Meie joogivesi

Meie JOOGIVESI

Meie JOOGIVESI

Allikad, kaevud, kraanid ja pudelid

Autoriõigus: Kristel Vilbaste ja Petrone Print OÜ, 2022

Toimetaja: Krista Kivisalu

Keeletoimetaja: Anu Parnabas

Kujundaja: Margit Randmäe

Fotoalbum: Kristel Vilbaste erakogu, Riina Eigi (fotolisa lk 14)

Esikaane foto: Freepik

Tagakaane foto: Ann Aotäht Sarv

ISBN 978-9916-678-43-5

ISBN 978-9916-678-44-2 (epub)

ISBN 978-9916-678-45-9 (epub)

Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda OÜ

www.petroneprint.ee

SISUKORD

Tütarlaps kaelkookudega. ERM Fk 1485:4

Sissejuhatus

Mulle sattus neid ridu kirjutama hakates näppu üks vana kiri. Kiri tuttavalt, kes tungivalt soovitas mul hakata võitlema selle eest, et puhas põhjavesi kuulutataks Eesti rahvuslikuks rikkuseks.

Milleks küll? Meil on ju Eestis puhast põhjavett palju, seda leidub kaevudes ja allikates ning voolab vuhinal kraanidest.

Esimest korda hakkasin puhta joogivee tähendusest aru saama hoopis kaugel Eestist. Öeldakse ju, et ükski prohvet pole kuulus oma maal, nii ei mõista me ka joogivee tähendust enne, kui oleme kogenud selle puudust.

Niisiis, tudengina sattusin ühel kevadel, millalgi 1980ndatel koos sõpradega kaugele matkale. Kaspia mere taha, Karakumi kõrbe. Sõna „kõrb“ tähendas mulle tollal lõputuid liivamägesid, janusse surnud kaamelite skelette ja liivatorme. Üsna pea kogesin aga, et peamine, mis kõrbesse sattudes juhtub, on pidevalt kõrvade vahel kummitav mõte, kas joogivett jätkub.

Kõrbematkad olid 1980ndatel tavalised Tartu tudengite seas, selleks hangiti tuttavalt arstilt aprilli alguseks tõend raskesti paraneva kopsukatarri kohta, mille ainus ravi oli matk kuuma päikese all. Nii vähemalt me endale kinnitasime. Bioloogidel oli kevadtalvisest rabas müttamisest ja tedreonnis istumisest ju kogu aeg nina tatine.

Igatahes maandus lennuk südaöösel ühes salapärases Kesk-Aasia linnas ja igaüks otsis rongile minekuni sobiva magamiskoha. Osa proovis end nurgatagusesse telefonikabiini pressida, aga enamik

magas lennujaama põrandal ajalehtedel, kogu aeg ringi sebivate kohalike käiguradadel. Mingil hetkel nihkusime oma seljakottide hunnikuga raudteejaama ja sealt edasi rongiga kummalisse geoloogide teivasjaama, mille nimegi ma ei mäleta.

Grupijuhi korraldusel täitsime igaüks kaks viieliitrist plastkanistrit, mis tegelikult ei olnud ette nähtud vee hoidmiseks, aga muid tollal polnud. Lasime kanistrid vett täis mingist tilkuvast kraanist, mille ümbrus haises jõledalt masuudi järele. Karastunud inimestena see meid ei häirinud, upitasime oma nüüd juba 26kilose varustuse selga ja hakkasime tühja laiuva silmapiiri poole sammuma.

See oli esimene hetk, kui ma sain aru, et õpikupildid savikõrbest ongi tegelikkus. Kuivanud, krokodillinaha taoliseks pinnaks rebenenud maa, ei ühtegi puud ega põõsast ega rohuliblet. Tasapisi ületasime muidki kõrbetüüpe. Kord oli maa üleni kiviklibune, siis suur liivaväli. Neil liivaväljadel kohtasime elu, möödaveerevaid heinapallikesi, kakajunne veeretavaid skarabeuseid, inimest märgates kiiresti liiva sisse ujuvaid ümarpea- sisalikke ja noolmao vonklemisjälgi.

Bioloogina toppisin kotti kõrvuksiili kasuka, mille ta oli ilmselt mõnele siinsele vägimehele loovutanud, või oli ta lihtsalt janusse surnud. Aardelaekasse pressisin ka tundmatuks jääda soovinud mao kestumisjärgse naha. Aga kõik see elu sai siin olla tänu sellele, et kusagil liiva all tuksus veesüda. Maastikule ilmus aeg-ajalt mõni saksauulitutt ja efedra lehvitas oma peeni oksi. Kevad polnud siin kandis veel lasknud rohttaimedel tärgata.

Mingil hetkel kerkis meie ette üheksakorruselise maja kõrgune liivavall, mis jooksis pika reana keset tasandikku nii kaugele, kui silm võttis. Ilmselt liigutas tuul seda valli ikka edasi ja tagasi, nii et lahtist liiva pidi selle harjale ronimine oli suure seljakotiga päris

keeruline. Liivadüüni harjal istudes nägime aga oma sihtmärki: mägist kõrbeala, mudamägesid.

