagi muud. Tundus, et mu taimekene sai küll väetist, aga ta ihkas ka pinnast. Samal kevadsuvel, kui asusin uuele töökohale, ilmus mu ellu veel üks tõmbekeskus.
Talu.
Väike majake suurte puude all, mattunud metsistunud lilleaeda, oodanud mind seal juba aastast 1895.
Leib (kaks pätsi)
Kuidas teha maailma lihtsaimat rukkileiba? Kui tundsin oma vanas uues talus esmakordselt leivalõhna, sain aru: jah, ma olen kodus. Kõik tunnetused ja dimensioonid põimusid kokku ja muutusid hetkeks nähtavaks. leivategu pole midagi ületamatut. Vastupidi, see on küpsetustoimingutest üks lihtsamaid, kus grammid ja liitrid pole täpselt paigas. siiski võttis aastaid, enne kui julgesin ise oma leiba tegema hakata. Osa isikliku leivateo põhjusest oli kindlasti tervis. Poeleivad on üsna pungil täis suhkrut või mõnd muud magusainet. Eriti magusad on uhked ja kallid n-ö käsitööleivad, mida mõned nimetavad suisa mustaks koogiks. ise leiba tehes saad valida parima tooraine ja hoida suhkrusisaldusel silma peal. Pealegi saad olla täiesti kindel, et selles on kasutatud suhkrut, mitte mõnd kahtlase väärtusega fruktoosisiirupit. Minu leib on mugandus Pille Endeni analoogsest retseptist Toidutare veebis.