SISUKORD
Sissejuhatuseks veidi teooriat 11
Hoiatus ja vabandus 18
Tänuavaldus 21
Ime sünd 23
Raske sünnitus 25
Nuttev beebi 28
Väike ahvike 30
Õnnelik murelik emme 33
Hooliv issi 37
Laps peres 45
Tiigrist ja konnast või suhkrust ja jahust? 47
Lapse ja vanemate vägikaikavedu 56
Saab sisse või ei saa? 61
Ü kski laps ei ole loomult halb? 66
Koolikius ja muud kiusud 73
Turtsuvad pubekad 82
Veri on paksem kui vesi 89
Kust tuleb onupojapoliitika? 91
Millal maksan memme vaeva? 95
Kaini ja Aabeli kaasus 98
Muinasjutt kurjast võõrasemast 101
Oh armastus, sina kallis magus mesi 107
Blondid neiud tumedavereliste kuttide kaisus 109
Armastuse lõhn 115
Pahade poiste vastupandamatu veetlus 123
Ma olen nii kuum, nii kuum! 129
Oh sa mu kiisuke 135
#MeToo 141
Ei tähendab ei? 146
Südamete saladusi 151
Kes saaks armastust sundida! 153
Kes lööb, see armastab? 158
Heas ja halvas, kuni surm meid lahutab 163
Rahuldamata tung 169
Teistmoodi tujud ja tunded 174
Uhkeldamine pole üksnes häbiasi 181
Mis sinusuguse tere ka maksab? 183
Kevad südames 185
Sport on terviseks? 189
Luule lummuses 193
Au ja kuulsust ma ei vaja 196
Kanged naised 200
Kangelased või kaabakad? 204
Omakasupüüdlik headus 209
Sünnist saadik patused 211
Saatana nimeks on Vangi Dilemma 213
Kuidas headus kurjuse võitis 218
Silm silma, hammas hamba vastu 222
Jaapani vanameeste äpardus 225
Kuidas saeti oma oksa 228
Sõda – headus ja kurjus käsikäes 233
Kass läinud, naeratus jäänud 241
Savanni igatsus 243
Elu helk ja vulin 247
Vä rvide muusika 252
Veganid ja lihasööjad 255
Korilased ja kütid kaubamajas 259
Lihtsa elu jahimehed ja sõdalased 264
Milleks taskud, kui jumal kinkis käekoti? 267
Rohenäpud 271
Kauguste kutse 273
A hvatlevad paradiisirannad 278
K iiremini, kõrgemale, kaugemale 282
Sõdalased ja hoolitsejad 286
Kummitused minevikust 299
Pimedus täis õudu 301
Esimese öö efekt 304
Maod, ämblikud ja teised 309
Ü ksindusetont 314
Kas naised on loomu poolest kartlikumad? 320
Kõige hirmsamad ohud 326
Lõksud eluteel 333
Kuningate eine 335
Põgenemine reaalsusest 341
Et saada pruuniks teiseks juuniks 349
Tühja paugutamine ei too õnne 354
Nutimaania 359
Ettevaatust, elukunstnikud! 364
Moehulluse lätted 370
Tu hkatriinud 374
Kust jookseb piir 381
Süüdi või süüdimatu? 383
Kaua võib? 389
Loomulik või kunstlik valik? 397
Elusügis 405
Vanaema seletab menopausi mõistatuse 407
Mehed, hakkame elama! 413
Vananemise ilu 419
Tiigrist ja konnast või suhkrust ja jahust?
Korteri kõigi kolme toa põrand oli lausaliselt kaetud mänguasjadega: küll oli seal nukke ja nukumaju, mitmesuguseid pehmeid mänguloomi, klotse, autosid ja muid mänguliikureid, sekka mõned värviliste piltidega raamatud. Kõige selle keskel istusid, roomasid, hüppasid ja kilkasid väike poiss ja tüdruk, mõlemad juba lasteaiaealised. Kui lärm liiga valjuks paisus, tuli vanematel mudilasi aeg-ajalt vaigistada, et mitte rikkuda alumise korteri elanike rahu.