Valliharjal pildid tehtud – isegi tollal polnud selfide tegemine tundmatu, kuigi enamik pilte ebaõnnestus suure UV-kiirguse tõttu, mida oma fotoaparaati kasutades valgustamisel arvestada ei osanud –, mis siis muud kui punuma! Aga kuigi mäed tundusid nii lähedal, ei lähenenud siht sugugi.

Ja korraga nägin miraaži. Kuumast õhkuva virvendava maastiku kohal sõitis maastikuauto. Arutasime omavahel, kas hakkame kollektiivselt hulluks minema, aga tõdesime, et veepuudust ju pole, ja aegamööda laskus auto maa peale, õigemini sõitis meie poole –selline nõukogudeaegne villis, see uuem variant. Üsna pea jõudis ta meieni, selles sõitnud kolm kohalikku tõmmut meest kargasid välja ja hakkasid meile punaseid tulpe kinkima. Tulpe oli nende käes ja nendega oli kaetud kogu auto. Ma ei tea siiani, mis mehed need olid ja kust nad tulid. Igatahes olid nad meid enne märganud ja kui uurisime neilt, kus on sissepääs mägedevahelisele rajale, tegid nad lahke pakkumise, et võivad tüdrukud autoga rajaotsale ära viia. Poistele see mõte millegipärast ei meeldinud. Pärast läbirääkimisi analgiinitablettide või piirituse abil saabus otsus, et kogu kamp sõidab selle suhteliselt väikese maastikuautoga oma kümme kilomeetrit. Ma ei saa siiani aru, kuidas sellesse ma sinasse mahtusid korraga ära kolm kohalikku täiskasvanud meest, meie üheksa liikmeline matkaseltskond, täislastis seljakotid ja punased tulbid.

Tulbid, tõsi küll, said natuke litsutud. Aga ühtlasi sai bioloogi ajusse istutatud teadmine, et tulbi kodumaa ongi Kesk-Aasia ja just varakevadel nad seal mägede jalamil puhkevad. Sellised madalad tulbid, tulipunased, musta südamikuga. Usun, et muinasjutt tulipunasest lillekesest on just nendelt õitelt ainest saanud. Hiljem kohtasime ka valgeid või kollakaid tulpe. Ja just kevad on aeg, mil on natukegi vett liivapinnas, nii et nad tärgata suudavad.

Õnneks sõitsid meie transportijad üsna pea ära ja õnneliku seikluse tähistamiseks oli õhtul pidu. Hommikul keetis toimkond putru ja kohvi ja pesi viimase veega ilusasti kogu grupi nõud puhtaks.

Ja siis selgus, et matkajuhil oli kaart koju ununenud. Ta ütles, et teab õnneks päris täpselt, kuhu minema peame, ja nii me mudamägede vahel marssima hakkasime. See oli veel palavam teekond kui kõrbes, sest mägede vahel kõrvetas päike ja juua meil enam polnud. Päeva esimesel poolel käisime vaatamas kriidikaljut, täpselt sellisest valgest kriidist, nagu koolides tahvlile kirjutamiseks on. Siis tuli lõunapaus halvaa, rasvaste leivakuivikute ja veel rasvasema suitsuvorstiga. Mõistagi ilma joogiveeta. Kellelgi tuli mõte kokku arvutada, kui palju meil seljakottides veel vett sisaldavaid produkte on. Selgus, et kolm liitrit moosi ja üks šampus, sest ühel tüdrukul oli sünnipäev tulekul.

Matkajuht hakkas rääkima naljalugu sellest, et lähim allikas jääb kolme päevateekonna kaugusele ... Edasi astudes nimetasime kuumi kuivanud mudamägesid pahaselt mudamölakateks. Kellegi peal tuli ju oma nördimus välja elada. Ühel hetkel nägime enda ees läikivat vett. Seda oli paras lombike. Allikas? Kõik hüppasid käpuli selle kaldale maha ja hakkasid peoga sisse kühveldama ... ja kohe ka sülitama. Tegemist oli soolaveeallikaga, nagu neid Kesk-Aasias palju leidub. Ja mitte lihtsalt soolase, vaid tulisoolasega. Kuumuse tõttu oli auruminegi suur.

Nõupidamine allika kaldal andis tulemuse, et poisid pidid ilma seljakottideta ronima mudamägede kohal kõrguva kalju otsa, kus oli mingi geoloogide raudantenn. Oli lootus, et seal võib olla veepaak. Ülejäänutel tuli aega parajaks teha. Aga kuna matkajuht oli nüüd läinud, hakkas isetegevus. Mina ja veel kaks kaaslast ütlesime, et läheme rada mööda natuke edasi ja kui leiame allika, siis tuleme ütlema, kui ei, jääme eespool teisi ootama.

