MARTA KARGAB
UUS SUVI
Kas sa tead, miks Marta kargab? Sest päike paistab ja suvi on käes. See on „uus suvi“, nagu emme ütleb. Aga Marta mäletab, kui oli vana suvi. Vana suvi oli eelmisel aastal: enne eelmist talve ja enne eelmist sügist.
Marta mäletab, kuidas talle meeldis vana suvi.
Kas sulle meeldib suvi?
Suvi on Marta lemmik ja sellepärast Marta kargabki. Suvi on käes!
Ja suvi on suus ja peas ja jalas ka! Suvi on plätud ja paljad varbad. Nüüd ometi kord võtame need sukkpüksid jalast ära!
Suvi on liivaloss ja rannalina. Suvi on lepatriinud ja liblikad. Suvi on kirsid ja sõstrad ja maasikad ja vaarikad ja mustikad. Suvi on lühikesed püksid ja nokamüts ja rannalina. Suvi on jäätis, mis näppude vahel ära sulab. Suvi on janu ja limonaad.
Vahel on suvi vihm ja vikerkaar ka. Aga tavaliselt on suvi päike.
Vana suvi oli just niisugune ja uus suvi on ka niisugune.
Ja kui uus suvi läbi saab, siis mäletab Marta juba kahte suve.
MAASIKAMAGUSTOIT
Emme tõi täna koju suure kausi maasikaid.
„Kas sina tead maasikamagustoitu?“ küsib emme.
Marta ei tea maasikamagustoitu. Aga Marta juba teab, et see on väga hea magustoit. Sest tal on nii hea magustoidu nimi!
Emme õpetab, kuidas maasikamagustoitu teha.
Kõigepealt võtavad Marta ja emme kõikidel maasikatel ära rohelised sabajupid. Siis panevad nad kõik maasikad suurele taldrikule. Oi, kui head maasikalõhna siit tuleb! Emme pressib maasikad kahvliga katki ja Marta nuusutab maasikalõhna. Siis panevad nad maasikad kaussidesse ja natuke suhkrut ka peale. Nüüd on siin juba uus lõhn: maasikate ja suhkru lõhn.
Marta segab maasikaid ja suhkrut ja maitseb natuke. Väga hea maitseb.
Aga ikka veel ei ole maasikamagustoit valmis. Edasi võtab emme külmkapist piima, valab selle kaussi kõige peale ja ütleb: „Nüüd ruttu sööma!
Muidu maasikas teeb piima hapuks!“
Ja Marta sööb ruttu. Väga ruttu! Kauss saab kohe tühjaks, nii ruttu sööb Marta. Ja emme sööb ka ruttu. Peaaegu sama ruttu kui Marta. Aga Marta sööb rutem kui emme!
„Kui mina olin laps, siis sõime igal suvel maasikamagustoitu,“ räägib emme.
„Maasikamagustoidul on lapsepõlve maik.“
Marta mõtleb. Tema arust on maasikamagustoidul küll hoopis maasikamagustoidu maik.
RATTASÕIT
Marta oskab juba tõukerattaga sõita.
See on täitsa lihtne: võtad kahe käega rattast kinni, paned ühe jala ratta peale ja teisega tõukad maa peal. Siis saad hoo sisse ja muudkui hoiad kätega kinni ja tõukad ja niimoodi sõidadki! Väga kiiresti sõidad. Ise natuke imestad, et kuidas sa küll maha ei kuku.
Vahel mõtleb Marta: aga kuidas saab sõita sellise jalgrattaga, kus on kaks suurt ratast ja kus mitte keegi jalaga maad ei tõuka? Kuidas see suur ratas küll nii kiiresti sõita saab ja kuidas see suur ratas küll pikali ei kuku? See on küll ime.
Marta emmel on selline imelik suur ratas.
Ja Marta issil on selline imelik suur ratas. Vahel Marta ikka vaatab ja imestab: kuidas emme väntab ja väntab ja maha ei kuku? Kuidas issi ei kuku? Marta mäletab, et kui ta oli väiksem, siis istus ta emme või issi taga sellesama suure ratta peal, oma tooli peal. Ja sõitis ka, ega kukkunud mitte kunagi mitte kusagile.
Aga siis kasvas Marta nii suureks, et ta enam ei mahtunud sellesse rattatooli ega saanud rohkem selle ratta peal sõita.
Nüüd on Marta veel suurem. Ja nüüd saab Marta endale uue ratta!
See ei ole tõukeratas. See ei ole suur imelik ratas. See on hoopis jooksuratas. Selle jooksuratta peal istutakse ja joostakse.
Nüüd saab Marta koos emme ja issiga sõitma minna. Kui tahab, läheb tõukerattaga. Kui tahab, läheb jooksurattaga.
BATUUT
Batuut on selline suur ümmargune asi, mille pealt sa saad kõrgele õhku lennata, nagu lind. Ja ise hüüad:
„Batuut, tuut, tuut!“ Hüppad ja hüüad! „Batuut, tuut, tuut!“
Aga see ei ole Marta batuut. See on hoopis naabri-Tannu batuut. Naabri-
Tannu on lahke poiss, ta lubab Martal ka batuudi peal hüpata. Marta hüppab ja hüüab: „Batuut, tuut, tuut!“
Ja naabri-Tannu hüppab ja hüüab: „Batuut, tuut, tuut!“
Aga siis tuleb naabri-Tannu emme ja hüüab: „Kaks last ei tohi batuudil koos hüpata! Siin ei ole nii palju ruumi. Te peate kordamööda hüppama!“
„Tohib küll,“ hüüab Marta. „Mina luban!“
Aga naabri-Tannu emme ütleb: „Sina siin ei luba! See on meie batuut ja meie teeme reeglid.“
Nüüd on nii, et üks hüppab ja teine loeb: üks, kaks, kolm… kuni saab kümme täis. Siis on sinu kord läbi! Ja kui sinu kord on läbi, siis on minu kord!
See ongi kordamööda.
„Nii on õige,“ ütleb Tannu emme. „Muidu te saate haiget! Kordamööda ei saa haiget.“
Üks, kaks, kolm, loeb Marta, kuidas Tannu hüppab. Neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa ja kümme. Nüüd on sinu kord läbi! Nüüd on minu kord!
Aga taevas lendavad linnud, nemad võivad kõik üheskoos lennata. Taevas on ruumi küll.