Suurem lärmitekitaja oli siiski poisike. Tema absoluutseteks lemmikuteks olid mänguautod, -traktorid ja igasugu muud ratastega masinad, millega ta kihutas suure hooga üle põranda, ise suuga ägedasti põristades ja tuututades ning ohtralt kokkupõrkeid sooritades, nii et ette jäänud asjad kaarega eemale lendasid. Suurteks lemmikuteks olid ka klotsid, millest ta osavalt ehitas kõrgeid torne, mille kolinal ümberlükkamine paistis ehitamisest suurematki naudingut pakkuvat. Tüdruk tegeles samuti mingil määral autode ja tornidega, kuigi vennast vähem, ja tornide lõhkumise asemel keskendus ta pigem nende ehitamisele. Küll aga pühendas ta rohkesti aega nukumaja sisustamisele ja nukkudel riiete vahetamisele, mille vastu vend eriti huvi ei tundnud. Hoopiski ignoreeris vend aga seda, millega õde üsna tihti tegevuses oli – nimelt peegli ees keerutamist ja oma uue kleidi imetlemist, olgugi et kleidi rinnaesine oli juba mustikamoosiga kokku määritud. Mõnikord toppis plikatirts koguni jalga ema hiigelsuured kontsakingad.
See poiss ja see tüdruk esindavad üsna tavalisi lapsetüüpe. Sarnaseid sugudevahelisi erinevusi täheldatakse enamikul lastel juba enne seda, kui nad ise üldse aru saama hakkavad, mille poolest poisid tüdrukutest erinevad, ja need kestavad kuni täiskasvanueani välja. Poisid eelistavad sageli aktiivsemaid ja füüsiliselt nõudlikumaid mänge, nagu lihtsalt müramine, mänguautodega kihutamine või ehitamine klotside ja ehitusmänguasjadega. Tüdrukud seevastu kalduvad tegevuste poole, mis hõlmavad kodu rajamist, kellegi jäljendamist või nukkude ja pehmete mänguloomadega mängimist. Pildiraamatuist otsivad poisid eeskätt igasugu masinaid ja autosid, tüdrukud aga kõike, mis seostub kodu, nunnude loomade ja ilusate riietega.
Poisid kipuvad eelistama võistluslikku mängustiili – nende mängudes on tähtis roll võitmisel ja kaotamisel ning sellest tulenevalt moodustuvad poiste seas kergesti hierarhilised suhted. Peaaegu iga poiss tahaks olla superkangelane. Tüdrukute mängud aga sisaldavad poistest rohkem omavahelist koostööd ja üksteise kaasamist.
Nad jagavad ja vahetavad mänguasju omavahel meelsamini ja nende mängurühmad on tavaliselt väiksemad ja intiimsemad. Superkangelase asemel eelistatakse olla printsess.
Tüdrukute sõnavara ja lauseehitus arenevad poistest kiiremini, nad suudavad juba väikelapsena pidada üsna keerukaid vestlusi. Samal ajal paistavad poisid silma tüdrukutest paremate ruumiliste oskuste poolest. Poisid kalduvad mõnikord sooritama hulljulgeid tempe, tüdrukud on harilikult ettevaatlikumad, eelistades riskimisele turvalisust. Tüdrukud kalduvad oma tundeid – kurbust, rõõmu, viha, hirmu ja muud – väljendama avalikumalt, kasutades selleks rikkalikumat näoilmete valikut ja väljendusrikast sõnavara. Seevastu poistel on rohkem
kombeks oma emotsioone varjata või väljendada neid pigem tegude kui sõnadega: kui keegi poisse pahandab, siis lasevad nad pigem käiku rusikad kui salvava solvangu, milles tüdrukud neist osavamad on. Hoolimata sellest, et poisid võivad tülli minnes üksteisele mõnikord rängalt haiget teha või isegi vigastada, on üpris tavaline, et paari tunni pärast on nad taas parimad sõbrad. Tüdrukud ei suuda omavahelisi konflikte sugugi sama kergesti andestada ja unustada. Muide, täpselt samasugust sugupoolte erinevust on kirjeldatud ka šimpansitel.
