Meie aja kangela

Sisukord Eessõna 7 1. osa Bela 9 2. osa Maksim Maksimõtš 61 Petšorini päevik Eessõna 77 1. osa Taman 79 2. osa Vürstitar Mary 97 3. osa Fatalist 209

Eessõna ... on igas raamatus esimene ja ühtlasi ka viimane asi; see on kas teose eesmärgi selgitamiseks või õigustuseks ning vas­tuseks arvustustele. Harilikult aga lugejaid ei huvita kõlbeline eesmärk ega ajakirjanduse kallaletungid ja see­pärast nad eessõnu ei loe. Ent kahju, et see nii on, eriti meil. Meie publik on veel nii noor ja lihtsameelne, et ei mõista valmi, kui ta selle lõpus ei leia moraali. Ta ei taipa nalja, ei tunne irooniat; ta on lihtsalt halvasti kasvatatud. Ta ei tea veel, et korralikus seltskonnas ja korralikus raamatus ei tohi kasutada lausa sõimu; et kaasaegne kultuur on leiutanud hoopis vahedama relva, peaaegu nähtamatu, kuid sellest hoolimata tapva, mis meelituse rüü all annab tõrjumatu ning kindla hoobi. Meie publik sarnaneb provintslasega, kes, kuulanud pealt kahe vaenulikkudesse õukondadesse kuuluva diplomaadi kõnelust, jääb uskuma, et kumbki neist petab oma valit­ sust vastastikuse kõige õrnema sõpruse kasuks. See raamat koges alles hiljuti mõningate luge­ jate ja koguni ajakirjade õnnetut kergeusklikkust sõnade tähttähelise tähenduse suhtes. Ühed olid hirmsasti haavunud, ja päris tõsiselt, et neile seatakse ˜7˜

eeskujuks säärane ebamoraalne inimene nagu Meie Aja Kangelane; teised jälle märkasid väga peenelt, et kirjanik on andnud enese ja oma tuttavate portreed … Vana ja vilets nali! Kuid nähtavasti on Venemaa juba nii loodud, et temas uueneb kõik peale seda laadi absurd­ suste. Kõige nõiduslikumgi muinasjutt ei pääse meil naljalt etteheitest auhaavamise katse pärast! Meie Aja Kangelane, mu armulised härrad, on tõepoolest portree, kuid mitte ühest inimesest: see portree on koostatud kogu meie sugupõlve pahedest, nii nagu nad on. Teie ütlete mulle, et inimene ei või olla nii halb, aga mina ütlen teile, et kui te olete usku­ nud igasugu traagiliste ja romantiliste kurjategijate olemasolu – miks te siis ei usu Petšorini tõelikkust? Kui te olete imetlenud hoopis hirmsamaid ja inetumaid väljamõeldisi, miks siis see iseloom ei leia isegi välja­ mõeldisena teie silmis armu? Kas sellepärast, et temas on rohkem tõde, kui teie seda sooviksite? Teie ütlete, et moraal sellest ei võida? Palun väga. Küllalt on inimesi toidetud maiustustega; neil on sellest seedimine korrast ära: on vaja kibedaid arsti­ meid, teravat tõde. Aga ärge igatahes nüüd arvake, nagu oleks selle raamatu autoril kunagi olnud kõrki unistust hakata inimeste pahede parandajaks. Jumal hoidku teda säärasest juhmusest! Talle pakkus lihtsalt lõbu kujutada kaasaegset inimest, nagu ta teda mõistab ja enda ning teie õnnetuseks liiga sageli on kohanud. Aitab sellestki, et haigus on ära näidatud, aga kuidas seda ravida – jumal seda teab!

1. osa¬

�a Tulin postihobustega Tiflisist. Minu vankri koormaks

oli vaid üks väike sumadan, mis oli poolest saadik täis tuubitud reisikirju Gruusiast. Suurem osa neist on teie õnneks kadunud, sumadan aga ühes muude asjadega on minu õnneks säilinud. Päike hakkas juba peituma lumise mäeseljandiku taha, kui ma Koišauri orgu sisse sõitsin. Osseedist posti­ poiss ajas väsimatult hobuseid, et enne ööd Koišauri mäele jõuda, ja laulis täiest kõrist. Tore koht on see org! Ümberringi rohelise luuderohuga kaetud ja plataani­ saludega kroonitud juurdepääsmatud mäed, punakad kaljud, uhtvagudest viirutatud kollased järsandikud ja kõrgel, kõrgel üleval lume kuldne narmendav palistus, all Aragvi, kaelakuti ühe teise, nimetu jõekesega, mis mühinal murrab välja mustast, pimedusega täidetud kaljulõhest, venib hõbedase niidina ning sätendab nagu madu oma soomusega. ˜9˜