Marssisime umbes kolm kilomeetrit, ikka nende mudaküngaste vahel manööverdades. Kui lagedamale alale jõudsime, otsustasime teisi järele oodata. Heiskasime matkakepi otsa ühe kaaslase valge triiksärgi, et meie asupaik hästi näha oleks.

Pikutasime seal mitu tundi ja tasapisi muutusime ärevaks. Ühel hetkel otsustasime, et mina lähen rada pidi tagasi ja vaatan, mis juhtunud on. Aga kui ma meie endisesse laagripaika jõudsin, polnud seal kedagi. Isegi prahti ei olnud maas. Mäletan seda paanikajooksu kahe kaaslase juurde, aga nii palju oidu mul oli, et märgata: rada hargnes enne lagedale jõudmist ja suurema rühma jäljed läksid seda mööda. Muidugi võisid need jäljed olla ka vanemad, sest vihma seal ju ei saja.

Igal juhul hakkasime nüüd seda jälgedega rada pidi liikuma, jättes teele haledaid „surmaeelseid“ kirjakesi oma liikumissuuna kohta. Rada viis siiski matkakaaslaste juurde. Ja lähim allikas ei olnud kolme päevateekonna kaugusel, vaid just seal laagripaigas, kuhu nad toppama olid jäänud.

Mäletan, kuidas ma seljakoti maha heitsin ja vee äärde põlvitasin. Pistsin suu allikasse ja jõin looma moodi, suurte lonksudega. Silmanurgast nägin, kuidas ühel pool istus konn ja teisel pool oli ilus ümmargune kaamelijunn. Lükkasin selle junni natuke kaugemale. Päev otsa joomata olemine kõrbekuumuses oli nüüd kogetud.

Õhtul lõkke ääres sünnipäeva pidades ja ša mpust juues viskas meie matkajuht nalja, et oli ülevalt kaljult laskudes meie valget lippu näinud küll, aga arvanud, et see on ... mammuti pealuu. Siiamaani heidan ma sellele geoloogist matkajuhile ette, et kus oli tema avastamisõhin, kui mammuti pealuud nägi!

Tean tegelikult, et ilmselt poleks meid sinna janusse surra lastud ja see matkarada oli üsna käidav, nii et meie valged kolbad poleks sinna sajanditeks pleekima jäänud. Aga õppetund vee puudumise ja puudutuse kohta oli saadud.

Koju Tartusse jõudnud, kuulasin õhtuti enne uinumist ühikahääli. Ja kui kuulsin vee tilkumist, siis tõusin ja läksin keerasin tilkuva kraani kinni.

See raamat ei ole statistiliste andmete kogumik. Otsin välja meie esivanemate lood ja isiklikud kogemuslood sellest, kuidas leida ja hoida puhast joogivett oma ümbruses, nii et seda jätkuks nii igapäevaelus kui ka ekstreemsetes tingimustes. Alustan lugudega sellest, kuidas joogivett loodusest leida, milline peaks olema kodukaev, ja lõpuks räägin sellest, kuidas linna tehiskeskkonnas hakkama saada pudelitesse ja torudesse suletud joogiveega.

Veeta ei suuda me elada päevagi

Vesi. Meenub kooliõpikutest kuuldu, et joogiveeta ei suuda me elada päevagi ja et inimeses on keskmiselt 70 protsenti vett. Ausalt, see lause ei pane mind ega ilmselt enamikku inimesi enam kulmugi kergitama. Ilmselt jälle mingi new age või rohepöörde lausung. Kas ikka on? Kui sügavale sellesse lausesse suudame end sisse juua? Nii et ta meie meele ja mõistuse janukustutamise teele pööraks?

Räägin loo, mille aastaid tagasi, kui allikad mu hobiks said, ühelt kaitseliitlaselt kuulsin ja mis mind peaaegu käpuli kukkuma pani. On asju, mille üle me ei mõtle, kui voolav kraan on toas või sulisev allikas laudadega kaetud matkaraja kõrval.

See mees rääkis, et kuigi vett on meil Eestis palju, piisab neljatunnisest voolukatkestusest 14kraadises talvepakases, kui Lasnamägi kinni külmub. Külmuvad kõik torustikud ja WCd ning neid ei ole võimalik enne suurt suve lahti sulatada. Isegi, kui see pole päris tõde pealinna kohta, kus elab ligikaudu pool Eesti elanikest, on see hirmutav. Sest voolukatkestuse vastu valmistuvad Põhjamaad hoolega. Ma olen kuulnud, kui palju segadust tekitab paarikraadine külm Lääne-Euroopas, kus vanades majades asuvad torustikud elamust väljaspool. Aga voolukadu tänapäeva Euroopas on uus tõelisus. Mitte ainult elektrijaamade vähese tootlikkuse pärast, vaid ka paljudel muudel põhjustel, mida enne sõda ei olnud.