Emad teavad, kui raske on panna poisse huvituma oma elu ja tervise hoidmisest ning hügieenist, näiteks hambapesust, külmal ajal soojalt riietumisest, jalgrattaga kihutamise ja ohtlike trikkide tegemise vältimisest ja nii edasi. Enamik tüdrukuid on kõige selle suhtes märksa vastuvõtlikumad. Poisid ei karda surma ega muretse tervise pärast nii palju kui tüdrukud.
Mida siis poisid kardavad? USA arengupsühholoog Joyce Benenson väidab oma uuringute põhjal, et poisid kardavad üle kõige … vaenlasi! Nad näevad oma vaimusilmas vaenlasi kõikjal, ja parema puudumisel kulutavad nad suure osa päevast mängult üksteise vastu võitlemisele, nagu valmistuksid nad hoolega tõelise vaenlase kallaletungiks. Juba varases poisipõlves hakkab neil kujunema militaarne sõnavara, mida mehed edaspidises elus ohtralt tarvitavad. Mehed võitlevad alati ja kõige vastu: nad peavad sõda uimastitega, nad püüavad alistada vähktõbe, nad astuvad vastu nakkuspandeemiale ja välja nõrgemate kaitseks, nad ründavad harimatust ja nii edasi. Uuringud näitavad, et enamikule tüdrukutele ja naistele on sellised terminid märksa vähem loomuomased. Kust kõik see militarism pärit on, sellest võib rohkem aimu saada alapeatükkidest „Sõda – headus ja kurjus käsikäes” ning „Sõdalased ja hoolitsejad”.
Ülalkirjeldatud erinevused poiste ja tüdrukute käitumises kehtivad väga paljude rahvaste puhul üle kogu maailma. Ent taas tuleb rõhutada, et sellised erinevused on pelgalt statistilised. See tähendab, et selgelt erinevad omavahel vaid sugupoolte keskmised näitajad, kuid indiviidide tasemel on poistel ja tüdrukutel tegelikult suur kattuvus. Alati on võimalik leida väga „poisilikke” tüdrukuid ja väga „plikalikke” poisse. Sellisel varieeruvusel on tihti üpris selged füsioloogilised põhjused. Näiteks leidis USA-briti neuropsühholoogia professor
Melissa Hines, et kui tüdruklapse aju kogeb lootena emaihus tavalisest kõrgemat testosterooni kontsentratsiooni, siis tunneb selline tüdruk vähem empaatiat laste ja nõrgemate suhtes, väiksemat huvi nukkudega kodu mängimise vastu ja huvitub vähem emaks saamisest kui tüdrukud keskmiselt.
Lisaks tuleb siinkohal ümber lükata ka laialt levinud lihtsustatud ettekujutus, et kui keegi on „mehelik” või „naiselik”, siis on ta seda kõikides oma iseloomuomadustes. Tegelikult on iseloom palju keerulisem, kompleksne tunnus. Võib vabalt olla, et üks ja sama poiss või tüdruk on mõne konkreetse omaduse poolest feminiinsem kui keskmine tüdruk ja samas teise omaduse poolest maskuliinsem kui keskmine poiss. Paljuski sõltub see taas sellest, millises arengustaadiumis on loote aju kõrvalekallet tavapärasest suguhormoonide vahekorrast kogenud.
Üks mulle tuttav tüdrukuke põhjustas kunagi oma lasteaiarühma hoidjatädidele tõsist peavalu. Selle asemel et teiste lastega mängida, eelistas tüdruk omaette istuda ja mõtiskleda. Tädid pidasid teda seepärast pisut imelikuks, kuid tema vanemad teadsid näiteks, et ehkki alles viieaastane, oli tüdruk juba läbi lugenud suure osa kodusest raamatukogust. Suurena sai sellest tüdrukust teadlane ja ülikooli õppejõud, kelle loengud olid alati huvitavad ja vaimukad. Aegumatute asjade üle mõtisklemine jäigi tema meelistegevuseks.