Jõudnud Koišauri jalamile, me peatusime duhhani* juures. Siin tungles lärmitsedes paarkümmend grusiin­ last ja mägilast; läheduses oli kaamelikaravan ööbima jäänud. Pidin üürima härgi, et lasta oma vankrit üles vedada sellele neetud mäele, sest oli juba sügis kiilas­ jääga – see mägi aga on umbes kaks versta pikk. Polnud midagi parata, palkasin kuus härga ja mõned osseedid. Üks neist heitis endale õlale minu sumadani, teised asusid peaaegu ainult kisendamisega appi härgadele. Minu vankri taga vedasid neli härga mängleva kergusega teist, sellest hoolimata et see oli ääreni täis laaditud. See asjaolu hämmastas mind. Vankri järel kõndis selle peremees, popsutades väikest hõbedaga kaunistatud Kabardi piipu. Tal oli seljas ilma õlaku­ teta ohvitserikuub ja peas karvane Tšerkessi müts. Ta näis olevat aastat viiskümmend vana; tema tõmmu näojume näitas, et ta on ammu tuttav Taga-Kaukaasia päikesega, ja enneaegu halliks läinud vurrud ei sobi­ nud kokku tema kindla kõnnaku ning reipa ilmega. Ma astusin tema juurde ja kummardasin; ta vastas vaikides minu kummardusele ja laskis õhku tohutu suitsupilve. „Meil on nähtavasti ühine tee?“ Ta kummardas jälle vaikides. „Te sõidate vist Stavropoli?“ „Just nii … kroonu kraamiga.“ *

Duhhan – külakõrts Kaukaasias.

˜ 10 ˜

„Ütelge, palun, miks teie rasket vankrit veavad neli härga mängeldes, minu tühja vankrit aga suudavad kuus looma osseetide abiga vaevalt liigutada?“ Ta naeratas kavalalt ja vaatas mulle tähendus­rikkalt otsa. „Teie pole vist kaua Kaukaasias?“ „Umbes aasta,“ vastasin ma. Ta naeratas jälle. „Mis siis?“ „Niisama. Hirmsad lojused on need asiaadid! Te arvate, et nad aitavad, kui nii kisendavad? Pagan seda teab, mis nad kisendavad. Kuid härjad saavad neist aru: rakendage neid ette kas või kakskümmend, aga kui nad karjuvad omamoodi, ei liigu härjad ikkagi paigast … Hirmsad kelmid! Aga mis sa neile ikka teed? … Armastavad reisijailt raha nöörida … Ära on hellitatud, võllaroad! Küll te näete, nad võtavad teilt veel viinarahagi. Ma juba tunnen neid, mind nad alt ei vea!“ „Kas teie juba ammu siin teenite?“ „Jah, teenisin siin juba Aleksei Petrovitši* ajal,“ vastas ta uljast rühti võttes. „Kui tema piirile tuli, olin ma alamleitnant,“ lisas ta, „ja tema ajal sain kaks aukraadi – mägilaste vastu võitlemise eest.“ „Ja nüüd olete? …“ „Nüüd kuulun kolmandasse piirivalvepataljoni. Ja teie, kui tohin küsida? …“ *

Kindral Aleksei Petrovitš Jermolov oli 1817–1827 Gruusia ülemvalitsejaks, silmapaistvaim „Kaukaasia rahustaja“.