Mõned ühiskonnaaktivistid on väitnud, et sugu olevat nii-öelda sotsiaalne konstruktsioon. Tegelikult polevat mingeid sünnipäraseid erinevusi kahe sugupoole käitumise vahel ja kõik ülalkirjeldatud erinevused on tingitud kasvatusest lapseeas. Paljud lapsevanemad naeravad selle väite kohe välja, sest on märganud, et nende rüblikutel ilmnevad ootamatult sellised feminiinsed või maskuliinsed
kalduvused, milliste sihiteadliku suunamise peale nad ise eladeski poleks osanud tulla. Ka põguski tutvumine eespool mainitud Joyce Benensoni arvukate uuringute tulemustega kinnitab sellise äärmusliku väite paikapidamatust.
Siiski tuleb möönda, et tegemist ongi kaunikesti keeruka ja raskesti uuritava teemaga, sest peale oma vanemate allub laps tavaliselt mitmete teiste täiskasvanute ja ka laste mõjule, olgu siis lasteaias või sõprade ja naabrite pool. Teadlased on näiteks leidnud, et nukkudega mängivaid poisse pilgatakse oluliselt rohkem kui autodega mängivaid tüdrukuid. Lastel on pealegi kalduvus teisi jäljendada, nii et soostereotüüpide väljakujunemiseks piisab sellest, kui nad pidevalt näevad enamikku poisse käitumas ühtmoodi ja enamikku tüdrukuid teistmoodi. Lõppude lõpuks ei saa ju eitada, milline määratu roll on inimese käitumise kujunemises õppimisel, jäljendamisel ja kasvatusel.
Loomade uurimine on näidanud, et käitumise kujunemisel mängivad oma rolli nii sünnipärased kalduvused kui ka õppimine ja jäljendamine. Näiteks saab linnupoeg endale geenidega kaasa väga lihtsakoelise liigiomase laulumudeli, kuid selleks, et osata laulda nii, et see mõne linnuneiu südame sulataks, tuleb lisaks palju õppida nii liigikaaslastelt kui ka ise harjutades. Isolatsioonis munast üles kasvatatud puurilind jääbki tegema üksnes sünnipäraseid algelisi häälitsusi. Ahvipojad on alguses umbusklikud iga pika siugleva objekti, sealhulgas liaaniväädi ja kõvera oksa suhtes. Nähes aga teisi ahve kartmas üksnes madusid, hakkavad ka nemad madusid liaanidest eristama ja viimaseid mitte kartma. Üldiselt on nii, et mida algelisem on mingi liigi närvisüsteem, seda rohkem domineerivad isendite käitumises pelgalt sünnipärased mustrid, kuid keerukama närvisüsteemiga liikidel mängib õppimine ja jäljendamine suhteliselt suuremat rolli.
Miks ei peaks see siis samuti olema ka inimesel, kes bioloogiliselt kuulub loomariiki imetajate hulka? Eespool oli juba juttu, et inimesebeebil on terve hulk sünnipäraseid oskusi, näiteks tissi otsimine ja imemine. Tuletame eespool kirjutatust meelde sedagi, et isastel ja emastel organismidel tagab geenikoopiate edukama levimise täiesti erinev sigimiskäitumine. Pole raske taibata, et poiste mängudest kumavad läbi just sellised kalduvused, mis tagavad bioloogilist edu isasel sugupoolel, ja tüdrukute mängudest need, mis tagavad vastava edu emassugupoolel. Agressiivsus, jõud, riskijulgus, enesekindlus, võistluslikkus, tundemaailma varjamine – kõik need on kahtlemata kasulikud omadused, kui edasises elus tuleb konkureerida teiste isastega ressursside ja vastassoo pärast. Eriti kuluvad need omadused marjaks ära selleks, et ühiselt kaitsta oma kodupiirkonda või alistada teiste oma. Seevastu kodu mängimine, nukkude eest hoolitsemine, emotsionaalsus ja empaatia on kindlasti hea ettevalmistus emarolli edukaks täitmiseks. Veidi põhjalikumalt on sugupoolte peamiste käitumuslike erinevuste evolutsioonilisi põhjusi käsitletud alapeatükis „Sõdalased ja hoolitsejad”.
Sarnaseid sugudevahelisi erinevusi täheldatakse ka ahvitüdrukute ja -poiste mängudes, nagu selgus USA ja briti psühholoogiaprofessorite Gerianne Alexanderi, Melissa Hinesi ja teiste teadlaste sajandivahetusel ja hiljem tehtud uuringutes. Erinevates katsetes, kus ahvilastel võimaldati vabalt valida ratastega masinaid meenutavate mänguasjade ja pehmete mänguloomade ning nukkude vahel, kaldusid ahvipoisid eelistama esimesi ja ahvitüdrukud teisi, kuigi detailides oli liikide vahel erinevusi. Selle põhjal võiks koguni fantaseerida, et ratta leiutamine, mis lõpuks autodeni välja viis, ei tulnudki inimkonna juhusliku inspiratsioonivälgatuse ajel, vaid vastav alge
peitus mingil kujul ehk juba meie karvaste esiisade sünnipärastes eelistustes. Ettevaatlikult naljatades – auto võis meile leiutada esiisade sisemine loom …
Juba päris väikesest peale ilmneb poistel kalduvus otsida teiste sooja eakaaslaste seltsi ja mängida nendega oma võitlus- ja võistlusmänge võimalikult eemal täiskasvanutest – vanematest, õpetajatest, kasvatajatest – ja kodust. Seevastu tüdrukud eelistavad poistega võrreldes rohkem viibida kodu lähedal koos ema ja teiste tuttavate täiskasvanutega. Juba varakult ilmneb ka sooline segregatsioon – lisaks täiskasvanutele väldivad poisid ka tüdrukuid. Seegi kehtib üle maailma väga erinevates inimkultuurides alates tänapäeva loodusrahvastest kuni moodsate ühiskondadeni välja. Ka ahvilapsed hakkavad üsna varakult hoiduma samasoolistesse rühmadesse ning üldse tekib imetajate seltsingutes ja karjades sooline segregatsioon juba noorloomadel.
Saksa zooloog Larissa Conradt leidis, et mõlemast soost koosnevate seltsingute lagunema kippumise peapõhjuseks on asjaolu, et segarühmades on eri sugupooltel märksa tülikam üheskoos harrastada oma soopõhiseid meelistegevusi kui samasoolistes rühmades.
Soolise eraldihoidumise instinkt on leitud olevat eriti tugev just poistel, seevastu tüdrukud seltsiksid meelsasti nii tüdrukute kui ka poistega. On hämmastav, et see erinevus tuleb esile juba esimesel eluaastal: kui pooleaastastele lastele näidati vaheldumisi pilte kas üksikutest looma- või inimesebeebidest või nende gruppidest, ilmutasid poisid gruppide vastu märksa suuremat huvi, samas kui tüdrukute jaoks polnud vahet. Läänelikes lasteasutustes, kus poisid ja tüdrukud on pandud kokku samadesse kooli- või lasteaiarühmadesse, väljendub aastamiljonite jooksul kinnistunud segregeerumisinstinkt kahjuks paratamatult ka selles, et juba alates väikelapseeast sunnib poiste
sisemine loom tüdrukuid kiusama ja nende üle domineerima ainuüksi sellepärast, et nood on tüdrukud, ning see kestab täisk asvanueani välja.
Sooline ahistamine pole muuseas midagi inimesele ainuomast. Ka šimpansitel paistab osa noori isaseid silma vägivaldsusega emaste suhtes. USA antropoloogi Joseph Feldblumi juhitud uurimisrühm avastas, et sellistel vägivaldsetel noorukitel on elu jooksul keskmisest rohkem järglasi. Selle täpne põhjus ei ole lõpuni selge, sest tavaliselt ei kaasne vägivallategudega otseselt paaritumisakte, kusjuures vägistamist praktiliselt ei esine ei šimpansitel ega bonobotel. Kipub jääma mulje, nagu eelistaksid indlevad emased vägivaldseid isaseid.