˜ 11 ˜

Ma ütlesin talle. Sellega jutt lõppes ja me jätkasime vaikides teine­ teise kõrval kõndimist. Mäeharjal leidsime lund. Päike läks looja ja öö järgnes päevale ilma vaheajata, nagu see on tavaline lõunas; kuid lume helkimise tõttu võisime kergesti eraldada teed, mis tõusis ikka veel mäkke, kuigi mitte enam nii järsult. Ma käskisin panna oma sumadani vankrile, asendada härjad hobustega ja heitsin viimast korda pilgu tagasi alla orgu –, kuid kalju­lõhedest voogudena väljatunginud tihe udu kattis seda täiesti ja ainustki heli ei kostnud sealt enam meie kõrvu. Osseedid kogunesid käratsedes minu ümber ja nõudsid viinaraha; kuid staabikapten käratas nii ähvardavalt neile peale, et nad silmapilk laiali jooksid. „No küll on rahvas!“ ütles ta. „Leibagi ei oska vene keeli nimetada, aga selle on selgeks õppinud: „Ohvitser, anna viinaraha!“ Isegi tatarlased on minu arvates pare­ mad, need vähemalt ei joo …“ Jaamani oli veel umbes verst maad. Ümberringi oli vaikne, nii vaikne, et sääse pirina järgi võis jälgida tema lendu. Vasakul mustendas sügav kaljulõhe, selle taga ja meie ees joonistusid tumesinised kurdude ja lumejoomedega kaetud mäeharjad kahvatul taeva­võlvil, millel oli veel säilinud eha viimane kuma. Tumedal taeval hakkasid vilkuma tähed, ja imelik, mulle näis, et need on hoopis kõrgemal kui meil põhjas. Mõlemal pool teed seisid paljad, mustad kaljud; siin-seal ulatus lume alt esile puhmastikke, kuid ükski kuivanud leht ei liikunud, ja lõbus oli selles looduse surmaunes ˜ 12 ˜

kuulda väsinud postihobuste puristamist ning Vene aisa­kellukese ebaühtlast tilinat. „Homme tuleb tore ilm!“ ütlesin ma. Staabikapten ei vastanud sõnagi ja osutas sõrmega kõrgemale mäele, mis kerkis otse meie vastas. „Mis see on?“ küsisin ma. „Gud-mägi.“ „Noh, ja mis siis?“ „Vaadake, kuidas ta suitseb.“ Gud-mägi suitses tõepoolest; tema külgi mööda roomasid kerged pilvejoakesed, harjal aga lebas must pilverüngas, nii must, et ta paistis tumedal taeval laiguna. Juba me nägimegi postijaama, seda ümbritsevate sakljade katuseid ja meie ees vilkusid sõbralikud tulu­ kesed. Kui tõusis niiske, külm tuul, kostis kaljulõhest undamist ja hakkas sadama peenikest vihma. Vaevalt jõudsin endale burka selga tõmmata, kui algas lume­ tuisk. Ma vaatasin aukartusega staabikaptenile … „Meil tuleb siin ööbida,“ ütles ta tusaselt. „Selle tuisuga juba üle mägede ei sõida. Kas Krestovajal on olnud laviine, mis?“ küsis ta postipoisilt. „Ei ole, härra,“ vastas osseedist postipoiss, „aga ripub palju, palju.“ Et postijaamas polnud tuba reisijate jaoks, anti meile öömaja suitsuses sakljas. Tegin reisikaaslasele ettepaneku juua üheskoos klaas teed, sest mul oli kaasas malmist teekatel – minu ainus lohutus reisidel Kaukaasias. ˜ 13 ˜

Saklja asetses ühe küljega vastu kaljut; kolm libedat, märga astet viis tema ukseni. Käsikaudu astusin sisse ja sattusin lehma peale (laut asendab nende inimeste juures teenijatuba). Ma ei teadnud, kuhu minna: siin määgivad lambad, seal uriseb koer. Õnneks vilksatas kusagilt kõrvalt hämar valgus ja aitas mul leida teise uksetaolise avause. Siit avanes küllaltki huvitav vaate­ pilt: lai saklja, mille katus toetus kahele suitsunud sambale, oli rahvast täis. Keskel praksus maa peale tehtud lõke, ja suits, mida tuul katuses olevast avausest tagasi ajas, levis ümberringi nii tiheda loorina, et silm ei suutnud kaua aega midagi seletada. Tule ääres istu­ sid kaks vanaeite, hulk lapsi ja üks kõhetu grusiinlane, kõik kaltsudes. Polnud midagi parata, me seadsime end tule äärde, süütasime piibud, ja varsti hakkas teekatel sõbralikult sumisema. „Armetu rahvas!“ ütlesin ma staabikaptenile, osuta­ des meie kasimatule pererahvale, kes vaatles meid mingis tardumuses. „Äärmiselt rumal rahvas!“ vastas ta. „Kas te usute? Midagi nad ei oska, mingit koolitarkust nende pea ei võta! Meie kabardid ja tšetšeenid, kuigi nad on röövlid ja puupaljad, on selle-eest vähemalt uljas­ pead; nendel siin aga pole ka relva vastu mingit huvi; korralikku kinžalli ei näe sa ühelgi. On ikka tõepoolest osseedid!“ „Kas teie olite kaua Tšetšnas?“ „Jah, olin seal rooduga oma kümme aastat kindluses, Kamennõi Brodi juures – teate?“ ˜ 14 ˜