See, et ülalnimetatud soopõhistel erinevustel on niivõrd sügavad evolutsioonilised juured, ei tähenda aga sugugi, et me tänapäeval peaksime oma laste kasvatamisel poiste ja tüdrukute sünnipäraseid erinevusi tingimata võimendama ja edasi arendama. Ehk oleks hoopis mõistlikum vähemalt osasse neist suhtuda samuti nagu eespool kirjeldatud haaramis- või ujumisrefleksi imikutel – meie esivanemate maailmas oli neist ilmselt otsene kasu, tänapäeva inimestel aga on need võib-olla säilinud vaid evolutsiooniliste jäänukitena, kasutute või koguni kahjulike atavismidena? Eriti hoolikalt tasuks viimast võimalust kaaluda, arvestades, kui tohutult erinevaks on moodne maailm esivanemate omaga võrreldes lühikese ajaga muutunud. Ent ka sel puhul ei tohiks sünnipäraseid erinevusi täielikult ignoreerida või neid üleolevalt halvustada. Tuhandete inimpõlvede jooksul on evolutsioon meisse sisse kodeerinud kalduvused, mis kipuvad teinekord olema lootusetult püsivad isegi siis, kui need enam mõistlikud pole. Mõelge, kui raske on meist paljudel, hoolimata nüüdseks juba põlvkondadepikkusest „enesepiitsutamisest”, lahti saada oma
himust magusate ja rasvaste energiarikaste toidupalade järele. Endistel karmidel aegadel aitas see kihk meie esivanematel ellu jääda, kuid tänapäeva maailmas on hoopis rasvumise, diabeedi ja varase suremuse põhjuseks. Paljad keelud ja moraalilugemised aitavad siin vähe.
Lõpuks on ju siiski üpris tõenäoline, et pika evolutsiooni poolt meisse kodeeritud sünnipärased käitumuslikud erinevused sugupoolte vahel on vähemalt osaliselt otstarbekad ka nüüdisaegses maailmas, nii nagu on seda sünnipärane imemisrefleks vastsündinud beebidel. Näiteks pole isegi miljard aastat evolutsiooni liikidel sugupoolteks jagunemist ära kaotanud. Võib ju olla, et sugupoolte erinevused on ka inimühiskonna tervise ja funktsioneerimise seisukohast paratamatud, meeldigu need siis kellelegi või mitte.
Lapse ja vanemate vägikaikavedu
Väike poiss istus põrandal ja nuttis suure häälega. See oli kestnud juba tükk aega. Isa ja ema kõik katsed teda rahustada lõppesid viljatult ja pigem valasid õli tulle, sest nutt paisus veel valjemaks ja kulmineerus aeg-ajalt hüsteerilise luksumise ja hinge kinnijäämisega. Vanemate hellitusi ja vaigistamisi tõrjuti trotsliku altkulmupilgu ja järsu eemaletõmbumisega. Kui ema püüdis põnni sülle võtta, läksid isegi väikesed rusikad käiku. Oli selge, et lapsele oli peale tulnud järjekordne jonnituju. Kogu asi oli alanud sellest, et poiss oli väikese õe käest jõuga ära võtnud kutsikapildiga mänguämbri. Tema enda ämbril oli ahvipilt, aga see poisile ei meeldinud. Tüdruk oli selle peale õnnetult ja
solvunult nutma hakanud. Isa oli siis venna käest ämbri ära võtnud ja õele tagasi andnud. Ise noomis poega leebelt õekesele liiga tegemise eest ja püüdis talle sisendada, kui palju vahvam ahv tema ämbril tegelikult välja näeb. Kuid poissi see ei lohutanud.
Kirjeldatu on üks paljudest stsenaariumitest, mis võib väikelapse jonnima ajada. Millest jonn – esmapilgul nii mõttetu ja rumalana tunduv ning lapsevanematele nii palju peavalu valmistav käitumine –üldse tuleneb? Nagu selgitas eelmise sajandi lõpupoole eespool juba mainitud USA teadlane Robert Trivers, on see palju üldisema ja eluslooduses laialt levinud nähtuse – vanema ja järglase konflikti – üks avaldumisvormidest.
Tuletagem veel kord meelde, et vastavalt elu olemusele on kõik elusorganismid kohastunud käituma selliselt, et nende geenikoopiad leviksid võimalikult hästi. Selleks on aga kõigepealt vaja ellu jääda ja suguküpseks saada. Paljude loomaliikide noorjärgud vajavad kasvamise käigus oma ema või lausa mõlema vanema hoolt. Iga mudilase huvides on saada hoolt võimalikult palju. Esmapilgul võib tunduda, et vanematel omakorda pole vähimatki põhjust maimukesele oma hoolt keelata – viimase üleskasvamine täidab ju otseselt nende enda geenide levitamise huve. Nagu öeldakse, win-win.