„Olen kuulnud.“ „Oh, issake, kuidas need kõrilõikajad meid ära tüütasid! Nüüd on, jumal tänatud, rahulikum; aga vahel juhtus, et lähed sada sammu vallist eemale, juba istub karvane kurat kuskil ja varitseb: jääd pisut vahtima, siis vaata, et on silmapilk kas ling kaelas või kuul kuklas. Kanged poisid! …“ „Küllap teil oli vist rohkesti seiklusi?“ küsisin ma uudishimust aetuna. „Miks mitte! Oli küll …“ Ta hakkas näppima vasakut vurru, langetas pea ja jäi mõttesse. Mul oli pöörane tahtmine temalt mõnda lugu välja pressida – soov, mis on omane kõigile reisija kirjameestele. Vahepeal oli tee valmis saanud; ma otsisin sumadanist välja kaks matkaklaasi, kallasin täis ja asetasin ühe tema ette. Ta rüüpas pisut ja ütles nagu iseenesele: „Jah, oli küll!“ See hüüatus andis mulle suuri lootusi. Ma tean, vanad kaukaaslased armastavad vestelda, jutustada. Nad saavad seda teha nii harva: mõni istub aastat viis rooduga kuskil kolkas ja kõik need viis aastat ei ütle talle keegi tere (sest veltveebel ütleb ter v i st). Aga kõneainet leiduks: rahvas ümber­ ringi on metsik, huvitav; iga päev hädaohud, juhtub oivalisi lugusid, ja siis hakkad tahtmatult kahetsema, et meil nii vähe üles kirjutatakse. „Kas te ei sooviks lisada rummi?“ küsisin ma oma vestluskaaslaselt. „Mul on valget Tiflisist; praegu on külm.“ „Ei, olge tänatud, ma ei joo.“ ˜ 15 ˜

„Miks nii?“ „Niisama. Andsin endale tõotuse. Kui ma olin alles alamleitnant, kord, teate, vinditasime omavahel, öösel aga oli häire, ja nii me läksimegi rivi ette nokastanud olekus. Küll me aga siis saime, kui Aleksei Petrovitš sellest kuulis: issand hoidku, kuidas ta vihastas! Oleks peaaegu kohtu alla andnud. Nii see on, elad teinekord terve aasta, ilma et kedagi näeksid, ja kui siis veel viin – oledki kadunud inimene!“ Seda kuuldes kaotasin ma peaaegu lootuse. „Võtame kas või tšerkessid,“ jätkas ta. „Nii kui end pulmas või matusel buzaad* täis joovad, nii läheb raiu­ miseks lahti. Pääsesin kord hädavaevalt minema, ehkki olin rahujalal elava vürsti külaliseks.“ „Kuidas see siis juhtus?“ Ta toppis piibu täis, tõmbas suitsu sisse ja hakkas jutustama. „Olin siis rooduga kindluses Tereki taga, – sellest saab varsti viis aastat. Kord sügisel saabus transport toidumoonaga: transpordis oli ohvitser, noor mees, aastat kakskümmend viis vana. Ta ilmus minu juurde täies univormis ja teatas, et tal on kästud minu juurde kindlusse jääda. Ta oli säärane peenike ja valge; tema munder oli nii uhiuus, et ma sain kohe aru, et ta on meil Kaukaasias alles lühikest aega. „Te olete vist Venemaalt siia üle toodud?“ küsisin ma temalt. „Just nii, härra staabikapten,“ vastas ta. Ma võtsin tal käest kinni ja ütlesin: „Väga rõõmustav, väga rõõmustav. Teil *

Buzaa – kerge õlu hirsist, tatrast või odrast.

˜ 16 ˜

saab olema pisut igav … noh, aga me hakkame teiega sõbralikult elama. Ja kutsuge mind lihtsalt Maksim Maksimõtšiks, ja palun – milleks see täielik univorm? Tulge minu juurde alati koduselt.“ Talle anti korter ja ta asus kindlusse elama.“ „Ja kuidas tema nimi oli?“ küsisin ma Maksim Maksimõtšilt. „Tema nimi oli … Grigori Aleksandrovitš Petšorin. Tore poiss oli, julgen teile kinnitada; ainult pisut imelik. Näiteks vihma ja külmaga päev otsa jahil; kõik külmeta­ vad, väsivad – temal aga ei ole sellest midagi. Teinekord aga istub oma toas, käib tuulehoog, ja ta kinnitab, et on end külmetanud; aknaluuk lõksatab, ja ta võpatab ning kahvatab, aga minu juuresolekul astus üksinda mets­ kuldile vastu; vahel juhtus, et tundide kaupa ei saa tal sõna suust, selle-eest mõnikord, kui hakkab jutustama, siis naera kas või kõht katki … Jah, suurte veidrustega ja arvatavasti rikas inimene: kui palju igasuguseid kalleid asjakesi tal oli! …“ „Elas ta kaua teiega koos?“ küsisin ma jälle. „Umbes aasta. Noh, aga see aasta jääb mulle alati­ seks meelde. Tegi mulle küll tüli, aga ei maksa temast pahasti mõtelda! Sest on ju tõesti niisuguseid inimesi, kellele on juba sündimisest saadik ette määratud, et nendega peab juhtuma igasuguseid ebatavalisi asju!“ „Ebatavalisi?“ hüüatasin ma uudishimulikult, kalla­ tes talle teed. „Ma jutustan teile. Umbes kuue versta kaugusel kindlusest elas üks rahujalal olev vürst. Tema pojukesel, ˜ 17 ˜

viieteistaastasel poisikesel, kujunes harjumuseks meie juures käia: iga päev, kord ühe, kord teise asja pärast. Ja meie Grigori Aleksandrovitšiga hellitasime ta tõe­ poolest ära. Oli see aga võllaroog, osav mis tahes asja peale: kas mütsi täie galopi peal üles tõstma või püssi laskma. Üks asi oli aga tema juures halb: raha peale oli kole maias. Kord lubas Grigori Aleksandrovitš nalja­ pärast anda talle tšervoonetsi, kui ta varastab temale kõige parema soku isa karjast. Ja mis te arvate? Juba järgmisel ööl tiris ta selle sarvipidi kohale. Juhtus vahel, et meil tuli mõttesse teda õrritada – temal kohe silmad vihast punased, ja kohe kinžalli haaramas. „Oi, Azamat, ei pääse sa eluga,“ ütlesin ma temale, „sinu koluga saab olema jaman*!“ Kord tuli vana vürst ise meid pulma kutsuma: ta pani kõige vanemat tütart mehele, meie aga olime temaga kunakid**: nii et ei saa, teate, keelduda, ehkki ta on tatarlane. Läksimegi. Auulis võttis hulk koeri meid valju haukumisega vastu. Naised pugesid meid nähes peitu; need, kelle nägu me silmata saime, polnud kaugeltki iludused. „Mul oli tšerkessitaridest hoopis parem arvamine,“ ütles Grigori Aleksandrovitš mulle. „Oodake!“ vastasin ma muiates. Mul mõlkus midagi muud meeles. Vürsti sakljasse oli kogunenud juba rohkesti rahvast. Aasialastel, teate, on kombeks iga vastutulijat * Halb. ** Kunakk – isik, keda seovad kellegagi külalislahkuse ning sõpruse sidemed (Kaukaasia mägilastel).

˜ 18 ˜

pulma kutsuda. Meid võeti vastu kõigi auavaldustega ja juhatati võõrastetuppa. Igatahes ma ei unustanud tähele panna, kuhu pandi meie hobused – teate, igaks juhuks.“ „Kuidas neil siis pulmi peetakse?“ küsisin ma staabikaptenilt. „Tavaliselt. Algul loeb mulla neile midagi koraanist; siis jagatakse kingitusi pruutpaarile ja kõigile nende sugulastele; süüakse, juuakse buzaad; siis algab džigi­ teerimine, ja alati mingisugune määrdunud kaltsakas vigurdab viletsal lombakal hobusel, veiderdab ning teeb seltskonnale nalja, hiljem, kui hämaraks läheb, algab võõrastetoas, meie moodi öeldes, ball. Vaene vanamehike tinistab kolme­keelelist … olen unustanud, kuidas nende keeles öeldakse … noh, midagi meie balalaika taolist. Tütarlapsed ja noored poisid seavad end kahte ritta, vastamisi, plaksutavad käsi ja laula­ vad. Siis astuvad üks tütarlaps ja üks mees keskele ja hakkavad teineteisele lauldes ütlema värsse, mis aga pähe tuleb, ülejäänud laulavad kooris kaasa. Meie Petšoriniga istusime aukohal, ja siis astus tema ette peremehe noorem tütar, umbes kuueteistkümne­aastane tütarlaps, ja laulis temale … kuidas seda öelda … midagi komplimenditaolist.“ „Ja mida ta laulis, kas te ei mäleta?“ „Jah, vist oli see nii: „Saledad on meie džigitid ja nende kuued on kaunistatud hõbedaga, aga noor Vene ohvitser on neist saledam ja tema tressid on kuldsed. Ta on nagu pappel nende keskel, ainult ta ei saa kasvada ˜ 19 ˜