Kuid siin on üks konks. Sageli on looduses nii toiduhulk kui ka loomavanemate võimekus seda hankida piiratud. Kui pesakonnas on rohkem kui üks järglane, on vanemate huvides jagada limiteeritud ressurss nende kõigi vahel optimaalselt, nii et suguküpsuse ja konkurentsivõime saavutaksid neist võimalikult paljud. Veel enam, pikaealistel liikidel on tavaks hajutada järglaste saamine mitme aasta
ja mitme pesakonna peale. Sel juhul peab lapsevanem iga konkreetse pesakonna või järglase puhul vaatama, et ta ennast nendega liialt ära ei kurnaks ja et tal jääks võhma ka edaspidi järglasi saada.
Selline optimeeriv käitumine on aga just vanemate, mitte iga üksiku järglase huvides. Igas konkreetses tibus, maimus või titas peituv sisemine loom väärtustab iseennast oluliselt rohkem kui oma praegusi või tulevasi õdesid-vendi või oma vanemate huve. Järelikult on tema huvides alati manguda endale rohkem ressursse, kui tema vanemad talle tema õdede ja vendade kõrvalt tegelikult anda raatsivad. See tekitabki vanema ja järglase konflikti, mis saab alguse juba siis, kui ema loodet alles oma ihus kannab, ning kestab paljudes eri vormides kuni lapse iseseisvumiseni välja.
Juba emakas toimub imetajatel, sealhulgas naisel, tõeline põlvkondadevaheline kurnamissõda. Loote geenid toodavad hormoone, mis sunnivad ema lootesse pumpama rohkem verd ja toitaineid, kui ema enda tervisele parim oleks. Ema organism omakorda vastab sellisele väljapressimisele niisuguste ensüümide ja hormoonide eritamisega, mis loote aplust alla suruvad. Loote pealejäämisest selles sõjas annavad tihti tunnistust ema halb enesetunne, kõrgenenud vererõhk ja lagunevad hambad. Teisalt ei jõuagi kõik viljastatud embrüod loodeteks areneda, sest peaaegu kolmandiku neist praagib ema organism juba päris raseduse alguses spontaanse abordi teel välja, ilma et naine ise seda üldse teadvustaks. Viiendik neist surmatakse juba enne, kui rasedust üldse kliiniliselt määrata saab.
Peaks aga sellisel lootel õnnestuma suuremaks kasvada, hakkab ta ise tootma hormooni, mis võtab kontrolli oma saatuse osas emalt üle. Muide, mida kõrgemasse vanusesse naine jõuab, seda vähem kipub emaorganism vähekvaliteetset loodet aborteerima. Arvatavasti
tajub tema sisemine loom, et tal on geenide levitamiseks järele jäänud veel vähe aega ja loote kvaliteedi osas liigselt „pirtsutada” pole enam mõistlik. Kuid sellise nõrgenenud kvaliteedikontrolli tulemusena sünnib vanematel naistel ka rohkem päriliku defektiga lapsi kui noortel.
Kui juba raseduse ajal käib ema ja tulevase järglase vahel vägikaikavedu, pole eriti põhjust loota, et see pärast sünnitust lakkaks. Oh kui tuttav on pilt virisevast või jonnivast mudilasest, kes mangub poes emalt maiustusi! Või kui vanematel on parajasti muud tegevused pooleli, püüab nende võsuke neid igapidi segada ja nende tähelepanu endale tõmmata. Paljud on kokku puutunud lapse „armukadetsemisega”, kui pärast väikevenna või -õe sündi varem jäägitult temale kuulunud vanemate tähelepanu nüüd osaliselt vastsündinule kandub. Kõik on näinud lapsi, kes segavad tüütult vahele oma ema või isa jutuajamisele teiste täiskasvanutega. Selline armukadedus võib välja kujuneda isegi telefoni suhtes: paljud lapsed muutuvad rahutuks ja hakkavad valjusti rääkima või nutma kohe, kui ema telefonitsi kellegagi rääkida üritab.