ega õitseda meie aias.“ Petšorin tõusis, kummardas talle, asetades käe laubale ja südamele, ja palus mind talle vastata. Ma oskan hästi nende keelt ja tõlkisin tema vastuse. Kui tütarlaps meist eemaldus, sosistasin ma Grigori Aleksandrovitšile: „Noh, kuidas ta on?“ „Imekaunis!“ vastas ta. „Aga kuidas on tema nimi?“ – „Tema nimi on Bela,“ vastasin ma. Ja tõepoolest, tütarlaps oli kena: pikk, peenike, silmad mustad nagu kaljukitsel, aina vaatavad teile otse südamesse. Petšorin ei pööranud mõttesse süve­ nenult temalt silmi, ja ka tema vaatas sageli altkulmu meie poole. Aga mitte ainult Petšorin ei imetlenud nägusat vürstitari: toa nurgast jälgis teda ka teine paar silmi, liikumatuid ja tuliseid. Ma silmitsesin terasemalt ja tundsin ära oma vana tuttava Kazbitši. Ta kuulus, teate, mitte rahujalal elavate, aga mitte ka vaenulik­ kude hulka. Kahtlustusi tema suhtes oli palju, ehkki teda polnud üheltki kelmustükilt tabatud. Vahel tõi ta meile kindlusse lambaid ja müüs neid odavasti, aga kunagi ei tinginud: mis küsib, seda maksa, kas või löö maha, alla ei jäta. Temast räägiti, et ta armasta­ vat käia abrekkidega* Kubani jõe taga, ja tõtt öelda, lõust oli tal üpris röövellik; ise väikest kasvu, kuivetu, laiaõlgne … Aga osav oli ta, osav nagu vana­pagan! Bešmett** alati katki rebitud, lapitud, kuid relvad * Abrekk – mägipartisan. ** Bešmett – tikitud Tatari poolkuub.

˜ 20 ˜

hõbedaga kaunistatud. Tema hobune oli kuulus kogu Kabardas, – ja tõe­­poolest, sellest hobusest paremat ei oska ette kujutadagi. Mitte asjata ei kadestanud teda kõik ratsanikud ja nii mitmelgi korral tehti katset tema hobust ära varastada, aga see ei õnnestunud. Näen nagu praegu seda hobust: must nagu pigi, jalad kui pilli­ keeled, ja silmad mitte halvemad kui Belal. Ja milline jõud! Ratsuta kas või viiskümmend versta, ja kuidas välja õpetatud: jookseb nagu koer peremehe järel, isegi tema häält tundis! Kazbitš ei sidunud teda iial kinnigi. Säärane röövlihobune oli see … Sel õhtul oli Kazbitš süngem kui kunagi varem ja ma märkasin, et tal oli bešmeti alla tõmmatud rõngas­ rüü. „Ega tal ole asjata rõngasrüü seljas,“ mõtlesin ma. „Küllap tal on midagi plaanis.“ Sakljas muutus umbseks ja ma läksin välja värsket õhku hingama. Öö laskus juba mägedele ja kaljulõhedes hakkas liikuma udu. Mul tuli mõttesse minna varju alla, kus seisid meie hobused, ja vaadata, kas neil heinu ees on; pealegi ei tee ettevaatus kunagi halba: mul oli tore hobune, ja juba nii mõnigi kabard oli teda heldinult silmitsenud ning lausunud: jakši the, tšek jakši!* Astun tasakesi piki tara ja kuulen äkki hääli. Ühe hääle tundsin ma kohe ära: see oli võrukael Azamat, meie piduperemehe poeg; teine rääkis harvemini ja vaiksemalt. „Mida nad siin arutlevad?“ mõtlesin ma. *

Hea hobune, väga hea.

˜ 21 ˜